Proovisõit: Volkswagen Beetle- edulugu jätkub!

Kaja Koovit
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mida kujutab endast uus Volkswagen Beetle`le ehk põrnikas, testis whatcar.ee peatoimetaja Tõnu Tramm.

Kui rääkida edulugudest automaailmas, siis pole kahtlustki, et Volkswagen Beetle`le, ehk põrnikale, ei ole kellelgi midagi samaväärset vastu panna, kirjutab whatcar.ee. Tegemist on maailma enim toodetud autoga (ühtekokku üle 21 miljoni) ja ainsa autoga, mida toodeti sisuliselt muutumatult 65 aastat järjest (1938-2003).

Seda mõistagi juhul, kui me räägime tagamootoriga ja tagaveolisest originaalsest põrnikast. 1997. aastal ilmavalgust näinud New Beetle on juba pisut teine teema. Loomulikult on ta inspireeritud just tollestsamast legendaarsest põrnikast, mille Ferdinand Porsche omal ajal Adolf Hitleri palvel valmis tegi, kuid ega peale välise kuju neid enam miski muu eriti ei seo. Uus põrnikas on esimootoriga, esiveoline ja jagab nii platvormi kui tehnikat VW Golfiga. Ehk sisuliselt ongi tegemist ei millegi muu, kui retrostiilis Golfiga.

Sama lugu on ka uue põrnika teise põlvkonnaga, mis äsja Eestis müügile jõudis. Enam ei kutsuta teda püüdlikult «New Beetle`ks», ehk uueks põrnikaks, vaid taas lihtsalt Beetle`ks. Põhjuseks tõsiasi, et vana põrnikat enam ei toodeta. Põrnikaid ongi nüüd ainult ühte sorti.

Mahukam kui varem

Eelmine VW New Beetle ehk «uus põrnikas» oli kahtlemata märksa mahukam kui tagamootoriga originaalversioon, kuid sellele vaatamata oli ta siiski auto pigem kahele täiskasvanule. Tagaistmetel oli suhteliselt kitsas ja ega pikka maad seal väga keegi sõita ei soovinud. 

Ehkki välimuselt oli ta stiilne ja sestap ostjatele ka igati meeltmööda, oli tema üle 260 000 kroonine baashind ja suhteliselt kasinad kasutusvõimalused peamisteks põhjusteks, miks ta vähemalt Eestis kuigi suureks müügihitiks ei kujunenud.

Äsja müügile jõudnud uue Beetle`i teine põlvkond on sisuliselt sama hinnaga – 17 781 eurot, ehk vanas rahas 278 212 krooni (kui rehkendada kokku tema varustustase, siis on tootja enda sõnul tema hind koguni langenud – tervelt 1750 euro võrra). Üks on aga selge, auto kasutamismugavust on parandatud oluliselt. Seda eriti ruumikuse osas tagaistmel, kus vaatamata auto längus tagaosale, on seal isegi pearuumi täiesti piisavalt.

Ainsaks hädaks pikemal sõidul tagaistmel võivad kujuneda üksnes pisut kõvavõitu istmed ning veidi püstine seljatugi. Põlveruumiga saab esiistmete ettepoole nihutamisega kenasti asjad korda ja nagu öeldud, pearuumiga tekib probleeme tõesti ainult pikkadel inimest.

Ning mis veelgi huvitavam, ka pakiruum on üllatavalt suur. Mahutavus on kasvanud varasemalt 209 liitrilt 310 liitrini, ehk tervelt 101 liitri jagu! Ehk esmakordselt võib öelda, et põrnikas pole mitte üksnes stiilne, vaid ka praktiline. Peaaegu sama praktiline, kui kolmeukseline Golf.

Laiem, pikem ja madalam

Uus põrnikas on ehitatud täpselt samale platvormile, millele on eitatud uus Audi Q3 ja VW Jetta. Ja toodetakse teda samas Mehhiko tehases, kus Jettatki. Ehkki tegelikult on sama A5 platvormi erinevaid versioone veel palju-palju: Škoda Octavia, Seat Leon, VW Scirocco, Audi TT jne, jne.

Aga see selleks. Peamine on, et tegemist on ikkagi kompaktautoga, mille telgede vahe on üle 2,5 meetri (2537 mm), ehk vaid neli sentimeetrit vähem kui Golfil. Kui veel arvudest rääkida, siis uus Beetle on oma eelkäijaga võrreldes muutunud üle 8 sentimeetri laiemaks, üle 15 sentimeetri pikemaks ning pisut üle sentimeetri madalamaks. Kõik see kokku teeb temast igati pädeva sõiduriista, kus retrostiil on edukalt ühendatud praktilise kasutusväärtusega.

Saadaval vaid üks VW Beetle`i versioon

Esialgu on uuest põrnikast saadaval vaid üks versioon: kõige lahjem, 1,2-liitrise turbomootoriga 105 hj versioon ja seda ainult koos kuuekäigulise manuaalkäigukastiga. Tulemas on aga veel teisigi variante – 2-liitrine ja 200 hj tippversioon koos DSG automaatkäigukastiga, 1,4-liitrine ja 160 hj bensiiniturbo, samuti 1,6-liitrine diisel, võimsusega 105 hj. 

Millal jõuab müügile tema Frankfurdi autonäitusel presenteeritud R-versioon, seda me täna veel ei tea. Küll aga on selle auto näol tegemist ilmselt ühe vingeima «rahvaautoga» üleüldse, mis eales Wolfsburgis toodetud on.

Seega oli proovisõidukiks see kõige esimene ja kõige lahjem. Sõna «lahjem» on antud kontekstis aga küll pigem tinglikult öeldud, sest tegelikult jaksab uus 1,2-liitrine turbo seda autot täiesti normaalselt edasi liigutada. Ja ka kütust ei pruugi ta sealjuures ülemäära palju. Kui rahulikult kulgeda ja tablool olevaid käiguvahetussoovitusi järgida, saab keskmise kulu rahulikult üsna 6-liitri kanti 100 km kohta.

Tehniliste andmete järgi peaks see olema koguni vaid 5,9 l/100 km kohta, kuid meie praeguses kliimas on selle saavutamine muidugi juba üsna keeruline, kui mitte võimatu. Kuid isegi kui keskmine kulu jääbki 6-7 liitri vahele 100 km kohta, on tema igapäevane pruukimine ikkagi pea sama vähekulukas, kui pisut vanemal diiselautol. Eriti arvestades tõsiasja, et diislikütuse hind on tõusnud bensiini omast tükk maad kõrgemale.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtvalt võib  uue põrnika kohta öelda nii: sõita on temaga sama hea kui Golfiga. Kui tagaistmel igapäevaselt kedagi istumas ei ole, pole ka talle praktilisuse osas miskit ette heita. Pakiruum on piisavalt mahukas, et igapäevased poekotid ja muu träni kenasti ära mahuks.

Baasvarustus on samuti korralik. Pardal on nii kliimaseade, CD-raadio, tempomaat kui isegi vihmaandur ja isetumenev tahavaatepeegel. Rääkimata kogu turvapaketist. Hind – 17 781 eurot – on selle auto kohta kah üsna paras. Mini Cooperi kõige odavama variandi saab ehk kopika jagu odavamalt kätte, kuid selle eest saab ka vähem mootorit, varustust ja praktilisust.

Küll aga saab Mini ostja kaasa rohkem stiilsust, seda eriti interjööri osas. Sest olgem ausad, VW Beetle on oma interjööri osas küll suure sammu tagasi astunud. Ma saan aru, et Volkswageni kontsern on kulude optimeerimise osas eeskujuks kogu maailma autotööstusele, kuid midagi võinuks siiski ühe retroauto sisemuses ikka veidi teisiti teha.

Ok, ostja saab oma äranägemise järgi valida armatuurlaua esipaneeli värvi, istmekatteid jms, kuid ma kardan, et seda on veidi vähe. Kasvõi seesama väike lillevaas, mis eelmise mudeliga kaasas käis, no selle oleks võinud ju ikka alles jätta…

Meeldis: Praktilisus, sõiduomadused, välimus

Ei meeldinud: Retrosõiduki kohta tagasihoidlik interjöör

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles