Jää hüvasti, Saab, sind rõõm oli tunda. Nagu paljud 1980. aastail Moskvas elanud välismaalased – kui talved olid jäised nagu Nõukogude poliitika – leidsin liitlase «rootslases», mis käreda külmaga käivitus ja lume all varitsevatele vagudele vapralt vastu pidas.
Kõik see tuli värskelt meelde, kui Rootsi kohus Saabi detsembris pankrotistunuks kuulutas – Hollandi omaniku palvel, kes ta vähem kui aasta tagasi General Motorsi käest ostis. Ja tõesti: omaaegne rootslaste lemmikbränd loksus 11 GMi aasta jooksul kriisist kriisi.
Rahaasjad läksid lõpuks nii hulluks, et aprillist alates ei ole enam ühtegi Saabi ehitatud. Eks oli aeg piinadele lõpp teha, et indialaste innukas sportautofirma Mahindra & Mahindra või mõni teine võiks äri parimad palad endale napsata.
Saab oli nišiauto, autotööstus on aga hüplik ja konkurents karm – paar paha mudelit ning lips on läbi.
Nüüd Euroopa autotööstusest kui sellisest: on Saabi surm äkki märk suurematest raputustest? Veel tänavu?
Tormi on õhus tunda olnud juba alates Euroopa ja USA autotööstuse allakäigust 2008. aasta finantskriisi kiiluvees. Siis sekkusid mõlema kontinendi poliitikud, päästes tehaseid, kaitstes töökohti ja juurutades «romuprogramme», et puhuda eluõhku ületootmisse, mida Euroopa sõiduautoturul oli lausa 30 protsendi jagu.
Me ei tea, mida nad mõtlevad, aga vähemalt seni ei ole Euroopa poliitikud 2012. aasta võtmes autotootjate riigiabist rääkinud. Kui aga 2009. aasta stiilis väljaupitamised lähiaastatel siiski teoks saaksid, ei tuleks poliitiliselt ja finantsiliselt ilmselt kõne alla samasugune multimiljardi eurone mastaap.
Euroopa riikide rahakotid on täna palju tühjemad, kui kolm aastat tagasi. Kokkuvõttes on riigivõlg kõrgem, juhtivate poliitikute võtmesõnaks Londonist Ateenani on kasinus. Äride sulgudes ja töötuse kasvades ei oleks valijad just rõõmsad väljavaate üle autotootjaid välja aitama hakata.
Praeguse seisuga paistab, et eelseisvast aastast ukerdavad läbi ka Euroopa nõrgimad autofirmad, kuigi kerge see enamikule olema ei saa. Detsember oli tõsine: Saksamaal polnud uute autode müük paha, Prantsusmaal valitses aga stagnatsioon, Itaalias ja Hispaanais läks sõit allamäge.
Euroopa automüügi langustrend algas 2007. aastal ja lõppu pole näha. Üks põhjus, miks 2012 ilmselt leevendust ei paku, on riigivõla- ja panganduskriisi jonnakas jätkumine. Regioon on üsna ilmselt kindlustunnet pärssiva majanduslanguse lävel, mistõttu miljonid tarbijad lükkavad edasi kallima kraami (nt uute autode) ostmise.
Tuleb järeldada, et kõige raskemad katsumused ootavad firmasid, mis suuresti Euroopa turust sõltuvad.
Selles sünges kliimas on Saksa autotootjad eelispositsioonil. BMW, Daimleri Mercedes-Benz ja Volkswagen teevad ligi poole käibest tärkavatel turgudel nagu Brasiilias ja Hiinas, samuti traditsiooniliselt tugevas USAs. Lõuna-Euroopa turud nagu Itaalia, Portugal ja Hispaania pole nende jaoks kaugeltki nii olulised.
Palju sõltub sellest, mis saab Hiinast – kus Volkswagen müüs 2010. aastal 27 protsenti oma toodangust. Praegu näib, et Hiina autoturg kasvab ka tänavu, kuigi ilmselt suhteliselt tagasihoidlikult (5 protsenti).
Sootuks teised on lood aga näiteks prantslaste PSA Peugeot Citroëniga. Ükski teine masstootja ei sõltu nii tugevasti Lääne-Euroopast, kui Peugeot. Samas on Prantsusmaal tänavu nii presidendi- kui parlamendivalimised. On mõeldamatu, et poliitiline klass Peugeot’ hätta jätaks. Ja vaevalt lubavad poliitikud koondamisi Prantsuse tehastes.
Kui Euroopa poliiteliit aga tõesti turumajandusse ja konkurentsi usub, ootaks ka vastavaid tegusid. Tugevamad autotootjad tõusku ja saatku neid edu. Nõrgemaid, nagu Saabi, ootab aga paratamatu hääbumine. Laske neil minna!
Copyright The Financial Times Limited 2012.