Mõned sõnad on mandrieurooplaste pärusmaa. Britte ja ameeriklasi reeglina «solidaarsusest» kõnelemas ei kuule. Anglosaksi mõtteviisis seostub see väljend sotsiaalse turukapitalismi tujutu konsensuse ja Euroopa ühtsuse prohvetitega.
Hüvasti, Euroopa solidaarsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on see solidaarsus aga kadunud kui tina tuhka. Mis ühtlasi seletab, miks euro ja Euroopa Liit nii suures hädas on.
Järjekordne nädal, järjekordne plaaster. Kreeka toetamise diil võitis veidi aega juurde. Tähtis on see – vähemalt nii meile kinnitatakse – et haav on kauteriseeritud. Taas.
Samas peaks kõikidele olema pimestavalt ilmne, et suures kontekstis oli viimane abipakett üsna kõrvaline sündmus.
Et vältida katastroofilist majandus- ja sotsiaalset krahhi Kreekas, on vaja kahte asja. Mõlemal juhul, euroalasse jäämise või sealt lahkumise korral.
Esiteks vajab Kreeka piisavalt poliitilist tahet, et riiki ja majandust radikaalselt reformida. Teiseks peab teistel eurooplastel olema sama suur tahtmine käia välja kopsakad summad, et maksta kinni Kreeka eelmiste valitsuste läbikukkumised ja pettused.
Asjakohane on küsida, kas selline kaup on mõeldav.
Märgid pole just julgustavad. Sõimamine, mis iseloomustab Kreeka ja euroala partnerite suhteid, tuleneb täielikust usalduse kaotusest. Paljud eurooplased – ja ma ei räägi üksnes sakslastest – ei usu, et Ateena oma lubadustest kinni peab; paljud kreeklased arvavad, et drakooniline kasinus, mida laenude eest nõutakse, on mõeldud pigem karistuseks kui rehabiliteerimiseks. Aus vaatleja tunnistaks ilmselt, et mõlemas vaates on teatud tõetera.
Teatud tasandil võib Kreekat võtta kui erandit. Kreeka on väike ja erinev.
Mõni rohkem ja mõni vähem, aga ülejäänud euroala perifeeriamaad on haaranud kinni ELi liikmelisusega pakutud võimalusest saada moodsateks Euroopa riikideks. Iirimaa on oma hiljutistele hädadele vaatamata siiski õitsenud kui enesekindel rahvas, vaba ajaloolisest sõltuvusest Britanniast. Hispaania pürgib entusiastlikult tänapäevasuse poole.
Kreeka poliitikud ei ole seda kunagi tegelikult vaevaks võtnud. Ateena vaatevinklist oli EL alati pigem raha kui poliitilise inspiratsiooni allikas.
Portugal on moderniseerimise vallas laisk olnud. Nagu Kreekas, on ka nende majandus üks paras sasipundar. Aga poliitikud näitavad üles ilmset tahet mahajäämine tasa teha. Seega: nende usaldusepaak ei ole tühi. Nii Brüsseli kui Berliini poliitikud ütleksid teile otse, et Kreeka ja Portugal on väga erinevates lahtrites.
Seda eraldusjoont tõmmata ei ole aga nii lihtne, kui poliitikutele ja ametnikele meeldiks. Põhjus, miks Kreeka nii tähtsaks on kujunenud – kuigi annab vaid paar protsenti euroala toodangust – on, et poliitikud on lubanud sellel kujuneda kõikehõlmavaks loosungiks euroala tuleviku kohta.
Nakkus ei ole majandusteaduslik fakt, vaid poliitika produkt.
Kui turgusid oleks veendud, et Kreeka on tõesti erand, siis oleks see riik juba pikemat aega karantiinis. Selle asemel on hakatud Kreekat vaatlema kui üldisema poliitilise tahte testi – sisuliselt eurotsooni solidaarsuse testi.
Solidaarsust, nagu järeldab Pariisi mõttekoja Notre Europe hiljutine mõtlemapanev uuring, on kahte sorti. On lihtne tehingute tasand: ühine kindlustuspoliitika mistahes katastroofide vastu. Ning on ka valgustatud omahuvid, millest lähtuvalt valitsused selgitavad välja rahvuslikud eesmärgid, sobitades need ühisesse ja pikaajalisse integratsioonistrateegiasse.
Euroopa Liit ehitati selle viimatimainitu peale. Ca 60 aastat tagasi oli see suhteliselt lihtne. Kahe maailmasõja õudused, Nõukogude Liidu oht ning USA tagantutsitamine lõid vastupandamatu loogika, mida asutaja-isad nimetasid Euroopa ülesehitamise protsessiks.
Solidaarsus ei olnud föderalistlike unistajate segane ja sogane mõiste. See oli osa kainest talupojamõtlemisest ja kaalutletud huvidest. Sest nüüd sai Prantsusmaa haarata poliitilise juhirolli, Saksamaa ehitada üles majanduse ja hoida elavana taasühinemise ideed, Itaalia sai püüelda kaasaegsuse poole, väiksematel riikidel avanes aga võimalus kontinendi asjus sõna sekka öelda.
Tõsi, solidaarsus võis puudutada ka kõrgelennulise altruismi keeli inimeste hinges ja aidata tunda end parematena, kuid asja juur oli ikkagi omahuvides.
Ühisraha oli selle rahvuslike ja ühishuvide abielu ülim avaldusvorm – usk, et liikmete majanduslikud ja poliitilised tulevikud olid niivõrd läbipõimunud, et see õigustas suveräänsuse pretsedenditut ühte patta panemist.
Projekti häda seisnes selles, et see käivitus just siis, kui valdav osa solidaarsuse ajendeid – Teise maailmasõja mälestused, kommunismi eksistentsiaalne oht, lõhenenud Saksamaa – oli hajumas.
Tänaseni on piisavalt põhjuseid, miks Euroopa rahvastel oleks parem koostööd teha. Kõige ilmsem on vajadus omada häält maailmas, mis üha enam kuulub kellelegi teisele. Saksamaa, Prantsusmaa, Britannia – nad kõik on selle maailma jaoks liiga väikesed.
Aga kuigi need on ju tähtsad ambitsioonid, ei kõla ükski neist – kaubandusreeglite kujundamine, kliimamuutustega kemplemine, energiavarude kindlustamine, demokraatia ja stabiilsuse propageerimine – niivõrd pakiliselt ega haaravalt, et Euroopat rahujalal hoida.
Niipalju kui eurokriisis solidaarsust olnud on, piirdub see tehingute-laadse «nullijääva» versiooniga: kreeditorriigid teevad nii, kui võlglased teevad naa.
Võiks ju väita, et see on parem, kui mitte midagi. Siiamaani on šõu käimas hoitud.
Aga sellise solidaarsusega ei seleta iial korralikult ära, miks põhjapoolsed maksumaksjad peaksid lõunapoolsete võlad kinni maksma. Või miks lõunapoolsed peaksid võtma valusaid reforme kui võimalust ja mitte karistust.
Selleks oleks vaja toda teist sorti solidaarsust.
Copyright The Financial Times Limited 2012