Võlakriis paljastab majanduskasvu perioodil varju jäänud Euroopa Liidu ja ühisvaaluta kitsaskohad, mis nüüd nõuavad kiiret vigade parandust. Kreeni vajunud eurotsooni majanduspoliitika tasakaalustamiseks allkirjastavad märtsis kakskümmend viis Euroopa Liidu liikmesriiki fiskaalleppe.
Angela Merkel kutsus valitsustevahelist kokkulepet «meistriteoseks». Samal ajal nimetas mitmete kriitiliste arvamuste osaliseks saanud fiskaallepet Financial Times’i kolumnist Martin Wolf «konstitutsiooniliseks ebardiks».
Kas fiskaalleping toob kaasa otsustava pöörde võlakriisis? Hindamaks värske fiskaallepingu rolli eurotsooni võlakriisi lahendamisel on vajalik vaadata uute fiskaalreeglistike sündi laiemalt ning võtta esiteks tähelepanu alla sündmused, mis eelnesid ja järgnesid tippkohtumisele ning teiseks analüüsida fiskaallepingu sisu.
Kriis loob lahendused
Võlakriisis mängivad keskset rolli Saksamaa, Euroopa Keskpank ning võlaprobleemidesse sattunud riigid, kellel kõigil on omad kindlad huvid ning nägemus kriisi lahenduskäigust. Saksamaa soovib Euroopa Liidu liikumist range finantsdistsipliini, ühise rahanduspoliitika ja tugeva järelvalvega fiskaalliidu poole. Turgudelt raha kaasamisega raskustesse sattunud nö PIGS riigid näevad järskudes ebapopulaarsetes kärbetes ühiskonna heaolu õõnestamist ning rahva pahameele tõusu, mistõttu eelistavad võlaprobleemide lahendamist kergemat teed pidi minnes – lõdva rahapoliitikaga ehk võlgade kahandamist inflatsiooni abil. Iseäranis keeruline on Euroopa Keskpanga olukord, kellel on aluslepingute kohaselt kohustus tagada vaid hinnastabiilsus ning olla poliitiliselt sõltumatu, kuid kellelt samal ajal oodatakse nii riigijuhtide kui turuosaliste poolt otsustavat sekkumist.
Tormiseks muutunud majanduskliima keskkonnas jõudis eurotsoon detsembris teelahkmele: kas lasta tuumik- ja perifeeriariikide vahelisel lõhel käriseda laiemaks või võtta selge kurss ühtse Euroopa fiskaalliidu suunas? Kui 2011. aasta varasemad Euroopa Liidu ja eurotsooni tippkohtumised lõppesid tõsiste tulemusteta, siis sügisel pankadevahelisel krediiditurul järsult süvenenud närvilisus, kriitilise piirini kerkinud Itaalia ja Hispaania võlakirjade tulususmäärad ja jahenev Euroopa majanduskasv pani jää liikuma avades tugevad kaardid Euroopa Keskpangale ja konservatiivset rahanduspoliitikat pooldavatele riikidele. Soodsasse olukorda sattus eelkõige seni jäigal positsioonil asunud Berliin, mida kinnitasid ka võlakriisi lahendusprojekti üheks arhitektiks kutsutud Saksamaa rahandusministri Wolfgang Schäuble’i detsembris lausutud sõnad: «Keerulistes olukordades muutuvad seni võimatuna tundunud lahendused äkitselt võimalikuks. Sellel põhjusel peidab ka praegune kriis endas uusi võimalusi. Euroopa on kriisiolukordadest väljunud alati tugevamana.»
Keskpank leevendab pingeid
Milles seisnes detsembris avanenud võimaluste aken? Olukorras, kus välismeedia seadis euro püsimajäämise küsimärgi alla ning rahaturgudelt saabus ohusignaale, andis Euroopa Keskpank mõista, et on valmis otsustavalt finantsturgudel sekkuma, vaid juhul kui eurotsooni liikmesriigid asuvad ühiselt kriisi lahendamise nimel tegutsema tõhustades selleks esmajoones Euroopa Liidu fiskaalreegleid. Euroopa Keskpanga karm tingimus kindlustas ühest küljest institutsiooni sõltumatuse ning samal ajal kohustas poliitikakujundajad jõudma konsensusele. Euroopa valitsusjuhtide kriitika ning itaallaste pahameele survel lahkus võimult Itaalia peaminister Silvio Berlusconi. Kreekas ja Itaalias asusid ametisse tehnokraatlikud valitsused – pealtnäha tähtsusetu, kuid oluline muudatus, mis andis impulsi fiskaalraamistiku kokkuleppeks.
Fiskaalleppe sünd sidus leppega liitunud riigid võlakriisi pikaajalise lahendusega ehk tulevikus tõhusa majandus- ja rahanduspoliitika järgimise kohustusega. Euroopa Keskpank sai sellest kindlust keskenduda lühiajalisele lahendusele ning tegeleda stressi vähendamisega finantssüsteemist. Vältimaks tõsist likviidsuskriisi pankadevahelisel turul avas Euroopa Keskpank vahetult pärast Ülemkogu toimumist laenukraanid pakkudes pankadele laenude finantseerimisvõimalusi, mida finantsinstitutsioonid saaksid kasutada kriitiliseks muutunud laenude refinantseerimiseks või hinnas kukkunud riigivõlakirjadesse investeerimiseks. Keskpanga meetmete mõju on finantsturgudele toonud leevendust: Itaalia ja Hispaania võlakirjade intressimäärad on tiputasemetest tunduvalt all pool, pinged rahaturgudel on vähenenud ning majanduse juhtindikaatorid viitavad majanduskliima paranemisele.
Võimas tulemüür
Investorid ootasid Ülemkogu tippkohtumiselt võlakriisi kiire leviku tõkestamist tugeva tulemüüri abil. Praeguseks on kindel, et senine tulemüür EFSF/ESM kujul on oma maksimaalse tulejõu saavutanud. Ka visa pingutuse korral põrkuks päästemehhanismide suurendamine ühiskonna kibedale vastuseisule, mis omakorda tugevdaks vaid populistlike poliitjõudude seljatagust. Turgude rahustamiseks loodud võimas finantsrelv, nn «big bazooka» nagu kujutas tõhusat finantsstabiilsusmehhanismi ette Ühendkuningriigi peaminister David Cameron, on siiski loodud, ehkki tegelikkuses tehniliselt keerukama finantsmehhanismina kui investorite algsetes kujutlustes.
Milles tulemüür seisneb? USA juhtiv majanduspoliitika mõttekoda Peterson Institute for International Economics märgib majanduspoliitika analüüsis, et avaliku- ja pangandussektori maksevõimetuse vältimiseks loodud tulemüüri võib vaadelda ka kui mitmetest erinevatest rahalistest eraldistest koosnevat kogumikku. Nii moodustavad Euroopa päästefondi EFSF juulist järglaseks saav ESM (500 miljardit eurot), EL-i liikmesriikide suurune täiendav sissemakse IMF-i (200 miljardit eurot) ja Euroopa Keskpanga riigivõlakirjade tugiostude ja Euroopa pankadele antud kolme aastased laenud ( mõlemad umbes 700 miljardit eurot) summa summarum juba arvestatava tulejõu, et tõsiste probleemide korral hapnikuga varustada ka suurriike nagu Itaaliat ja Hispaaniat.
Automaatsed karistused
Fiskaallepingu sisulise poole raskuskese on suunatud eelkõige eelarvepuudujäägi piiritlemisele. Pealtnäha sarnanevad hambutuna paistvad fiskaalreeglid kehtivatele Maastrichti kriteeriumitele ning seetõttu on osutunud mitmete majanduspoliitikavaatlejate hinnangul tõsiseks pettumuseks. Tõsi, midagi ennenägematut valitsustevaheline kokkulepe ei too, kuid siinkohal saab välja tuua kolm olulisemat täiendust senistele rahandusreeglitele – struktuurse eelarve defitsiidi piirangu, eelarve tasakaalu nõude sisseviimine põhiseadusesse või siseriiklikesse aluspõhimõtetesse ja automaatsed trahvimäärad. Lepingu tingimuste kohaselt ei tohi riigi nn struktuurne eelarvedefitsiit ehk ühekordsete mõjudega korrigeeritud ning majandustsükliga kohandatud eelarve puudujääk olla suurem kui 0,5 protsenti SKT-st. Reeglitest mitte kinnipidavale riigile on Euroopa Komisjonil õigus määrata rahalised karistused.
Lühidalt öeldes tähendab struktuurse eelarvedefitsiidi piirang, et riigieelarve ei oleks tasakaalus majanduse tõusulaine või ühekordse iseloomuga tegurite tõttu, vaid tänu stabiilsetele rahavoogudele. Teisisõnu, riigirahandus ei tohiks pelgalt paista hea tervise juures, vaid oleks ka tegelikkuses karastunud ning pikaajalises perspektiivis jätkusuutlik. Eelarvetasakaalu rikkumise korral rakenduvad Euroopa Komisjoni poolt automaatsed trahvid. Just automaatsete karistusmäärade kehtestamine on oluline uuendus senisele praktikale, mis peaks omama senisest enam distsiplineerivat mõju ning motiveerima riike juba alateadlikult hoiduma vastutustundedust rahanduspoliitika rakendamisest.
Oluline verstapost kriisi lahendamisel
Fiskaallepingu allkirjastamine märtsis koheselt märgatavaid muutusi ei too, sest lepe jõustub alles 2013. aasta algul. Veel ei ole ka täielikku kindlust, et kõik kakskümnend viis leppega liituda lubanud riigi parlamendid fiskaalraamistiku ratifitseerivad. Prantsusmaalt on näiteks tulnud signaale, et valitsus soovib fiskaalleppe panna rahvahääletusele, sest parlament ei pruugi rangemaid rahandusreegleid heaks kiita. Põhiliseks riskiks jääb ka edaspidi liikmesriikide valitsuste eesmärgikindlus ning suutlikkus kasinusprogramme ellu viia, seega võlakriisile lahenduste leidmine sõltub eelkõige liikmesriikidest endast.
Fiskaallepingu sündimine on oluline, sest võimaldas Euroopa Liidu liikmesriikidel rahanduspoliitilistes küsimustes liikuda senisest oluliselt suurema ehkki väga hapra ühisosani. Tegemist on hoolimata Ühendkuningriigi ja Tšehhi vastuseisust positiivse märgiga poliitiliste erimeelsuste vähenemisest, koostöö süvenemisest ja kriisi tõsiduse tunnistamisest. Saksamaa eestvedamisel keskendub Euroopa Liit seniste kitsaskohtade parandamisele, võlakriisi pikaajalisele lahenduskäigule ehk rahanduspoliitika tõhustamisele ja koordineerimisele, mis omakorda andis Euroopa Keskpangale tegutsemisjulguse rahaturgudel otsustavaks tegutsemiseks ja tõsise panganduskriisi ennetamiseks.
Fiskaallepe on siinjuures vajalik samm võlakriisi lahendamisel, kuid pelgalt üks esimesi verstaposte sellel teekonnal. Fiskaalleppe vilju võib näha alles aastate pärast kui tuumik- ja perifeeriariikide rahanduspoliitika on ühtlustunud ning jõudnud paremasse tasakaalu. Tabavalt on Euroopa hetke olukorda kirjeldanud Economisti toimetaja Edward Lucas: «Pidu on läbi ja vana olukord ei tule kunagi tagasi. See oli väga kena 20-aastane buumiaeg. Berliini müüri langemine, integratsioon, laienemine, pluss odavad laenud ja vähene konkurents väljastpoolt. Nüüd tuleb Euroopal tervikuna saada konkurentsivõimelisemaks, olla paindlikum.»