Baruch Lev „Intangibles“

Immateriaalsed varad

Baruch Lev (

baruch-lev.com

) on New Yorgi Sterni Ülikooli professor ja on omal alal, milleks on immateriaalsed väärtused, kahtlemata üks maailma tuntumatest ekspertidest. Tema raamat „Intangibles” ilmus juba 2001. aastal, kuid omab akadeemilises maailmas jätkuvalt auväärset positsiooni. Autori eelduseks ning tugevuseks on tema pikaajaline ja rahvusvaheline kogemus. Ameerika raamatupidamise standardite väljatöötaja FASB (Financial Accounting Standards Board) ja eurooplaste vastukaja IFRS (International Financial Reporting Standards) jälgivad Baruch Levi uuringuid pidevalt suure huviga.

Kui raamatupidajad ei saa sellega hakkama, et näidata, kui tähtsad on immateriaalsed väärtused, kas siis numbrite või indikaatorite abil, lähevad investorid vales suunas.

Levi põhihuvi on välja töötada ning uurida parimat lahendust, kuidas raamatupidaja (

controller

) saaks ettevõttes olemasolevaid immateriaalseid väärtusi efektiivsemalt näidata ja kasutada. Samal ajal on Baruch Levil selge, et päris raske on ettevõtte juhtidele vaid numbrite abil näidata, et kui investeerida raha uuringutesse ja näiteks toote arengusse, siis see investeering tõesti ettevõttele ka kasumit toob. Baruch Lev toonitab, et kui raamatupidajad ei saa sellega hakkama, et näidata, kui tähtsad on immateriaalsed väärtused, kas siis numbrite või indikaatorite abil, lähevad investorid vales suunas. Ameeriklased armastavad öelda „

what get measured gets done

“, selle ütlusega on ameeriklased endale püstitanud ülesande, mida Baruch Lev oma raamatus püüabki lahendada.

Miks soovitan Baruch Levi raamatut lugeda ja milline tähendus on raamatul ettevõtete juhtidele?

Ei saa mööda vaadata faktist, et innovatsiooni ja ettevõtjate omariski võtmist, mis on turumajanduse põhiline toimejõud, proovivad mõjutada ning juhtida paljuski eksperdid või poliitikud. See riik, mis leiab kuldse kesktee raha investeerimisel õigetesse pikaajalise strateegiaga ettevõtetesse, on tänapäeva majanduses võitja.

Eesti on ju pärast 1991. aastat olnud Euroopa majandusekasvus juhtival kohal, kuid IMFi andmetel võib isegi juhtuda, et 2008. aasta on Eesti majandusele esmakordne tagasikäigu aasta.

Euroopas on praegu käimas projekt nimega Intellectual Capital Statement for Europe (

incas-europe.org

). Projektis kirjeldatakse, kuidas väikesed ning keskmise suurusega ettevõtted saavad oma immateriaalsed väärtusi kõigepealt iseendale paremini selgeks teha ja seejärel neid väärtustada, ning teiseks, kuidas neid väärtusi tutvustada ettevõtteväliselt. Näiteks on projekti kaasatud Poola ettevõte Nexbau, mis tänu projektile on endale selgeks teinud, milliste omadustega kaastöölisi nad vajavad, ning seda selgelt väljaspool ettevõtet ka väljendanud. Tänu innovatiivsele raportile muutus ettevõte piisavalt huvitavaks, sest nii uued kui ka endised töötajad nägid, milline väärtus on nende igapäevasel tööl ja kompetentsusel klientide silmis. Nexbau on ikka veel arenemas, kuid juba praegu on ettevõte muutunud jätkusuutlikuks ja saanud head vastukaja nii Saksa kui ka oma Poola klientide poolt.

Just sellist sammu on raske teoks teha, sest paljude ettevõtete ”argipäev” näeb välja tunduvalt teistsugune. Professor Baruch Lev küsis juhtimisgurult Jim Collinsilt: “Miks meid siiamaani tõsiselt ei võeta, olgugi et faktid on laual?” Vastus oli: “

Intangible assets are inert

.” Ehk siis lahtiseletatult: jah, immateriaalsed väärtused on tähtsad, kuid mitte selgelt nähtavad ja arusaadavad kõikidele juhtidele. Nad soovivad aru saada, kuidas auto saaks sõita kiiremini, mitte seda, millise tähtsusega on mootoriõli.

Olgugi et Baruch Lev on maailmas tunnustatud ekspert, võiks küsida, kas paljud, kes tänapäeval maailmas ringi reisivad ja ettevõtjaid “valgustavad”, seletades, kui tähtsal kohal on immateriaalsed väärtused ning innovatsioon, kas nad pole liiga kauged ja n-ö eemalt vaatlejad, kui mõelda ettevõtjate argitöö peale? Kui raamatupidamises seadusi ekspertide soovituste järgi muuta, teeb see ju ettevõtjate elu raskemaks, sest siis tuleb lisaks kõigele muule veel aega leida, et kliendi silmis väärtust omavaid innovatsioone teha. Samuti on paljud ettevõtjad skeptilised ning näevad riski selles, kui oma innovatsioonialaseid ideid avalikustada. Soovitan aga olla julgem. Näiteks nagu Saksa meesteriiete firma SØR Rusche GmbH (

soer.de

), kes võttis riski, et näidata ettevõtteväliselt oma immateriaalseid väärtusi rohkem, kui seadus ette näeb. Tänu sellele sai ta oma tarnijatelt paremad tingimused, kuna ta näitas oma innovatiivseid ideid ja juhtimisstruktuuri.

Baruch Levil on aga õigus ühes väga tähtsas punktis. Et kergendada investorite elu, tuleb leida immateriaalsete väärtuste alal ühine keel ja indikaatorid. Baruch Levi tütar töötab finantsaruannete analüütikuna New Yorgis ja ütleb, et ta kasutab rohkem kui poolt oma tööajast, et leida just seda informatsiooni, mida võiks ühes immateriaalsest finantsraportist leida. Miks see siis ei ole võimalik? Väljend ”

intangible

” läheb just ettevõtja südamesse, sest puudutab ju tema äriideid konkurentide suhtes, ja just seetõttu ei soovi ükski ettevõte oma nähtamatuid väärtusi kirjeldada. Teiseks on just hästi tasutud analüütikute töö, et immateriaalseid väärtusi enam-vähem kirjelda. Mida vähem teatakse ettevõtte kohta, seda rohkem on ju tarvis analüütikuid, kes seletavad ja nõu annavad, kuidas ettevõtet arendada.

Soovitan Baruch Levi raamatut lugeda ettevõtjatel, kes tahaksid aru saada oma ettevõtte immateriaalsete väärtuste tähtsusest ja kuidas neid paremini hinnata. Samuti aga, et mõista, miks suured investeerimisfondid ei ole huvitatud, et oma mõtlemisviisi avalikustada rohkem, kui parasjagu on vaja. Kui ettevõtjad prooviksid just neile küsimustele vastata, mida Baruch Lev oma raamatus püstitab ning väga hästi kirjeldab, siis oleks hoopis ettevõtjatel endil selgem, miks järgmine finantskriis tuleb ja kuidas nad saaksid end selleks kriisiks paremini ette valmistada. Baruch Levi raamatu ”Intangibles” lugemine annab põhja, et immateriaalsete väärtuste diskussioonis aktiivselt kaasa mõelda.