David Callahan \"Pettuse kultuur\"

Kas valetamine on muutunud üheks abinõuks, kuidas edu saavutada? Raamatu “Pettuse kultuur: miks üha enam ameeriklasi valetab, et elus edasi jõuda” autor David Callahan on selles veendunud.

Enron, Worldcom, Tyco, Martha Stewart... Kõiki neid viimastel aastatel Ameerika suuräri raputanud skandaale ühendavad valed, mille abil tippjuhid püüdsid kasu lõigata. Arvamusuuringud näitavad, et keskmise jänki usaldus sellesse, et korporatiivses Ameerikas aetakse asju ilma pettusteta, on kogu päevavalgele tiritud musta pesu tõttu kõikuma hakanud. Kuid mida teeks enamus tavaameeriklasi ise, kui neil oleks võimalus pisut pettes suurt raha saada?

Näiteks olukorras, kui pangaautomaadi ekraanile tuleks korraga kiri, et arvele masin küll ligi ei pääse, kuid annab võimaluse võtta välja just nii palju raha, kui hing ihaldab? David Callahan usub, et enamus jänkidest otsustaks tasku panna tunduvalt enam, kui nende arve seda võimaldaks.

Valede paraad

“Pettused ja valetamine on viimase 20 aasta jooksul Ameerikas dramaatiliselt tõusnud,” väidab Callahan. Ta süüdistab selles üha verisemaks muutunud kapitalismi, mis omakorda on süvendanud veendumust, et elus edasi jõudmiseks on kõik viisid õigustatud. “Üha jõulisemalt meie igapäevaelus domineerivad turujõud ning üha kasvanud majanduslik ebavõrdsus õõnestavad väärtushinnanguid üha enam ja kõik see võib lõppkokkuvõttes hakata ohustama Ameerika demokraatlikku süsteemi,” kirjutab ta.

Varem viis raamatut avaldanud Demose poliitikauuringute keskuse uurimisjuhina töötav Callahan püüab oma argumendile kinnitust saada kümnete intervjuude, näidete ja faktidega igast Ameerika elu vallast – alates koolidest popkultuuri, valitsuse ja suurärini. Autor jõuab lõpuks järeldusele, et massiline valetamine on tegelikuks sümptomiks millestki tõsisemast: ameeriklased on muutunud üha ebakindlamaks ja oma tuleviku kindlustamise nimel ei taganeta sageli petmisest. “Rikkad on muutunud üha jultunumaks ja tavakodanikud üha küünilisemaks,” kirjutab ta.
Väiksed ja suured valed

Idee Ameerika valelikkust lähemalt uurida tekkis Callahanil kolm aastat tagasi, kui USAs puhkesid esimesed suuremad korporatiivsed petuskandaalid. “Ma olin just lõpetamas raamatut grupist ärijuhtidest, kes olid lõpetanud Harvardi ärikooli 1949. aastal,” meenutab ta Internetis raamatu tutvustamiseks avatud leheküljel. “Need mehed kratsisid Enroni ja Worldcomi paljastuste järel pettunult kukalt, öeldes, et nende generatsioon elas paljudest tänastest liidritest väga erinevate väärtushinnangute järgi.”

Samaaegselt suuräri skandaalidega hakkas Callahan korraga märkama ajakirjanduses üha sagedamini ilmunud teateid pettuste kohta ka teistes eluvaldkondades: juhtivaid ajaloolasi ja ajakirjanikke süüdistati plagiaadis, ülikoolide spordimeeskondi reeglite eiramises, tippkoolidesse pürgivaid noori eksamitel spikerdamises ja tuhandeid ameeriklasi maksuametile valetamises. Raamatut kirjutades püüdis ta kõigi nende erinevate pettuste põhjal kokku panna suurpannood riigist, kus valetamine on muutunud omamoodi lausa vajalikuks.
“Ma räägin tegelikult paljudest muidu oma elu igati ausalt elavatest kodanikest, kes aga otsustavad reegleid rikkuda, et rahaliselt või karjääris edasi jõuda,” märgib autor. “Paljudel neist ei tuleks kunagi pähe kauplusest kommipakki näpata.” Küll aga taipavad nad oma tulumaksudeklaratsiooni ilustada või resümees end tegelikust paremana näidata. “Kuid jutt on suuremast tulust, siis risti ette ei lööda,” usub Callahan.

Kõigil, kes ta väidetes kahtlevad, soovitab ta avada ükskõik millise Ameerika päevalehe ja lugeda kokku, mitu seal olevat artiklit on petmisest – alates sellest, et sportlased kasutavad steroide, kuni paljastusteni, et investeerimisfondide ebaaususe tõttu on reakodanikust rahapaigutajad kahjusid kandnud. Lisaks muidugi muusikapiraatlus, süüdistused, et ravimifirmad on arstidele altkäemaksu andnud, et nad just nende rohtusid välja kirjutaksid, et üliõpilased spikerdavad massiliselt ka Ameerika kõige mainekamates kõrgkoolides...

Eesmärk viib abinõuni

Callahan tunnistab, et Ameerika ühiskonda makro-tasandil vaadeldes on see tegelikult muutunud ausamaks kui kunagi varem: maffia võim on taandunud, korruptsiooni on vähem. Mikro- ehk siis üksikisiku tasandil on asjad samas halvenenud. Ennekõike nooremate, hea haridusega professionaalide ja rikaste seas, kes näivad arvavat, et edu saavutamiseks on kõik abinõud õigustatud. Ameerika on muutunud ühiskonnaks, kus on üha tähtsam iga hinna eest võita.
“Võitjad teenivad rohkem raha ja seetõttu püüavad inimesed teha kõik, et võitjad olla,” ütleb Callahan. “Tegelikult tunnevad kõik jänkid üha suuremat survet olla edukas – alates varasest noorusest, koolist kuni töökohtadeni, sest muidu jäävad nad lihtsalt kaotajateks. Taoline stress aga lausa innustab “nurki lõikama”.”

Callahani arvates on sellise maailmanägemuse taga Ameerikas pidevalt suurenenud vabaturu roll, halastamatu konkurents, mis on imbunud igasse elu valdkonda. “Meist on saanud ühiskond, kus valitseb sügav lõhe. Ühel pool on nn võitjate klass, kes on rikkam kui kunagi varem ja sageli petab, sest usub, et on karistamatu. Ja teisel pool on pidevalt ebakindluse ja närvilisuse käes vaevlev klass, kes petab, et edasi jõuda või vähemalt mitte elu hammasrataste vahele jääda.”

Parim näide võitjale-kuulub-kõik-mentaliteedist on autori arvates jänkide lemmiksport – pesapall. Tippmängijad teenivad aastas üle 15 miljoni dollari, varumängijad, kes veedavad enamuse ajast oma etteastet oodates, saavad 300 000. Et tippude hulka ja hiiglaslike palkadeni jõuda, kasutatakse üha enam keelatud aineid.

Ajakirjanduses ja kirjanduses teenivad staarid megapalkasid, tundmatu nimega, kuid hea autor tuleb oma raamatu avaldamise järel aga vaevu ots otsaga kokku. Taas kordub sama lugu, mis spordiväljakutel – et staaride hulka jõuda, kasutatakse ebaausaid võtteid. Paljud koolilapsed on seisukohal, et nende šansid elus edasi jõudmiseks on läbi, kui nad ei pääse keskkooli järel tippülikoolidesse ja seejärel prestiižikatesse magistriprogrammidesse. Ning mõneti on neil tegelikult õigus, sest tippfirmad värbavad töötajaid enamasti just kõige kuulsamatest koolidest. Selleks et valitute ja edukate hulka pääseda, otsustavad paljud tudengid ebaausaid viise kasutada. Isegi need, kes tegelikult ei sooviks spikerdada, tunnevad survet seda teha, sest paljud klassikaaslased tulevad eksamile spikriga.

Kõrgete koolide lõpetamise järel tööle asudes suureneb surve veelgi, eriti sellistel aladel nagu õigusteadus, meditsiin ja raamatupidamine. “Tegelikult suureneb surve kõigis meie majanduse valdkondades,” arvab Callahan. “Advokaatide seas on nõutavate klienditundide arv alates 70. aastatest oluliselt tõusnud ning üha raskem on firmades partneriteks saada. See innustab osasid advokaate petma. Meditsiinivallas on arstide sissetulekud langenud, sest paljud töötavad suurte tervishoiukontsernide alluvuses ja see ajendab neid leidma teid, kuidas ebaeetilistel viisidel lisaraha teenida,” ütleb Callahan.

Rikastele andestatakse

Järelevalvemehhanismid on samas üha nõrgenenud, sest föderaalsel maksuametil ja väärtpaberite ametil ei ole lihtsalt füüsiliselt jõudu kõigi pettuste avastamiseks. Professionaalide – advokaatide, arstide – eetikakoodidest kinnipidamist jälgivad assotsiatsioonid on reeglitest üleastumiste suhtes muutunud leebemaks. “Kui Ameerika kultuuri laiemalt vaadata, siis imetletakse siin alati võitjaid ja rikkaid. Ja nii on petturitel, kel on suured pangaarved, ka siis, kui nende valed avalikuks saavad, oma nimesid hiljem lihtsam pesta. Rikastele antakse andeks,” usub Callahan.

Et praegusele petukultuurile lõpp teha, tuleb autori arvates kiiremas korras peatada Ameerika triivimine suunas, kus rikastele antakse eriõigusi ja keskklassi kuuluvad ameeriklased on üha enam veendunud, et süsteem töötab nende huvide vastu. “Ameerika vajab uut sotsiaalset kokkulepet ja eetikakoodi,” märgib ta oma raamatu lõppsõnas, kust kõlab samas läbi kibe kahtlus, et ta karje võib selles kapitalistlikus kõrbes nimega USA kõlada kurtidele kõrvadele.


Valede hind

Fakte pettuse kohta Ameerikas.

• Maksupettuste tõttu jääb igal aastal riigikassasse laekumata 250 miljardit dollarit. 
• USA maksuameti uuringud näitavad, et nende ameeriklaste arv, kes leiab, et väiksed “ilustused” maksudeklaratsioonides on lubanud, suurenes viimase nelja aastaga 50% võrra. 
• Ligi pooltes CVdes püütakse end valede abil tegelikust paremana näidata. 
• 80% “A”-tudengitest priimuseid tunnistab, et on heade hinnete saamiseks spikerdanud. 
• Töötajate pettuste tõttu kaotavad firmad igal aastal 600 miljardit dollarit (6% USA siseriiklikust kogutoodangust). 
• 39% töötavaid ameeriklasi ei pea oma ülemusi ausaks. 
• Ligi pool spordi kõrgliigade mängijatest kasutab steroide. 
• Eetikaprobleemid arstide, advokaatide, raamatupidajate ja teiste professionaalide seas on 1990. aastatel järsult suurenenud.

Allikas: “Pettuse kultuur: miks üha enam ameeriklasi valetab, et elus edasi jõuda”

Kuusteist valet nädalas

Millised rahvad oskavad valelikkust kõige paremini ära tunda ja kes on kõige tüssatumad rahvad?

Ameeriklased võivad küll arvata, et oskavad luiskajaid paljastada, kuid see ei ole nii, usub Texases asuva Christian University psühholoogiaprofessor Charles Bond.

Hiljuti korraldas ta kokku 75 riiki ja 4800 inimest haaranud uurimuse, et saada selgust, millised rahvad oskavad valelikkust kõige paremini ära tunda, ning veendus, et jänkid on sageli väga sinisilmsed.

Kõige terasemaks osutusid türklased ja armeenlased, kes suutsid paljastada kolm neljandikku valedest. Ameeriklased jäävad uskuma ligi poolt neile pajatatud luiskelugudest. “Paljud vastanuist arvasid, et kõige paremini suudavad nad valetaja ära tunda silmside või selle puudumise abil,” ütles Bond internetiväljaandele WebMD. “See on valearvamus. Uurimused on näidanud, et silmsidel on valetamisega suhteliselt väike seos.” Vastupidi: ebalev silmavaade võib tähendada hoopis argust, sest hea valetaja oskab oma lugusid rääkida sügavale silma vaadates.

Uurijate sõnul erinevad inimeste arvamused selle kohta, kui palju neile valetatakse, kultuuriti. Näiteks Taiwanil ja Portugalis ollakse veendunud, et igal nädalal kuuldakse umbes nelja valet. Ameeriklased arvavad, et neile valetatakse nädalas kaks korda enam.

Kõige suuremateks valetajateks ja valede ohvriteks peavad end vaestes ja moslemi riikides elavad inimesed. Pakistaanlased ja alžeerlased on veendunud, et neile valetatakse 12–16 korda nädalas. Maailma keskmiseks näitajaks on Teksase uurijate sõnul üheksa valet nädalas.

Allikas: WebMD, Reuters.

Materjal on ilmunud ajakirjas \"Saldo\"