ETV uuriva ajakirjanduse programmi «Pealtnägija» andmeil kaotasid investeerimispanga LHV kliendid ühe seal töötanud maakleri assistendi tegevuse tõttu kokku ligi neli miljonit krooni ning assistendist sai Eesti noorim pankrotis eraisik.
«Pealtnägija»: noore maakleri skeemid tõid ligi nelja miljoni eest võlgu
21. jaanuar 2009, 18:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hendrik Koppel oli häbelik noormees, keda huvitasid maast-madalast arvutid ja aktsiaturud, selgub tänasest ETV saatest «Pealtnägija».
Kuid kõigest aasta pärast keskkooli lõppu sai Saaremaa poisist, kellel varem polnud mingeid pahandusi, 20-aastaselt teadaolevalt Eesti noorim isikliku pankrotiprotsessi läbi teinud inimene, kelle kukil oli ligi neli miljonit krooni võlgu.
Ülikooli asemel kandideeris Hendrik edukalt maakleri assistendiks investerimispangas Lõhmus, Haavel & Viisemann, kus noortesse talentidesse on suhtutud alati eelarvamustevabalt. Kuid vaid neli kuud hiljem, 22. veerbuaril 2008 sai poiss päevapealt hundipassi.
«Ajend oli konkureerimine LHV tegevusega ja maaklerile mittesobiv käitumine,» selgitas maaklertegevuse juht Alo Vallikivi.
Koppeli skeemides raha kaotanud kliendid võrdlevad teda kurikuulsa maakleri Nick Leesoniga, kelle börsimängud 1990. aastatel kukutasid saja-aastase Barings Panga.
Koppel oskas endast vägagi veenva mulje jätta ja võttis ilusate lubadustega õnge kolm LHV klienti, kes usaldasid isiklikult tema investeerida miljoneid kroone.
Ehkki 20-aastaselt oli Hendrik LHV noorim liige, oli tal ette näidata juba muljetavaldav praktiline staaž – ta oli aktsiaturgudel mänginud 13. eluaastast saati. Lapsmaakleri tähelend oli kiire aga päädis paraku suure pauguga.
Üheaegselt olid LHV kliendid kaks sõpra – koolitaja ja ülikooli dotsent Ivar Soone ning trüki- ja investeerimisäris tegutsev Hardy Rasmann. Teineteisest sõltumatult sattusid nad maakleri assistent Koppeli otsa. Ehkki Koppel oli LHV jutu järgi vaid õpipoiss, kelle voli oli maksimaalselt anda klientidele teoreetilist nõu ja infot turul toimuva kohta, jäi sellest noormehe jaoks väheks.
«Esimeses meilis ta kirjutas kohe tootluse kohta, et ta on tootnud siin 40 protsenti aastas. Pani juurde märke, et ega tegelikult ei pruugi ju aasta peale olla, vaid võib-olla ka paari-kolme kuuga saab 40 protsenti kätte. Ta põhjendas väga lihtsalt: et kui tegelikult panna sarnasesse teenusesse LHVs või mõnda fondi, võtab LHV lõviosa rahast endale. Ja selle peale ma ilmselt õnge läksin,» rääkis Soone.
«Hendrik ütles, et midagi illegaalset ei ole, LHV on asjast teadlik, LHV ei pane takistust ega kätt ette. Nii võib teha. Kõik teevad nii. Tõsi küll, ta mainis, et ärge väga palju sellest kolleegidele rääkige, noh, et lähevad kadedusest roheliseks või midagi sellist. Et noh, ei ole hea, kui kuulujutud üle linna levivad,» kirjeldas Soone.
Kui Koppel andis ka isikliku garantii, et mitte sentigi investeeritud rahast ei hävi, sõlmisid Rasmann ja Soone veebruari lõpus temaga lepingu. Rasmann pani mängu ligi kolm miljonit krooni, Soone poolteist miljonit.
Rasmann kandis raha Koppeli kauplemiskontole LHV süsteemis, Soone andis noormehele paroolid, et see saaks tema kontol tehinguid teha. Oluline on, et mõlemal kadus kontroll ja nad pidid usaldama maakleri sõnu. Teated, mida noormees igal õhtul kas SMSi või meiliga saatis, olid positiivsed.
Tagantjärgi selgub, et sellal kui Koppel kahte sõpra keelitas, oli tema jalgealune juba tuline. Esimese kliendi rahad olid hävinud ja asjast haisu ninna saanud tööandja kutsus ta vaibale.
LHV leidis, et tegu on sisuliselt klientide varastamisega nende tagant ja vallandas Koppeli. Investeerimispank rõhutab, et nende tiiva all jõudis noormees topelttehinguid teha ainult ühe kliendiga ja kõigest 10 päeva. Lugu ei ole aga kaugeltki nii mustvalge. Nimelt, ehkki noormees sai sule sappa, jätkas ta tehinguid LHV elektroonilises kauplemissüsteemis.
«Pealtnägija» küsimusele, et kas LHV oli teadlik, et isegi pärast seda kui tüliga 22. veebruaril lahku mindi, siis ta jätkas tehingute tegemist selles LHV Traderi süsteemis teiste inimeste eest?
«Me olime teadlikud sellest. Tegemist ei olnud enam LHVga konkureerimisega, kuna ta ei olnud enam LHV töötaja ja me ei näinud selles probleemi,» vastas Vallikivi.
2008. aasta märtsi lõpus oli Koppel end lootusetult auti mänginud. Talle said saatuslikuks klientide selja taga tehtud lubatust oluliselt riskantsemad panused ja turgude ränk kukkumine. Meeleheitlik ponnistus suuremate panustega investorite raha tagasi teenida, kaevas Koppeli veel sügavamasse auku.
«Tegime talle oma firma juurde väikese kontori, kus oli arvuti, korralik monitor, korralik ühendus ehk sisuliselt tagasime töötingimused, kus ta saaks oma asju segamatult ajada, ja alguses käisime ka tegelikult niimoodi valvamas,» selgitasid sõbrad, kuid märkimisväärset tulemust sellel siiski polnud.
Veel tänagi kirjeldavad kannatanud Hendrikut kui poissi, kelle nupp nokib. Mis ikkagi täpselt viltu läks, tema enda suust ei kuule, sest ta ei vastanud «Pealtnägija» ühelegi ühendusevõtule.
Mai keskel kadus Hendrik lõplikult nii, et isegi ta pere ei teadnud, kus ta on.
Kaks nädalat enne Hendrik Koppeli 21. sünnipäeva kuulutati välja tema eraisiku pankrot. Pankrotihalduri raportist selgub, et noormehel pole sentigi vara, ta on töötu ja elab sugulase juures. Et tema võlgu ei tahtnud hüvitada ka isa, kes on eduka eraarstipraksise omanik ja kodulinnas kirikukoguduse esimees, siis Hendrik Koppeli füüsilise isiku pankrot ka sealsamas rauges ehk teisisõnu ta pääses maksmisest.
Ohvreid paneb nördima, kui lihtne on ebaausal inimesel seaduslikult võlad maha raputada ja edasi elada hoolimata sellest, et pettus oli ilmselge. Ametlikult ei ähvarda noort börsimaaklerit isegi avalik häbi, sest pankrotiotsuses on kirjas ainult tema initsiaalid.