Tuul Sepp ja Randel Kreitsberg: kas loodus õpib inimest tundma?

Copy
Õppimine on kasulik ainult senikaua, kuni õpitakse kasulikku käitumisviisi. Kes aga aitaks rebasel tema jaoks evolutsiooniliselt uudses keskkonnas õigeid valikuid teha?
Õppimine on kasulik ainult senikaua, kuni õpitakse kasulikku käitumisviisi. Kes aga aitaks rebasel tema jaoks evolutsiooniliselt uudses keskkonnas õigeid valikuid teha? Foto: Wikimedia Commons

Elurikkuse ja inimkonna sõbralikuks ning jätkusuutlikuks kooseksisteerimiseks on hädavajalik, et inimene õpiks loodust põhjalikult tundma.

Me ei tea liikide omavahelistest suhetest, liigirikkusest ja ökoloogilistest võrgustikest kaugeltki piisavalt, et mõista, kuidas me neid oma tegevusega mõjutame. Looduse tundmaõppimine pole seejuures oluline üksnes looduse heaolu tagamiseks, vaid ka inimese seisukohast vaadates.

Teame nüüdseks, et ilma tolmeldajateta poleks meil paljusid söögitaimi, ilma looduslike vaenlasteta (kiskjad ja parasiidid) võtaksid põldudel võimust kahjurid ning ilma salapärase elurikkuseta mullas kaotaks meie «must kuld» suure osa oma väärtusest. Siinkohal võib öelda, et käsi peseb kätt – kui kaitseme elurikkust, siis kaitseb elurikkus meid vastu.

Õppimine on võti eluslooduse pakutavate hüvede ja võimaluste hoidmiseks ja parimal viisil ärakasutamiseks. Vahetame aga siinkohal vaatenurka. Kas ka elusloodus võib õppida tundma inimest – liiki, kes keskkonda nii suurel määral ümber kujundab? Ja kas selline õppimine aitab elusloodusel inimesega paremini kohaneda?

Meelitavad mülkad

Alustame selle küsimuse uurimisel kahest mõistest: ökoloogiline ja evolutsiooniline lõks. Mida need lõksud endast kujutavad?

Ökoloogiline lõks on olukord, kus liiki meelitab talle ebasobiv elupaik. Sellist elupaika on teaduskirjanduses nimetatud ka «meelitavaks mülkaks». Kui liik mingil põhjusel eelistab mülgast parema kvaliteediga elupaigale, viib see sageli kohaliku populatsiooni väljasuremiseni. Enamik siiani kirjeldatud «meelitavaid mülkaid» on seotud inimtegevusega. Nii võivad ökoloogiliseks lõksuks saada näiteks põld, lennujaam, tehisveekogud, linnastunud alad jms. Liike meelitavad neisse lõksudesse vihjed elupaiga kvaliteedi kohta, mis ei pruugi muutunud oludes aga kehtida samamoodi kui liigi varasem «elukogemus» ehk evolutsiooniline ajalugu on näidanud.

Evolutsiooniline lõks on veidi laiem mõiste, hõlmates valesid vihjeid mitte ainult elupaiga kvaliteedi, vaid ka näiteks toidu ja kiskjate kohta. Evolutsioonilise lõksu eest ei ole kaitstud inimenegi – rasvase ja magusa toidu eelistus, mis meie evolutsioonilises ajaloos on aidanud meil näljaaegu üle elada, on tänapäeva ühiskonnas üks tõsisemaid terviseriske. Evolutsiooniline lõks võib oma hambaid näidata kahtepidi – kas meelitades looma toidu, elupaiga või ohu ligi, mida ta peaks vältima, või siis pannes looma pelgama ja vältima ohutuid või lausa kasulikke paiku ja ressursse.

Sellistesse lõksudesse ei satu kaugeltki kõik loomad. Mõned neist suudavad muutunud olusid kiiresti ümber hinnata, teised on aga võimelised halbadest (või headest) kogemustest koguni õppima ning oma käitumist sellele vastavalt kohandama. Õppimisvõime suurendab käitumise paindlikkust, mis on eriti oluline muutuvates keskkonnatingimustes. Kõik loomad pole aga üheväärselt võimelised õppima ning mõnikord võib õppimine olla suisa halb. Viimane olukord tekib juhul, kui õpitakse valesid või kahjulikke asju.

Näiteks on paljud merelinnud õppinud lendama kalalaevade järel, kuid see muudab nende tavapäraseid liikumisteid ning viib vähemväärtusliku (kuigi ehk lihtsamini kättesaadava) toidu tarbimiseni. Suulad on hakanud toitma oma poegi muuhulgas kalatööstusest ülejääva «rämpstoiduga», mis neile ei sobi, nii et pojad selle tagajärjel tihtipeale hukkuvad. Kehvema tervisega on ka karud, kes on õppinud toituma inimeste jäätmetest. Pealegi satuvad nad seetõttu inimestega konflikti, milles mesikäpp on reeglina kaotajaks pooleks. Karul ja suulal on keeruline sellisest lõksust pääseda, sest käitumise muutmiseks peaks loom õppima vältima esmapilgul kasulikku ressurssi. Miks peaks karu suutma ignoreerida hästi lõhnavat prügikasti, kui isegi inimesel on raskusi kommiletist möödumisega?

Evolutsiooniline lõks: Merelinnud ei suuda kalalaevadelt pudenevale rämpstoidule sugugi paremini vastu panna kui inimesed. Pildil on kala püüdmas suula
Evolutsiooniline lõks: Merelinnud ei suuda kalalaevadelt pudenevale rämpstoidule sugugi paremini vastu panna kui inimesed. Pildil on kala püüdmas suula Foto: Wikimedia Commons

Vältida, läheneda või ignoreerida?

Kui loomad satuvad kokku millegi uudsega, on neil kolm varianti, kuidas sellele reageerida: esiteks vältida, teiseks läheneda ja kolmandaks ignoreerida. Ideaalolukorras võiksid loomad vältida kahjulikke olukordi ning kasutada ära kasulikke ja ignoreerida neutraalseid muutusi. Tegelikkuses see alati ei õnnestu.

Vaatame esiteks kasulikke muutusi. Mõnikord on looduslikel liikidel neid lihtne ära kasutada ka ilma õppimata. Näiteks meelitavad valgusallikad kohale putukaid, kellest linnud toituda saavad. Putukate jaoks on tegemist evolutsioonilise lõksuga, lindude jaoks aga olukorraga, millest nad saavad kasu lõigata. Valgusallika ligi kogunenud putukad on lindude (ja ka näiteks nahkhiirte ning kärnkonnade) jaoks lihtne saak ja seda võib vaadelda putukatest toituvate liikide jaoks kasuliku keskkonnamuutusena. Alati aga kasulikke muutusi ära kasutada ei osata. Sellist olukorda võivad iseloomustada taastatud elupaigad, mida mõned liigid looduskaitsebioloogide parimatest pingutustest hoolimata väldivad. Näiteks ei pruugi Eesti harivesilikud ning kõred sugugi omaks võtta kõiki nende jaoks hoole ja armastusega rajatud sigimisveekogusid, mis aitaksid neil elupaikade kokkukuivamisega (nii otseses kui kaudses mõttes) seotud väljasuremisriske maandada.

Kulukas on valesti reageerimine ka neutraalsete signaalide puhul. Näiteks tõmbavad mõningaid mardikaid ligi pruunid läikivad õllepudelid, mis meenutavad neile ahvatlevaid sigimispartnereid – pudeliga paarituda üritamine on aga selge ressursi raiskamine. Ülereageerimiseks võib pidada ka põgenemist ökoturistide eest, kes loomi vaid eemalt veidi vaatleksid ega ohustaks neid.

Mida rohkem võimalusi on loomal uudse olukorraga kokku puutuda ja sealt eluga välja tulla, seda suurem on võimalus, et ta õpib õigesti käituma. Kui aga lõks pakub vaid ühekordse võimaluse reageerida, ei ole paindlik käitumine võimalik. Näiteks kui kõre koeb kiiresti kuivavasse ajutisse veekogusse või Austraalia loomad söövad suhkrurooistandustesse invasiivse võõrliigina sisse toodud mürgist merikärnkonna ehk aagat, on viga tihtipeale parandamatu (aagade osas on mõned liigid siiski juba näidanud ka õppimisvõimet).

Miks pole õppimine alati kasulik?

Elurikkuse kooseksisteerimisel inimesega on õppimine paljudes olukordades hea lahendus, kuid mitte alati. Nagu eespool nägime, võib loom mõnikord lühiajalist kasu maksimeerides selgeks õppida vale asja (merelinnud kalandusjäätmeid süües). Lisaks on õppimine kulukas (nagu iga eksamiks või kontrolltööks valmistuv õppur võib tunnistada): õppimisele kulub aega ja ressurssi, mida võiks kasutada millekski muuks meeldivaks. Kui liigi evolutsioonilises ajaloos pole õppimisvõime erilist kasu toonud, siis võib see olla mõne konkreetse käitumistunnuse osas loodusliku valiku käigus ka päriselt kadunud.

Kui õppimine pole võimalik ega hea lahendus või viib looma lõksu, siis on inimese kohustus loomi neist lõksudest päästa. Kuidas seda teha? Esiteks tuleks vähendada halbade valikute (nt «meelitavate mülgaste» ja rämpstoidu) ligitõmbavust või leevendada loomade jaoks neis sisalduvaid ohte. Sõltuvalt olukorrast võiksid sobivateks lahendusteks olla liigile sobivad hoiatussignaalid või meelitusmehhanismid «õigemate» valikute poole suunamiseks. «Ühekordse võimaluse» lõksud tuleks elupaikadest aga üldse eemaldada (näiteks muuta kunstlike valgusallikate lainepikkust nii, et need ööliblikaid ligi ei meelitaks).

Kuidas on aga lood meie endiga? Keskkonda mõtlematult ümber kujundades ja lühiajalist kasu taga ajades kaevame ka ise endile evolutsioonilist ja ökoloogilist lõksu, millest välja aitama ei hakka meid ilmselt keegi. Või julgeme siiski loota elurikkuse päästvale võimele?

Artikkel ilmus algselt Horisondi jaanuari-veebruari numbris.

Tuul Sepp (1984) on Tartu ülikooli loomaökoloogia teadur, kelle uurimustöö keskmes on linnastumise mõju lindudele ning vananemisbioloogia ja vähi evolutsiooniga seotud teemad.

Randel Kreitsberg (1983) on Tartu ülikooli ökotoksikoloogia teadur, kelle teadustöö fookuses on keskkonnareostus ja selle mõju elusorganismidele, eeskätt kaladele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles