Intervjuu: kuidas Helsingi kliima- ambitsioonist läbi imbus

Helsingi linna strateegilise planeerimise juht Alpo Tani rääkis Postimehele sellest, kuidas Tallinna naaberlinn oma kliima-ambitsiooni leidis ja mida tuleks teha, et saavutada süsinikuneutraalsust. Foto: Raul Mee

15 aastat Helsingi linna planeerijana töötanud Alpo Tani on näinud, kuidas linna kliimaambitsioonid aasta-aastalt kasvanud on. Praegu on Tallinna kaksiklinnal sihiks saada aastaks 2035 süsinikuneutraalseks. Võrreldes 15 aasta taguse ajaga, on see nagu öö ja päev. Kui toona olid seatud üldsõnalisemad jätkusuutlikkuse eesmärgid, siis nüüd on seatud juba ranged eesmärgid, kuigi plaan, et kuidas süsinikuneutraalsuseni jõuda, on veel lahtine.

​Mida on olnud eriolukorrast õppida Helsingi linna kliimaneutraalsuse plaanimisel?

Eks kõigile on selge, et keegi ei tea kuigi täpselt, mis nüüd juhtuma hakkab. Mulle endale näib selge, et tulevikus hakkab inimeste käitumisviis muutuma, muu hulgas hakatakse tegema rohkem kaugtööd kui seni. Linnaplaneerimise vaatenurgast on see huvitav, kuna varem on kaugtööst kui võimalusest palju räägitud, aga koroonakriis lõi sellele nüüd päriselt ka hoo sisse.

Samamoodi oleme juba praegu ühelt poolt näinud, et seoses eriolukorraga on tänavatel liikluskoormus vähenenud. Teistpidi jällegi on distantsi hoidmise vajadus vähendanud ühissõidukite konkurentsivõimet. Üks huvitav projekt, mis sellest kriisist välja koorus, on, et praegu kaalume teatud piirkondades autoteede sõiduradade jalgrattateedeks muutmist.

Ega koroonakriis ole Helsingit kliimaneutraalsuse kursilt eemale tõuganud?

Ei, seda kindlasti mitte. Olen üsna kindel, et suurem osa poliitikutest saab aru, et kriisijärgne majanduse taastamine peab kliimaeesmärkidega ühte sammu astuma.

Kuidas Helsingi endale jätkusuutlikkuse suureks eesmärgiks võttis?

See oli muutus makroskaalal. Kliima muutub ja linnad üritavad leida siin kohta, kus oma roll täita. Helsingi tahtis kliimamuutustevastases võitluses kõrgmale positsioonile tõusta ja see viis ühel hetkel ka ambitsioonide tõstmiseni.

Et teiste seas esile tõusta?

Võib muidugi ka niimoodi väljenduda, aga see ei ole vast kõige korrektsem. See ei ole vaid bränding, lõppude lõpuks on küsimus globaalses vastutustundes, uute lahenduste aktiivses otsimises ja globaalse juhtrolli võtmises.

Aga miks just Helsingis see ambitsioon tekkis?

Tahtsime olla samas liigas, nagu Stockholm, Kopenhaagen ja Oslo. Siin käies sain teada, et ka Tallinn arendab selliseid eesmärke.

Tallinn on rohelise pealinna eesmärkidest palju rääkinud, samas on paljud arhitektid ja planeerijad...

Skeptilised?

Jah, ütleme siis niimoodi (vt kõrvallugu). Kui ütlete, et kliimast on saanud Helsingile suurem eesmärk, siis kuidas on arengusuunad läbi aja muutunud?

Alguses oli ökoloogiliselt jätkusuutlik linnaplaneerimine väga liikluskeskne. See on traditsioon, millest me tulime välja, aga hiljem on lisandunud tugevalt energiasüsteemid, hoonete energiatõhusus ja energia tootmise viisid. Uute linnaosade arendamisel on see väga tugevalt fookuses.