Rõivatööstuse võimalikkusest Eestis

Sangari omanik Jüri Kraft

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Vaid mõni nädal pärast seda, kui nõukogudeaegne kergetööstusminister ja nüüdne Sangari suuromanik Jüri Kraft EY Eesti Aasta Ettevõtja tunnustamisel elutööpreemiaga autasustati, teatas Tartus 70 aastat tegutsenud tekstiiliettevõte Sangar, kes viimasel ajal oli spetsialiseerunud triiksärkide valmistamisele, lõpetab tootmise ning minemisest täielikult üle tootmise sisseostmisele.

«Mis seal rääkida, see oli väga raske südamega tehtud otsus. Kuid see asi on aastaid päevakorral olnud. Olen Sangaris tootmist hoidnud, aga ilustada seda asja ma ei taha, ei taha rääkida, kui palju olen seal raha kulutanud,» ütles Jüri Kraft toona Tartu Postimehele.

«Rõõmu me selle otsuse üle ei tunne, Sangar on tootmist Eestis hoidnud ja leppinud pikalt kalli omahinna kinnimaksmisega. Enam pole võimalik nii edasi minna,» lisas ettevõtte tegevjuht Raul Saks.

«Tootmise lõpetamine teeb rahutuks, võtab tuju ära. Palgakasv on meid ära tapnud. Oleme maailmaturu üks osa ja kui sa ei suuda maailmaturu hinnaga toota, siis on pankrot,» selgitas Jüri Kraft. «Inimestele on raske selgeks teha, et nad ostaksid kodumaist toodangut, sest nii panustaksid nad ka oma elu paremaks muutmisse – meie ettevõtete töötajad maksavad ju riigile makse.»

Sangari otsus puudutas umbes 60 inimest kusjuures aasta varem, 2018. aasta aprillis oli koondatud veel 65 töökohta ja niikuinii tootis tuli 70 protsenti ettevõtte toodangust väljapoolt Eestit.

Sangari otsus ei olnud üksikjuhtum. Nädal varem oli analoogilise otsuse teinud aastaid suuri kahjumeid saanud Baltika, ettevõte, keda varem oli tituleeritud Eesti kergetööstuse lipulaevaks, aga kes finantskriisi järgselt perioodil püsis vaid tänu investorite regulaarsetele rahasüstidele.

Eelmise aasta märtsi keskel teatas Baltika (veel alles oleva) tootmise lõpetamisest, mis tähendas umbes 340 töötaja koondamist.

«Tootmise lõpetamise otsus ei tulnud kergekäeliselt, sest Eestis tootmine ja meie tublid töötajad on ettevõttele väga olulised,» ütles Baltika toonane juhatuse esimees Meelis Milder pressiteate vahendusel.

Õmblustöökohtade kadumine ei olnud mingi ootamatus, sest trend oli kestnud juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid.

Üle-eelmise aasta suvel valmis tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA uuring rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuse tööjõu- ja oskuste vajaduste tulevikuvaate kohta, mis mille kohaselt väheneb rõiva- ja tekstiilitööstuses ametikohtade arv kümnendiku võrra. Selle uuringu kohaselt oli töökohtade arv rõivatööstuseks juba 2016. aastaks kahanenud 59 protsenti 5716 töötajani võrrelduna pea 14 000 töötajaga 2002. aastal. Rõivatöötuse kogukäive oli selleks ajaks langenud kaheksa ja pool protsenti 180 miljoni euroni.

OSKA vanemanalüütik Rain Leoma ütles eelmise aasta aprillis Äripäevas, et Baltika ja Sangari järjestikused teated tootmise Eestist välja viimisest on nendele kahele ettevõttele paratamatu samm ning arvatavasti võib analoogilisi samme võib lähiajal ette võtta veel mõni õmblusteenust pakkuv ettevõte ehkki nende nimed ei pruugi olla nii kõlavad. Leoma sõnul jäävad suuremat lisandväärtust pakkuvad ametikohad nagu disainerid, konstruktorid ja tootearendustehnoloogid, aga see tähendab ka, et sellega asume ka järjest enam konkureerima teiste lääneriikidega tootedisaini valdkonnas.

«Edukaks olemiseks vajab Eesti senisest enam toodete disaini, konstrueerimise, arendamise ning turunduse teadmistega spetsialiste. Ilma nende spetsialistideta on oht Eesti rõivatööstusel päriselt hääbuda,» selgitas Leoma.

Uuringu olulisemaks tulemuseks oligi järeldus, et järgmise kümne aasta jooksul rõivatööstuse tööhõive väheneb ning õmblejate arv kahaneb koguni 20 protsenti. Järeldus oli prohvetlik, sest see number on tänaseks suuremalt osalt juba saavutatud.

Luminori peaökonomist Tõnu Palmi sõnul tuleb senisest rohkem rääkida innovatsioonist, alustavate ettevõtete finantseerimisest, investeeringutest konkurentsivõimesse sealhulgas haridusse ning tehnoloogiasse.

«Võiduvõimaluste suurendamiseks tuleb ettevõtluse väljakutseks kiire palgakasvu ja vaoshoitud ekspordihindande puhul on liikumine kõrgema lisandväärtusega toodete ja teenuste poole,» ütles Palm. «See saab olema keerulisem kui varem, sest arenduseelarved kasvavad, allhanke ahelad lühenevad ja tootmine kolib globaalsele tarbijale lähemale. Lisaks siis kaubandustõrked ja poliitliine mõõduvõtmine,» lisas ta.

Ega keeruline pole mitte üksnes Eesti rõivatööstusel. Eelnenud aastad on olnud rasked ka maailma suurimatele moerõivaste müüjatel Hennes & Mauritz (H&M) ning Hispaania moerõivastegigandil Inditex, kelle tuntuim kaubamärk on Zara. Mõlema ettevõtte aktsia hinnad kukkusid kaks aastat tagasi, 2018. aastal viiendiku võrra, kuid eelmisel aastal tegid oma kaotuse kuhjaga tagasi.

Ka alanud aastat prognoositakse moetööstusele tulevat keerulisena. Ühest küljest arenevad müügikanalid, turud muutuvad ning uuringud annavad võimaluse uute tulude teenimiseks ning võimalusi radikaalseks innovatsiooniks, kirjutab uuringufirma McKinsey. Teisalt on maailma majanduskasv aeglustumas ning konkurents selles tööstusharus on suurem kui kunagi varem.

Erinevalt eelmisest aastast, mil globaalses moetööstuses olid mõned valdkonnad, kus sai olla optimistlik, nagu näiteks Põhja-Ameerika turg ning luksuskaupade segment, siis 2020. aastal valitseb pessimism nii kõikides geograafilistes kui ka hinnaklasside segmentides. McKinsey prognooside kohaselt aeglustub moetööstuse kasv sel aastal kolme kuni nelja protsendini, mis on eelmise aasta kasvust mõnevõrra aeglasem.

Analüüsifirma hinnangul on moetööstuse tegijad digitaliseerimise surve all (digital-first) ja täielik toetumine uutele tehnoloogiatele eesmärgiga suurendada assortimendi mitmekesisust, muuta organisatsiooni ning seista silmitsi nn jätkusuutlikkuse agendaga, millega kõik arvestatavad ettevõtted silmitsi seisavad.

McKinsey hinnangul on moetööstuse jaoks järgmisel aastal otsustavaks kümme tegurit, mis moetööstust sellel aastal ära määravad.

Kaks esimest tulenevad väljapoolt tööstusharu ning puudutavad globaalmajandust. Globaalmajanduses on riskid kõrged ning nende realiseerumine võib räsida nii arenenud kui ka arenevate riikide turge. Teiseks globaalmajanduse mõjuriks on Hiina, mis mängib moetööstuses juhtivat osa. Ühest küljest on Hiina kolossaalselt suur turg, aga teisalt on brändidel sellesse turgu sisse murda keerulisem kui ettevõtted olid varem lootnud.

Kui Apple asutaja ja endine juht ütles kümme aastat tagasi, et pole kliendi asi teada, mida ta soovib, siis moetööstuses muutub kliendi soov üha olulisemaks. Kõigepealt peavad moeloojad mõtestama ümber, kuidas läheneda uuele põlvkonnale ning leidma võimalusi oma turunduskulude efektiivsuse maksimeerimiseks. Uue generatsioonini jõudmiseks on kõige olulisem tähelepanu köitmine.

Lisaks sotsiaalmeediale eelistavad kliendid nn tavapoodides nende lähedust ning väiksema formaadiga kauplusi, kes tulevad vastu klientide soovile ükskõik kus nad ka ei ole.

Ilmselt kõige olulisemateks on alanud aastal põhimõte: nn. jätkusuutlikkus esimesena.

Raporti kohaselt on nn. jätkusuutlikkus ühelt poolt moetööstuse üheks kõige olulisemaks väljakutseks, aga samal ajal on pakkumas ka kõige suuremaid võimalusi, seda eriti praegu, mil see teema on pidevalt ajakirjandusväljaannete pealkirjades. Nn. generatsioon Z, see tähendab, et inimesed kes on sündinud ajavahemikul 1996 ja hiljem, on kõige rohkem valmis maksma kõrgemat hinda selliste toodete eest, millel on keskkonnale kõige väiksem mõju. Samas on levinud ka usaldamatus brändide suhtes, keda kliendid on süüdistanud «rohepesus» kasutades terminit jätkusuutlikkus oma turunduskampaaniates, aga ise midagi erilist keskkonda mõjutavat tegelikult ei tee.

Teiseks olulisemaks selle aasta trendiks on materjalitehnoloogia revolutsioon. McKinsey kohaselt on ettevõtted kogu maailmas esitamas 2020. aastal fiibertehnoloogia kohta kaheksa korda rohkem patenditaotlusi kui 2013. aastal. Mõned innovatiivsed valdkonnad on näiteks mikrokiipe sisaldavad fiiberkangad ning alternatiivid lateksile, näiteks Piñatex.

Ehkki McKinsey järjekorras juba neljas raport käsitleb globaalset moetööstust, on seisavad samad probleemid ees ilmselt ka meie moerõivaste tööstuse tulevikku.

OSKA raport kirjutab, et jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ettevõtjatel tegeleda tootearenduse ja tootmise automatiseerimisega. Rõiva- ja nahatööstuses on võrreldes kogu töötleva tööstusega madal nii palk kui tööviljakus. Valdkonda tehakse vaid 2,8 protsenti kogu töötleva tööstuse investeeringutest. Lisandväärtuse suurendamine, tootlikkuse kasvatamine ning tootmise automatiseerimine aitavad ka leevendada tööjõupuudust. Muutuste saavutamiseks tuleb pingutada eelkõige rõivatööstusettevõtetel endil.

Rain Reoma sõnul on rõivatööstus on palju rohkem kui ainult tootmine ning tootmise Eestist väljaviimine ei tähenda veel Eesti rõivatööstuse lõppu.

«Tegemist on loomuliku arenguga, kus Eestisse jäävad suuremat lisandväärtust pakkuvad ametikohad nagu disainerid, konstruktorid ja tootearendustehnoloogid. Nii asume ka järjest enam konkureerima teiste lääneriikidega tootedisaini valdkonnas,» kirjutas Reoma Äripäevas avaldatud arvamusartiklis. «Edukaks olemiseks vajab Eesti senisest enam toodete disaini, konstrueerimise, arendamise ning turunduse teadmistega spetsialiste. Ilma nende spetsialistideta on oht Eesti rõivatööstusel päriselt hääbuda,» lisas ta.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles