Kes viis ära Tootsi kapsaraua?

Paavo Kangur Foto: Peeter Langovits

Eestlased on ausad, jääb kumisema peas, kui kuulata maadevahetusprotsessi kohtusaalis advokaatide sõnavõtte. Vähemalt mõõdukalt ausad. No nad on rehepapid, aga hingelt ausad. 

Prokuratuur kirjeldab ühte reaalsust, süüaluste advokaadid teist reaalsust ja ilmselt teab neist keegi ka juppe tegelikkusest. Meil viisid rotid kapsaraua ära, ütles Toots köstrile, aga «Kevadest» me ei saa teada, kas rotid viisid tegelikult ära kapsaraua või Toots inkrimineeris nimetatud juhtumi rottide kaela.

Advokaat Leon Glikman rääkis oma kaitsekõnes, et prokuratuur lähtub kurja avaliku halduse ideest ja üritab kõike seadusliku näidata kriminaalse tegevusena.

 

«Ma võin väga valikuliselt lugeda Oskar Lutsu «Kevadet» ja selle järgi anda Tootsi kohe kohtu alla kahes episoodis: Toots üritas maha lasta köstrit ja Toots üritas surnuks külmutada Kiire,» iseloomustab Glikman süüdistuse olemust.  

 

Eesti suurima ehitusfirma omaniku Toomas Annust on pealt kuulatud 770 päeva järjest ja pole saadud ühtegi väga korraliku tsitaati kätte, isegi saadud lauseid tuleb mõõduka täpsusega kohtuasjas tsiteerida, et saada loo loogika klappima.

 

«Absoluutselt lubamatu,» ütles sellise loo kokkupaneku kohta advokaat Leon Glikman.

 

Kogu see kohtuasi on tervikuna liiga suur muinasjutu vestmine «korruptiivsest Eestist». Ja ka tsitaatide kasutamine tundub lähtuvat ajakirjanduslikust loogikast, et kui usutletav ei ütle välja täislausega asja, siis võib sõnumit korrigeerida. Süüdistus on ise põhjalik, prokuratuur on teinud ära suure töö, kuid kas see peegeldab ka täit tõde või sisaldab see ka traagelniite?

 

Selles loos võeti kõigepealt vahi alla maa-ameti peadirektor Kalev koos paari ärimehega. Tundub, et sündmused käivitas looduskaitseseaduse paragrahv 19 ja riigiametnik Kalev, kes mitte ainult ei tahtnud seadust täita vaid asus ka ise selle paragrahvi võimalusi aktiivselt ellu rakendama ning tema tegevuse vastu tekkis huvi. 

 

Kapo mitte üksnes ei kuulanud Kalevi vestlusi tema kursusekaaslase ja oletusliku äripartneri Tarmoga pealt, vaid kõndis meestel järel. Süüdistuse oletuste järgi oli Tarmo riigiametnik Kalevi tankist ja äripartner: Kalev investeeris  koos Tarmoga. Kui Kalev oli investor, miks siis nimetakse Kalevi oletusliku saaki altkäemaksuks, küsib Tarmo advokaat Jüri Leppik.

 

Üheks oletuslikuks saagi – kokku vist nii umbes 20 miljonit kaudselt tuletatud krooni  hoidmise kohaks olevat kinnisvarariiul Tarantel OÜ, mille tegelik kahjum on 18 miljonit krooni.

Kui Taranteli kahjum lahutada Kalevi saagist, siis kas tema saak oli 2 miljonit krooni või hoopis miinus 2 miljonit krooni? See pole ju Galojani lugu, kus kõik on üpris lihtne.  

 

Kui Taranteli kahjum lahutada Kalevi saagist, siis kas tema saak oli 2 miljonit krooni või hoopis miinus 2 miljonit krooni? See pole ju Galojani lugu, kus kõik on üpris lihtne.  

 

Äkki on veel saagi arvestusega eksitud. Äkki on Kalev tõesti miinuses. Tarmo ju finantseeris üritust – looduskaitseliste maade kokkuostu - tänavalt võetud laenudega, mille eest maksti võib-olla tänavaintresse ja kõik tehingud ei õnnestunud. Ka Kaitsepolitsei ekspert K. tunnistab eksperthinnangus, et Taranteli väärtus võib olla 12 miljonit krooni aga väärtus võib olla ka negatiivne, väitis Toomas viimases sõnas. 

 

Ma ise ei ole kindel kas Kalev lüpsis Toomast või mängis tema mängu või oli molekulide juhuslik põrkumine. Sõnavõttudes kõlab igasuguseid fakte, ka neid mis viitavad, et Kalev võis Toomast tüssata. (Juriidiliselt ei ole Kalevil ja Tarantelil mingeid seoseid aga seda firmat juhtis mingi aeg Kalevi sõbranna, kes kulutas 2000-2003 hulga raha ostes kokku maid mida ei olnud võimalik vahetada).  

 

Võhma kinnistu juhtumil nõudis just riiki esindanud Kalev  kinnistu vahetushinna tõstmist 1,3 miljonilt kroonilt 3,3 miljoni kroonini, mis oluliselt vähendas hetk hiljem Kalevi enda oletusliku varifirma kasumit! Kus siin on loogika, küsib advokaat Jüri Leppik. Miks peab peadirektor Kalev niimoodi investor Kalevit kiusama?

 

 

Kui kogu see lugu oli Kalevi soolokontsert, siis miks oli vaja tirida kohtusse riigikogu liige Ester Tuiksoo, kes olla võib-olla arutanud Toomasega põllumajanduse ministeeriumi võimalike asukohti? Kas ikka selleks, et lugu «korruptiivsest Eestist» tunduks suurem. Tuiksoo episood on jube igav? Minister ostis turuhinnaga turult korteri. Veel kehvemalt olla läinud Rahvaliidu peasekretäril, kellel ostu vormistamine venis ja lõpuks ostis ta korteri täiesti buumi tipus kinnisvaraspekulandi käest. 

Kui kogu see lugu oli Kalevi soolokontsert, siis miks oli vaja tirida kohtusse riigikogu liige Ester Tuiksoo, kes olla võib-olla arutanud Toomasega põllumajanduse ministeeriumi võimalike asukohti? Kas ikka selleks, et lugu «korruptiivsest Eestist» tunduks suurem. Tuiksoo episood on jube igav? Minister ostis turuhinnaga turult korteri. Veel kehvemalt olla läinud Rahvaliidu peasekretäril, kellel ostu vormistamine venis ja lõpuks ostis ta korteri täiesti buumi tipus kinnisvaraspekulandi käest. 

 

 

Veel kummalisem asjaolu on Kamikaze Pubi vestlus Villu, Kalevi ja Toomase vahel, kust pärineb kuulus Toomas Annuse tsitaat: «Partei ja valitsus ei unusta sind.» Kõik nad teadsid tolleks ajaks, et neid kuulatakse pealt. Miks nad käitusid kui nukuteatri näitlejad, ja lugesid linti uue näidendi «Kamikaze ja tema sõbrad“. Aga võib-olla nad ei teadnud, et tuhatoosi all või laua jalas on mikrofon. Kus lõpeb turundusliku sisuga lause jupp sisuga, et no kunagi tulevikus, kui sul on probleem, ehk siis leiame võimaluse aidata. Seda tüüpi turundust loobitakse iga päev õhku ja mitte keegi ei kavatse oma lubadusi täita. See kõlab nagu sotsiaalne viisakus, lubadus abivalmiduseks! Küsimusi on palju. Kui palju on mõistlik raha kulutada vastuste saamiseks?'

 

Oma viimases sõnas tunnistas Toomas, et võib-olla arutas Villuga Kamikazes muuhulgas tõesti võimalust, et Villu võiks kaasa lüüa firmas Sõpruse Investeeringud, mis pidi koondama Merko enda meeskonna väikeinvesteeringuid Sõpruse ärimajasse. See oli kujundamisel olev motivatsioonipakett Merko oma töötajatele. Võõraid siiski punti ei võetud. Kuna pealtkuulatud lint on katkendlik, siis ei ole täpselt teada, mida siiski arutati, sest Sõpruse Investeeringute firma oli sel hetkel alles loomisel ja sellega ei tegelenud Toomas. 

 

Kas Toomas võis suhelda ministriga? Oli see tema töö? Kas maksumaksja võib suhelda nendega, kellele ta palka maksab, nii otseselt kui kaudselt raha annab? Toomas või pigem tema ettevõte maksis ju uue sajandi alguses kõigile: Res Publicale, Keskerakonnale, Rahvaliidule. 

 

Kõik said mingi jupi, sest siis oli nii kombeks finantseerida poliitilisi erakondi. See pole uudis, seadus lubas ettevõtte annetusi. Ka täna võib ärimees anda poliitilisele erakonnale raha, no vastuteenet pole ilus küsida aga raha on ikka ilus ja eetiline anda ning ilmselt vihjata võib ka oma soovidest. Delikaatselt!  Peamiselt maailmavaatelistest soovidest aga millal maailmavaade muutub korruptiivseks?

 

Kas valimisteaegne plära on siduv? Poliitik mõtleb, et valetan natuke valijatele ja sponsorile ning sponsor, mõtleb et valetan natuke poliitikule. Mõõdukalt. Luterlikult mõõdukalt. Ning pärast teeme  koos õlled, näiteks Kamikazes.

 

On see korruptsioon või lihtsalt demokraatia taak, et kõik jagavad lubadusi mida nad ei suuda täita ja valijad teevad näo nagu nad usuvad? Mässata pole ju kombeks. See on ju Tallinn, mitte Tripoli. Luterlik Reval, kalevite kivine kants.  Mida sa siin ikka mässad, peale järgmist nafta ja elektrihinna tõusu kärvad nii kui nii külma kätte. Ikkagi 59. laiuskraad. 

 

Õiguse eesmärk ei ole süüdi mõista igal juhul. Selliseid segaseid pealtkuulatud tekste nagu on Tullio kõne Viktorile: «Ahah, kuid tähendab, ee nagu sa mõistad, ma olen tehniline inimene, nii et … täid … täidan käsku.», ei tohi kasutada süüaluse kahjuks, märgib näiteks vandeadvokaat Maria Mägi.

 

Advokaadid nimetavad kogu protsessi meeletuks õiguskaitse organite ja riigi ressursi raiskamiseks aga omavahel ütlevad nad, et natuke on huvitav ka. Maavahetus iseenesest oli juriidiliselt korrektne ja õiguspärane, kuid liiga innukas! Altkäemaks eeldab, et keegi maksab ja ametnik teeb midagi ebaseadusliku selle eest vastu. Asja keerukus ongi selles, et midagi filmiliku ei olnud aga süüdistus märgib, et protsessil endal oli kerge hais. 

 

Loomulikult sai advokaatide ja Toomase käest oma jao kätte ka meedia, keda süüdistati liigses armumises kapo ja prokuratuuri loodud versiooni. Jah, eestlased on ju ausad, ainult mõned teevad neist MTÜ ja mõnel on ka OÜ ja mõni on rehepapp ja mõni Simm. Saab siis näha. Kahtlemata ei pretendeeri see looke kedagi mõjutama, sest ajakirjanikul pole ju täit informatsiooni toimunust.  

 

Mind isiklikult häirib Tootsi kapsaraudade teemast rohkem nähtus «väljasurev Eesti» ja äkki on võimalik kuskil kulusid kokku hoides alles hoida Leisi ja Paunvere (Palamuse) päästekomando. Mulle ei meeldi idee ühe pilvelõhkuja Eestist, et esimesel korrusel puhvet ja juuksur, teisel sünnitusmaja, kolmandal tehas, neljandal teater, viiendal  politsei ja 14 korrusel krematoorium aga äkki on nii jube ökonoomne. Kuni sinu küla veel elab...

 

 

Kogu see kohtuasi on tervikuna liiga suur muinasjutu vestmine «korruptiivsest Eestist». Ja ka tsitaatide kasutamine tundub lähtuvat ajakirjanduslikust loogikast, et kui usutletav ei ütle välja täislausega asja, siis võib sõnumit korrigeerida. Süüdistus on ise põhjalik, prokuratuur on teinud ära suure töö, kuid kas see peegeldab ka täit tõde või sisaldab see ka traagelniite?