Sädeinimene Eha Rünne: mitu rauda tules aitab rasketest aegadest üle

Foto: Eesti Töötukassa
Eesti Töötukassa
Copy

Eha Rünne on energiat täis ja eluga igati rahulolev inimene – tal on õnne olnud tegeleda sellega, mida süda on õigeks pidanud. Oma sisehäält usaldades ning lähedaste head nõu kuulda võttes on legendaarne kettaheitja ja kuulitõukaja, kes muide on võitnud rekordilised 68 täiskasvanute Eesti meistritiitlit ning käinud kaks korda olümpial, saavutanud palju. Viimased 18 aastat on naine olnud Viimsi koolis kehalise kasvatuse õpetaja ning paralleelselt olnud läbi terve elu treener. Ta on ka ema ja abikaasa ning hea sõber ja tuttav paljudele, kaasaarvatud sõjaveteranidele, kelle taastusravisse naine rõõmuga panustab. Kuid eks elu on naise teele lükanud ka raskemaid hetki.

Sportlaste elu on huvitav, täis kirge, lõputuid treeninguid, võistlusi, reisimist ning nad on äärmiselt fokusseeritud oma tegevusele, kuid paraku viivad nad oma keha viimase piirini üpris vara ning seejärel saabub aeg, mil tippspordist tuleb loobuda. Paljudele on säärane üleminek ja tutvumine võib öelda, et isegi igava tavaeluga, raske. Tegelikult on kõigi jaoks keeruline vahetada karjääri ning leida elus teine väljund.

Eha ise ütleb, et õnneks pole ta oma elus pidanud väga järske kannapöördeid tegema, kuid aastal 1996, kui ta esimest korda olümpiale sai, olles toona 33-aastane ning sellega justkui oma kauaaegse unistuse täitis, tekkis küll mõte, et nüüd ongi selle eluga kõik. «Kui esimest korda olümpiale läksin, oli mul kodus 5-aastane laps ning siis tõesti mõtlesin, et kui seal ära käin, on käidud ja tehtud ning nüüd on aeg hakata tavaelu elama. No aga ma ei tea, see tavaelu polnud piisavalt põnev, sest 41-aastaselt jõudsin jälle olümpiale. Seega neid mahajätmisi on olnud korduvalt,» räägib Eha, kes tegelikult on alati hoidnud mitut rauda tules ning tagataskus varuplaani. «Kui käisin koolis, tegin kõrvalt sporti, kui käisin ülikoolis, tegin samuti sporti, kui olen olnud tööl, siis olen kõrvalt olnud alati treener jne. Ma ei ole kunagi olnud tavaline õpilane või üliõpilane, sest kooli ajal käisin pidevalt laagrites ja võistlustel ning keskkooli ajal olin rohkem koolist ära kui koolis. Ma olen alati mitut asja korraga teinud,» selgitab Eha, kes peab oluliseks ka seda, et koolis tuleb õigel ajal siiski ära käia, olgu see nii raske kui tahes.

Paraku näeb Eha praegu väga palju noorsportlasi, kes võtavad treeningute suure mahu tõttu vaheaastaid ülikoolist, mis sageli venivad kaheaastaseks pausiks ning seejärel jäetakse koolitee üldse katki. «Siis hakatakse ju 40-aastaselt koolis käima, mis muidugi pole ka halb, sest võib olla just siis inimene teabki paremini, mida täpsemalt elult tahab,» ütleb naine, kes soovitab siiski asju õigel ajal teha, et löök pärast sportlaskarjääri lõppu nii valus poleks. «Võib olla pole ka mina seeõttu nii palju elus haiget saanud. See oleks ilmselt juhtunud, kui oleksin ainult spordile panustanud.»

«Mida rohkem me teeme neid asju, mis meile meeldib, seda ilusam on elu»

Naise kõrval on olnud alati head nõuandjad, kellest tähtsaim on olnud abikaasa. «Ta on pidevalt öelnud, et kool on vaja lõpetada ja amet tuleb omandada, sest iial ei tea, mida elu toob. Alati tuleb taskus hoida mitut asja.» Nendest nõuannetest on ta tugevalt lugu pidanud ja proovinud neid tarkusi edasi anda ka oma lapsele.

Samas on Eha seda meelt, et sageli on kasulikum lõpetada peaga mõtlemine ning lasta südamel rääkida. Kõik ei saa olla nii ratsionaalselt kaalutletud, sest mis siis elul viga oleks, kui teaksime 5-aastasena täpselt, kelleks suurena saame ja kuidas elu kujuneb. «Kui hakkad mõnd ametit õppima või lähed tööle, siis ei tasu valida vaid eriala, kus makstakse palju raha. Tuleb minna sinna, kus on hea ja kuhu ütleb süda, et on õige minna. Siis tuleb üldjuhul raha ja rahulolu korraga,» märgib naine, kes lisab, et ega 100 protsenti õigeid asju maailmas pole ning sageli tuleb ebameeldivad asjad enda jaoks lihtsalt positiivseks mõelda.

«Kuid 1998. aastal läksin Tallinna Tehnikaülikooli tööle lektorina, tundsin end väga hästi, kuid kui kolm aastat hiljem see osakond koolis kinni pandi, jäin töötuks. Pidin otsima uue väljundi ja leidsin selle Viimsi koolis kehalise kasvatuse õpetajana, kuid tundsin paanilist hirmu laste ees. Ma kartsin neid tohutult, eriti esimese klassi lapsi,» meenutab Eha, kes praeguseks on leidnud õpilastega hea kontakti ning välistanud pea kõik muud tööd õpetaja ameti kõrvalt, sest nagu naine ise ütleb, tuleb osata end ka hoida ning leida aega näiteks metsas seenel käimiseks. 

Praegu enam Eha aktiivselt spordiga ei tegele, kuid sellest hoolimata tuli ta alles möödunud aastal veteranide meistrivõistlustelt tagasi Euroopa meistrina. Ise ta oma saavutustega ei kiitle, pigem on tagasihoidlik ning tõdeb, et kooliski teavad lapsed aina vähem ja vähem tema sportlaskarjäärist. «Vahel, kui mõni õpilane peab tegema uurimustöö, siis äkki avastatakse, et meil on koolis päris mitu õpetajat, kes on tublisti sporti teinud, kuid ise ei kipu ma enam seda teekonda meenutama. Mis ma sest ikka räägin. Teen tunnis oma tunni asju ja nii ta on,» ütleb Eha, kes nendib, et kui kuuli saab veel koolis tõugata, siis ega tegelikult ketast heita ei saa, sest kooli staadionil on kunstmuru ja pealegi pole kooliprogrammis kettaheidet kavaski. «Aga eks ma olen natuke ikka kettaheidet õpetanud ka, kuid siis on ohus olnud küll inimesed, küll autod. Vanas koolis lapsed nõudsid, et ma korra näitaks, kuidas ketas lendab. No ja siis lendaski päris kaugele, päris koolimajani välja. Millegipärast lendab ketas eriti hästi just siis, kui kuskil on inimene või aken,» naerab Eha.

Eha on kindlasti inimene, kes juhib oma elu ise ning soovitab, et kui inimene läheb ikka igal hommikul tööle hambad ristis, tuleb karjääripööre ära teha – mida varem, seda parem. «Mida rohkem me teeme neid asju, mis meile meeldib, seda ilusam on elu,» märgib Eha.

Kui sul on tunne, et vajad karjäärinõustamist võta julgesti ühendust töötukassaga.

Copy
Tagasi üles