KOMMENTAAR ⟩ Mihkel Nestor: peagi ootab meid ees jälle tööjõupuudus

Mihkel Nestor. FOTO: Jaanus Lensment

Ehkki koroonapiirangud on töötust kiirelt kasvatamas, ei võta tööpuudus ilmselt ulatuslikke mõõtmeid. Pikemas vaates naaseb majandus endiste probleemide juurde, mille seas üheks olulisemaks on tööjõupuudus, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Eestis registreeritud töötute arv on viimastel nädalatel jätkanud suhteliselt kiiret kasvu. Kui detsembris oli keskmine registreeritud töötuse määr veel 8,3 protsenti, siis 22. jaanuari seisuga oli see tõusnud 8,7 protsendi juurde. Töötuse kasvu peamiseks põhjuseks tuleb pidada Harjumaal ja Ida-Virumaal rakendatud piiranguid koroonaviiruse leviku takistamiseks. Just neis maakondades on töötute arv enim suurenenud. Ootuspäraselt on lisandunud just varem teenindusalal rakendust leidnud inimesi.

Erinevalt kevadest pole riik sel korral rakendanud piisavalt mõjusaid meetmeid töötuse kasvu piiramiseks. Samas on jätkuvalt ebatõenäoline, et töötus saaks võtta väga ulatuslikke mõõtmeid. See eeldaks, et raskustesse satub mõni uus majandussektor, mida praegu on raske ette näha. Enamiku ettevõtete jaoks osutus 2020. aasta oodatust oluliselt vähem halvaks ja ettevõtete finantsseis on püsinud vähemalt rahuldav. Vaktsiini saabumine ja ootus, et majandusolukord 2021. aastal paraneb, motiveerib töötajaid alles hoidma, sest alles hiljuti oli nende leidmine suur probleem.

Koroonaviiruse taandudes naasevad majanduse vanad probleemid

Täna on peamine stsenaarium, et koroonaviiruse levik saab vaktsiini abil kontrolli alla ja majandus taastub teisel poolaastal kiiresti. Oodatava majanduskasvu peamine allikas on majapidamiste tarbimine. Valdava enamiku perede sissetulekuid pole kriis puudutanud ja kui piirangud leevenevad, ollakse varmalt nõus naasma endiste tarbimisharjumuste juurde. Lisatoeks on seejuures kriisi käigus suurenenud säästud ja jätkuv palgakasv. Sügisel lisandub võrrandisse veel pensionireform, kui osa inimestest oma II samba säästud tarbimisse suunavad. Nõudluse kasv sunnib ettevõtted aga taas uusi töötajaid värbama, et tarbijate vajadused rahuldada. Nii naasevad peagi koroonakriisile eelnenud probleemid, krooniline tööjõupuudus esirinnas.

Koroonakriis aeglustas migratsiooni

Kroonilise tööjõupuuduse vähendamiseks ei ole lihtsaid lahendusi. Varasematel aastatel on teatud leevendust sellele pakkunud migratsioon. Eesti on teiste Baltimaade seas olnud erandlik selle poolest, et meie rahvaarv kasvab. Seda küll siis mitte kõrge sündimuse, vaid just uute elanike riiki kolimise tõttu. Kuigi ka 2020. aastal Eesti elanike arv rände abil suurenes, oli koroonapandeemia tõttu kasv seekord marginaalne. Omaette küsimus on, kuivõrd kolmandatest riikidest pärit inimeste asumine siia madalalt tasustatud ja rasket tööd tegema riigi pikaajalist arengut toetab. Teisalt ei näi sisserändele ka häid alternatiive – inimesed soovivad tarbida ja tööjõudu on selleks paratamatult vaja.

Teenindussektor vajab hüpet tootlikkuses

See viib probleemi juurpõhjuseni, milleks on teenindussektori madal tootlikkus ja napp automatiseeritus. On paradoksaalne, et kogu jutu juures töökohtade automatiseerimisest on täna turul kõige rohkem nõudlust ja kasvu jalgrattaga läbi Tallinna tänavate lumesupi sumpavate toidukullerite järele. Üks väheseid näiteid teenindussektori automatiseerimisest Eestis on viimastel aastatel jõuliselt levinud automaatkassad supermarketites. Paljud teised lennukad ideed, muu hulgas näiteks kullerteenuse automatiseerimine või isesõitvad taksod, ei näi suuremaid tulemusi andvat aga ka pärast aastatepikkusi katsetusi. Vähemalt praegu peame kardetud robotite pealetungi asemel muretsema hoopis selle pärast, et kasvav nõudlus lihtsate teenuste järele meie niigi nappi tööjõudu ära ei rööviks.

Alustame tööstussektorist?

Seniks kuni ootame innovaatilisi läbimurdeid teenindussektoris, tasub kiirkorras alustada tööjõumahukuse vähendamisega seal, kus robotid on end juba tõestanud – tööstuses. Eesti majanduse üks suurimaid murekohti on juba aastaid olnud tööstuse madal tootlikkus. Lihtsamalt öeldes – ühe töötaja kohta teenib tööstus nappi kasumit ja maksab nigelat palka. Ühena vähestest Euroopa riikidest on töötleva tööstuse tootlikkus Eestis madalam kui majanduse keskmine. Seejuures ei jää me alla ainult jõukale Põhjalale, vaid ka sarnase elatustasemega riikidele. Kui Eestist vaesemas Leedus suutis töötlevas tööstuses keskmine töötaja luua 2019. aastal 36 000 eurot lisandväärtust, siis Eestis piirdus see 30 000 euroga. Eeskujuriikide Soome, Rootsi või Saksamaa puhul on erinevus enam kui kolmekordne.

Kahjuks ei ole kindel, et muutused on kiired tulema. Enne kriisi tundus selge, et osa odavast tööstusest end kiire palgakasvu tõttu siinmail kinni paneb ja töötajad tootlikumatele firmadele vabaks annab. Koroonakevad tuletas aga valusalt meelde tarnekindluse tähtsust ja praegu ollakse tootmisahela ümberkorraldamise osas rohkem kui ettevaatlikud. Seda enam peaksime nüüd ponnistama, et tööstus näeks Eestis võimalust mitte turvalise tootmisbaasina, vaid siia soovitakse luua ka oma tootearenduse, disaini-, müügi- ja turundusosakondi, mis võimaldaksid maksta paremaid palku ja tuua majandusele rohkem tulu.

Tagasi üles
Back