Kahe naise päriselu: mis saab, kui ühel päeval avastad, et sa justkui ei sobigi kusagile tööle?

Foto: Eesti Töötukassa
Eesti Töötukassa
Copy

«2017. aasta sügishommikul, kui lapsed olid kooli-lasteaeda saadetud, otsisin välja Töötukassa infonumbri ja helistasin: «Tere, olen kõrgharidusega kolme lapse ema, viis aastat kodus olnud ja nüüd on tunne, et ma ei oska omal alal enam midagi!»,» meenutab Joanna Kõpper päeva, mil piltlikult öeldes sai juristist florist iseenda loodud ettevõttes. Selles loos räägib oma ettevõtjaks kujunemise teekonnast ka Marleen Kim Anh Luong, 22-aastne noor naine, kes koroonaviiruse tõttu kaotas palgatöö, kuid peagi pärast esmast masendust end käsile võttis ning oma unistusi täitma asus – samuti ettevõtjana.

Üldistatult võib öelda, et meie hulgas on inimesi, kes teavad väga täpselt, mida elult soovivad, kelleks saada tahavad, millist tööd teha soovivad ja kus seda teha ihkavad ning asuvad varakult selles vaimus karjääri planeerima, muist on aga sellised, kes ei tea täisealiseks saamisel ning pahatihti hiljemgi, kelleks saada ning asuvad otsingule. Kui Marleen teadis täpselt, et temast saab kunagi vanemate eeskujul ettevõtja, siis vastupidiselt temale ei teadnud Joanna aastaid, mis teda täpsemalt töömaastikul kõnetab. Keskkooli lõppedes asus ta Tartu ülikooli juurateaduskonda õppima peamiselt seepärast, et elada Tartus. Eriala tundus prestiižne. Selline asjade kulg on tõenäoliselt tuttav paljudele.

Joanna räägib, et kindlasti ei kahetse ta õigusteaduskonda õppimaasumist, sest ülikoolist sai ta suurepärased sõbrad kogu eluks ja õiguse teha linnuke kõrghariduse kasti, kuid kolmanda kursuse lõpuks oli selge, et hingelt ja teadmistelt temast head juristi ei saa.

Ja ei saanudki. «Töötanud pärast esimese lapse sündi mõne aasta põllumajanduses juristina, sain aru, et peaksin end taas täiendama ehk täiesti uues valdkonnas. Võtsin ette tee Tartusse ja astusin ülikooli, sel korral ettevõtluse magistrisse,» räägib Joanna. Kuid õpingud jäid katki, sest perre sündisid aasta pärast magistrisse astumist pere teine ja peagi ka kolmas laps. «Jäin pikemalt mõtlemata õppepuhkusele, sest nagu ka ülikoolis öeldi: õppida jõuate terve elu, lastega koosolemist saate nautida praegu,» sõnab naine.

Kui lapsed olid piisavalt vanad ja aeg tagasi tööle asuda, tekkis Joannas hulk kahtlusi ning pead tõstis ebakindlus. «Küsisin endalt, kas tahan minna tagasi tööle juristina ja leidsin, et kindlasti mitte! Olin olnud pea viis aastat lastega kodus, mida ma enam oskan? Mida mul pakkuda oleks? Vaatasin tööpakkumisi pilguga, kuhu sobida võiksin, aga liiga palju kogemusi polnud, ent seda ju nõutakse. Samuti polnud ma viimastel aastatel võtnud täiendkoolitusi ja vaevalt neist oleks abigi olnud,» meenutab naine, kes pärast mõningast vaagimist otsustas ühel hommikul küsida abi Töötukassast.

Oma loo ära rääkinud Joanna suunati karjäärinõustaja juurde, kellega leidis ta kiiresti ühise keele. «Lahkusin tund aega hiljem kabinetist valge A4 paberiga, kus oli kirjas üks sõna – ettevõtlus,» märgib ta. Just sealt sai Joanna päriselt kinnitust, et ettevõtlusest on ta salamisi kõige enam unistanud.  

Pärast selgusele jõudmist algas enesetäiendamine koolitustel ning tänaseks on Joannal e-lillepood – Studio Nelk.

Foto: Eesti Töötukassa

Teekond selleni on olnud täis huvitavaid kogemusi, uusi tarkusi ja palju uusi inspireerivaid tutvusi. «Loomulikult oli ja on seni hetki, kui löön kahtlema, kas teen õiget asja, aga samas ei ole ma end ka ammu nii õnneliku ja rahulolevana tundnud,» ütleb Joanna, kes tunnistab, et oleks võinud selleni, millega täna tegeleb, jõuda ammu, kuid paraku on ta olnud enda kõige suurem takistus oma kahtluste, hirmude ja liigse kriitikaga.

Foto: Eesti Töötukassa

Kuid parem hiljem kui mitte kunagi. Tänaseks on e-pood tegutsenud kaks aastat ning peatselt avatakse päris lillestuudio, kus loodetavasti saab teoks veel mõni Joanna pisike unistus.

Oma unistusi on viimased kuus kuud täitnud ka Marleen, kel samuti e-pood – käsitööriiete e-pood Peachys Wear. Oma ettevõtte loomise viimaseks tõukeks sai koroonaviiruse põhjustatud palgatöö kaotus. Paljud ettevõtted sattusid raskustesse ning olid sunnitud tegevust piirama, palku vähendama, koondama. Marleen räägib, et oli ööklubis baaridaam ja andmesisestaja, teda ei koondatud, kuid kuna polnud enam tööd, polnud ka palka. Seetõttu pidi ta ise ametist ära tulema. «Kui eriolukord välja kuulutati olin päevi nii masendunud, kaotasin töö ning ei teadnud, millega edasi tegelema hakkan,» meenutab Marleen, kelle situatsioon kõlab samuti paljudele värskelt ja tuttavalt. Kasvas ju töötuse määr eriolukorra jooksul 5,7 protsendilt 7,7 protsendini eriolukorra lõpuks.

Et Marleen on kasvanud keskkonnas, kus ettevõtlus on olnud elu tavapärane osa, on tema jaoks oma firma asutamine olnud vaid aja küsimus, sest naise mõlemad vanemad on terve elu olnud iseenda ülemused. «Väiksena nägin kõrvalt nende tööd ettevõtjana – ühel oli ilusalong, teisel restoran, riideäri jne,» räägib Marleen, kes samas tunnistab, et kui kriisi poleks tulnud, oleks ta tõenäoliselt oma unistusi mõnda aega edasi lükanud. Koroonakriis oli tema jaoks pärast esimest ehmatust võimalus, sest ühtäkki tekkis rohkem aega, et oma ettevõtlusele pühenduda. «Lisaks oli vaba aega ka kõigil teistel ning e-kaubandus kasvas, sest inimesed šoppasid nüüd arvuti taga,» ütleb naine, kes haaras sülle kukkunud võimalusest kinni.

Foto: Eesti Töötukassa

Kuid päris valutult kõik ei alanud. Ettevõtet alustades tellis Marleen tooteid sisse, kuid koroona leviku tõttu pikenesid tarneajad ning kiirelt oli vaja ümber orienteeruda. «Seetõttu hakkasin hoopis Eestis riideid õmblema. Võtsin õmbleja, kes õmbles pehme, lühikese karvaga Teddy bikiine, mis läksid nagu soojad saiad,» räägib noor ettevõtja.

Foto: Eesti Töötukassa

Peachys Wear oli algselt mõeldud ujumisriiete e-poena, kuid et ilmad on muutumas aina jahedamaks, on vastu võetud otsus õmmelda ka teisi, hooajale vastavaid riideid. Seda tehakse nüüd juba kahe õmblejaga.

Nii Marleen kui Joanna ütlevad ühest suust, et kui kunagi uusi asju, sealhulgas ettevõtlust, ei proovi, ei saagi teada, millega sulle meeldib tegeleda. Plaan B-d ei tasu karta, sest sellest võib saada plaan A. Kui vajad sel teekonnal tuge ja abi, võta ühendust Töötukassaga.

Copy
Tagasi üles