Eesti langes globaalses ühendatuse edetabelis

Kaur Paves
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Langus.
Langus. Foto: SCANPIX

Majandusteadlase Phamaj Chemawati koostatud globaalse ühendatuse edetabelis on Eesti langenud 37. kohale. 

Chemawati tabelist selgub, et Eesti on 2005. aasta 34. kohalt kukkunud 37. kohale. Mis veelgi murettekitavam: lihtsaid võite enam kusagilt ei paista.

Esimene küsimus igasuguse edetabeli puhul on selle tõsiseltvõetavus. Antud uuring on kokku 242 lehekülge, metodoloogiliselt põhjendatud ja koostatud maailma ühe teravaima mõistusega professori poolt. Phamaj Ghemawat oli Harvardi Ärikooli noorim professor ja on maailma mõjukuselt 27. juhtimismõtleja, iseloomustab autorit Pärnu Konverentside ajaveeb.

Metodoloogiliselt mõõdetakse kahte dimensiooni. Esiteks, riikide ühendatuse sügavus (international depth dimension), mis ütleb, kui palju riik kaupleb ja suhtleb rahvusvaheliselt (lähinaabritega) ehk kui avatud on majandus. Teiseks, ühendatuse laius (global breadth dimension), mis määrab kui globaalne on riik tegelikult ehk kas avatus on lokaalne või globaalne.

Olulisemad järeldused on järgnevad:

1. Globaliseerumise tase on oluliselt väiksem kui arvatakse, mispärast selle suurendamine annaks ka olulist majanduslikku kasu.
2. Enamus rahvusvahelisest suhtlusest ja ühendustest on jätkuvalt geograafiliste või kultuuriliste naabrite vahel.
3. Ühendatus toob kaasa kõrge inim- ja majandusarengu.
4. Riiklikute poliitikatega saab ühendatust oluliselt kasvatada.
5. Võitja on Holland. Sügavuses on selleks Hong Kong ja laiuses Suurbritannia.
6. Top 10 kahanevas järjestuses on: Holland, Singapur, Iirimaa, Šveits, Luksemburg, Suurbritannia, Rootsi, Belgia, Hong Kong ja Malta.
7. Eesti on kukkunud kohalt 34 2005. aastal kohale 37. 

Tulemuste aluseks on 12 mõõdikut, mis on jagatud nelja gruppi: väliskaubandus (kaubad ja teenused), kapitalivood (FDI ja portfelliinvesteeringud), välissuhtlus (internet, väliskõned ja väliskirjandus) ning inimeste liikumine (migratsioon, turistid ja rahvusvahelised üliõpilased). Mõõdikud omakorda on kaalutud andes suurema kaalu (mõlemad 35 protsenti) väliskaubandusele ja kapitalivoogudele.

Kuid kui ühendatud/globaalsed me tegelikult oleme?

Näiteks ülaltoodud mõõdikute osas on tavapärane hinnang/arvamus, et globaalne avatus (näiteks väliskaubanduse osakaal globaalsest SKT-st) on suurusjärgus keskmiselt 20-30 protsenti. Faktide kohaselt on see näiteks kahe viimase grupi (välissuhtlus ja inimesed) puhul ainult 2-3 protsenti. Ka väliskaubandus on tasemel 30 protsenti, kuigi hinnang ületab 40 protsenti. Mis veel paradoksaalsem, sada aastat tagasi oli näiteks inimeste liikumine samal tasemel ja kapitalivood protsentuaalselt isegi suuremad kui tänapäeval.

Ajaloo vältel on keerukas situatsioonis olnud tavapärane reaktsioon koonduda nendega, keda saab usaldada (kas siis rahvus või veresugulased). Kuid kui vaadata, kui madal on globaliseeritus tegelikult, siis võib väita, et kõik mured on totaalselt proportsioonist väljas ja faktidega põhjendamata.

Veel karmimad on järeldused äriettevõtete osas. Nende juhid hindavad globaliseeritust keskmisest veel rohkem üle. Seega töötatakse välja globaalseid strateegiad, millel pole reaalse eluga mingitki seost. Halvemal juhul võetakse koduturu lähenemine ja öeldakse, et see sobib ka globaalses maailmas. Näiteks Coca Cola turupositsiooni sügavus koduturul ületab kümme korda muud turud. Oleme töötanud ka ise globaalses ettevõttes ja võime sellele järeldusele kahe käega alla kirjutada.

Autor toob välja veel ühe ärimeeste vale mõtteviisi. Kapitalivoogude puhul on globaliseerumine tihti investeerimine vara väärtuse kasvu välisturgudel. Enne kriisi oli see madala riskiga tegevus mitte seepärast, et maailm olekski olnud globaliseerunud, vaid tegemist oli valede eeldustega. Tulemuseks oli virtuaalne finantsmaailm.

Eesti tulemuste puhul on põhjust mureks

 Andmed on aastate 2005-2010 kohta ja Eesti tulemus on alates 2008. aastast langenud. Sügavuse/avatuse dimensioonis oleme globaalselt juba 8. kohal, nii et sealt edasi liikuda on väga raske ja laiuse dimensioonis oleme kukkunud 94. kohale. Ehk siis esimene järeldus on selgelt Eesti globaalne ääremaastumine, et mitte öelda stagnatsioon.

Tööjõu regulatsioonide osas oleme 101. kohal, tagapool Lätist (69) jas Etioopiast (60). Mis veel kurvem, Skandinaavia ja Soome tõusevad edetabelis, samas kui meie teised naabrid langevad koos meiega. Ülespoole rühkijad on just progressiivsed Aasia riigid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles