Enamik Eesti kodudest röövib energiat nagu Vene auto
20. jaanuar 2009, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdav osa Eesti kodudest on samasugused energiaraiskajad nagu Vene autod: Nõukogude ajal ehitatud paneelmajades kulub aastas ühe ruutmeetri kohta 250 kilovatt-tundi energiat, uuemate hoonete puhul on see näitaja 150.
Madala energiavajadusega majade puhul saaks hakkama sellest kolmandikuga ning passiivmaja puhul võib rääkida kümme korda väiksemast energiavajadusest, seega ka kümme korda väiksematest küttearvetest, kirjutab Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal
.
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhataja Tõnu Mauring ütles, et pole oluline ülemäära kaalutleda, kas maja köetakse soojuspumbaga või hoopis puuküttega.
«Oluline on näha hoone toimimist tervikuna ja seda, et energiat kasutatakse tõhusalt. Tänapäeval on üldarusaadav, et kõrge mugavus on hoonetes võimalik kätte saada ka väga väikese ressursikuluga. Selle taga on oluliselt suurem tähelepanu hoonekarbile ja õhuvahetuse lahendustele. See küttevajadus, mis järgi jääb, võib olla lahendatud nii soojuspumba kui halupuuga-mõlemad lahendused on tänase kõrgtõhusa hoone juures levinud,» märkis ta.
Eestis on viimasel kümnendil vanu aknaid usinasti plastakende vastu vahetatud. Kuid Mauringu sõnul on aken vaid üks komponent energiatõhususe kujunemisel. Sama on ka otsaseinte soojustamisega-need otsused üksi ei näita, millise tulemuseni lõppkokkuvõttes jõutakse ja kas maja suudab homse päeva vajadustele vastata.
«Heade soojade seinte ja akende kõrval on suur roll näiteks ventilatsioonil. Kortermajad renoveeritakse Saksamaal ja Austrias täna passiivmaja tasemele väga paindlike soojatagastusega ventilatsioonilahenduste abil, mis on igal korteril eraldi,» rääkis ta.
Renoveerimiseks tehtud kulutuste tagajärjel peab hoone soojavajadus olema Mauringu sõnul tasemel, mis on konkurentsivõimeline järgmised 30 aastat.
Energiatõhusa ehituse tuumiklaboris arendatakse meetodeid, mis võimaldaks vastata küsimustele, millise kasutusmugavuse ja ressursikuluga võiks tulevase maja puhul arvestada. Detailselt simuleeritakse nii hoone asukoha väliskliimat kui ka maja sisekasutust. Mudel võimaldab näha detailselt nii kütte- kui jahutusvajaduse tekkimist.
Saksamaal ehitati esimene passiivmaja 17 aasta eest, tänaseks on neid üle kümne tuhande. Eestis on tänaseks kavandatud mitmeid hooneid, kõige kaugemal on neist lasteaia renoveerimine Valgas, mis peaks valmima tänavu kevadel.
Tallinnas on kavandamisel uus linnavalitsuse hoone, mille puhul keskkonnaamet soovitab samuti passiivmaja põhimõtteid. Äsja kuulutati välja arhitektuurikonkurss uue passiivmaja büroohoone projekteerimiseks Tartu Tehnoloogiapargi arendatavale alale Tartu linna lõunapiiril. Tehnoloogiainstituudi energiatõhusa ehituse tuumiklabor nõustab seda Eesti Energia TESK programmi raames.
«Praegused kriisiaastad on järelemõtlemiseks, sest energiahinnad tõusevad tulevikus kindlasti ning ainus võimalus end selle hinnatõusu survest päästa on energia tarbimist vähendada,» märkis Mauring.
Passiivmaja ehitamine on Mauringu sõnul Lääne-Euroopa kogemusele tuginedes 5-15 protsenti kallim, kuid see-eest suudab ta oma väärtust tõenäoliselt oluliselt paremini säilitada.
Eestis kehtivad eelmisest aastast energiatõhususe miinimumnõuded; sellest aastast lisandus energiamärgise nõue. Jaanuari algusest alates on inimestel, kes soovivad projekteerida uut eluaset, osta või üürida maja või korterit, õigus nõuda hoone energiamärgist, mis näitab, kui energiasäästlik on soetatav kinnisvara.