Haapsalu trükikoda – 85

Foto: Erakogu

Haapsalu trükikoja juhatuse liige ja omanik Vaike Linamäe tuli trükikotta tööle 2. jaanuaril 1968, olles tollal vaid 17-aastane. Ta alustas kõige madalamalt – kõrgtrüki pealepanijana. Tänaseks on ta proovinud kõiki ameteid.

«Tulin otse tänavalt. Töö hakkas nii palju meeldima, et ei kujutagi end ette midagi muud tegemas,» ütles trükikoja omanik, kes on samas ettevõttes tänaseks töötanud juba üle 50 aasta.

Auväärt ajalugu

Haapsalu trükikoda alustas tööd 4. novembril 1935. aastal Haapsalu Graafikatööstuse nime all. Ettevõte natsionaliseeriti 1940. aasta suvel ja aastakümneid hiljem sai välja kaubeldud isemajandamine.

«Plaanimajanduse ajal kõike oli alati puudu, sai vaid see, kes kõige enam häält tegi,» ütles Linamäe, kes jäi enda sõnul alati tagasihoidlikuks. Vene aeg õpetas inimestele nutikust ja leidlikkust. «Tänapäeval on nii, et kui öeldakse, et ei saa, siis jäetaksegi asi katki, tegelikult tuleb pea tööle panna ja soovitu ikkagi teoks teha,» jagas ta näpunäiteid.

1935–1967 asus tükikoda Lembitu tänaval, mis kannab nüüd Saue tänava nime. Maja põles 1967. aastal maha, kuid imekombel jäi tehnika terveks ja see koliti ringi Suur-Liiva tänavale vanasse ohvitseride kasiinosse. Töötajaid oli tollal 20 ringis ning tööpäevad olid pikad ja toimetusi täis.

«Tulin tööle just kolimise järel ja osa mitmesajakiloseid paberirulle oli veel vana maja kuuri jäänud – veeretasime neid mööda kaldus tänavat alla mitmekesi, samal ajal rullide hoogu tagasi hoides – see oli tore ettevõtmine,» meenutas ta.

Peamised tööd, mida Haapsalu trükikojas algusaastatel tehti, olid mustvalged ajalehed ja pisitrükised nagu näiteks kutsed või reklaamvoldikud. «Ausalt öeldes värvilisi töid ma tollest ajast isegi ei mäleta, värviliselt trükkida oli väga kallis,» meenutas Linamäe. Sama aasta sügisel edutati ta aste kõrgemale, kuna nähti potentsiaali – Vaike Linamäe jätkas karjääri trükkijana.

Suur-Liiva tänavas asuvas majas olid meetripaksused kiviseinad, mis hoidsid maja külmana. Vett sees polnud ja töötajate kasutuses oli kuivkäimla. Põrand oli hõre ja paistis läbi. Tööriietus oli puhvaika ja vildid.

Suurt ruumi soojendas ümmargune raudahi, ühel pool oli trükiruum, teisel masinaladu ja kolmandas osas köiteruum. «Trükimust hakkab ju kätele külge ja seda on raske maha pesta, sooja vett tegime keedupulgaga kätepesuks tehtud vannis,» ütles Linamäe ja lisas, et ega tol ajal kilekinnaste näol luksust pakkuda polnud.

Tollal tehti peaaegu kõik käsitööna. Paber oli suurtes 62 cm laiades kolmesajakilostes rullides, mis keriti käsitsi lahti ning lõigati sobivasse mõõtu. Kõrgtrükivormid olid tinast ja tähed laoti sinna käsitsi või masinal. «Masinal ladumise miinus oli see, et kui kirjaviga sisse lipsas, tuli terve rida uuesti teha, käsitsi ladudes olid tähed ükshaaval ja vale tähe sai lihtsalt naaskliga välja võtta,» selgitas Linamäe. Hiljem sulatati tinaread taas üles. «Õudne hais oli sel tinasulatusel ja seda peeti tervistkahjustavaks tööks, ometi olid trükikoja töötajad aina terved,» meenutas ta. Mingil ajal hakati  töötajatele, kes tinaga kokku puutusid, piima tooma, sest see viivat mürgid kehast välja. «See oli kohustuslik!»

Lehte trükiti poole kaupa – kõigepealt üks pool ja siis teine. See oli mustvalge  ja koosnes neljast küljest.  Lehed loeti hiljem 25 kaupa, murti pooleks ning veeti käruga postkontorisse. Lehe tegemine oligi Linamäe sõnul kõige raskem töö – seda tehti õhtuses vahetuses ning keskmiselt kümme tundi. «Ega aega hinge tõmmata eriti polnud, igaüks tahtis ju varem koju ja töö tuli ära teha!»

Tükikojamajast mõnekümne meetri kaugusel oli meri, kus töötajad käisid nii lõunapausil kui ka peale tööd suplemas. «Ma pole iial nii palju ujunud kui tol ajal,» ütles tänane trükikoja omanik. Trükikoda asus samal aadressil neli aastat, siis hakkas selle asukoha vastu huvi tundma polikliinik. «Kolisime välja, maja lammutati ja ehitati samale kohale tuttuus polikliinik,» avaldas ta.

Uueks asukohaks sai järgmiseks neljaks aastaks Wiedemanni tänava endine vangimaja, kus praegu asub Haapsalu noortekeskus. «Eks olen ikka vahel nalja teinud, et olen neli ja pool aastat vangimajas olnud, mõnigi on ehmunud,» naljatas ta. Majas oli keskküte, vesi ja kanalisatsioon. Töötajate arv püsis 20 ringis. Wiedemanni tänaval liikus Linamäe taas astme edasi – õppis käsiladujaks.

Ofsetrükk ja digitaliseerumine

1970. aastatel otsustati kõrgemal pool, et trükikojale on päris uut maja vaja. See valmis 1975. aasta sügisel ja oli esimene rajooni trükikoda vabariigis. Neljakordsesse majja tulid uued seadmed, mis tõsteti kraanadega 2. ja 3. korrusele, kui majal veel seinu ega aknaid ees polnud. «Samal aastal hakkas kutsekoolist tüdrukuid meile praktikale tulema, töötajate arv kasvas pea kahekordseks,» ütles Linamäe ja lisas, et oldi ka rajoonitrükikodadest esimesed, kes ofsetrükiga alustasid. Uued ofsettrüki masinad toodi sisse nii, et seina lõhuti vajaliku suurusega auk. «Need olid Tšehhi masinad, tšehhid käisid paigaldamas ja tegid meile ka väljaõppe.»

Peagi kadus tina trükikojast üldse ja ofsettrükk tegi töö lihtsamaks. Maja kolmas korrus muutus liigseks ja vähenes töötajate arv. «Tippajal oli meil tööl 46 inimest, palju oli ka tütarlapsi, mis tähendas, et kuus-seitse neist olid järgemööda dekreedis,» naeris Linamäe ja lisas, et üsna kindel oli peatselt dekreeti minek siis, kui mõni neiu töö ajal mõtlikult ja pikalt aknast välja vaatas.

Alates 1985. detsembrist oli Haapsalu alluvuses ka Hiiumaa trükikoda – 1992. aastani. Linamäe oli selleks ajaks Tallinna polütehnikumis lõpetanud ofsettrüki tehnoloogi eriala ja ka Hiiumaa trükikoda viidi üle uuele tehnoloogiale.

«Sõitsin talviti oma piruka-Moskvitšiga üle jää, autos olid plangud alati kaasas – kui jääs oli pragu, panin plangud peale ja sõitsin üle, kõik tegid nii!» Lisaks pidid autos alati olema lumelabidas ja kanister bensiini.

2007. a veebruaris kolis trükikoda linna lähedale «maale» – Uuemõisa, kus senini toimetatakse. Esimese digimasina ostis Haapsalu trükikoda 2011. aastal, aasta pärast teise ja nelja aasta pärast kolmanda ning nüüd juba tuttuue digimasina. Töötajate arv vähenes digitaliseerumisega kuue peale.

Peamine trükikoja klient on kohalik, aga tellijaid on ka mujalt Eestist. Pikka aega olid kliendid ka ajaleht Lääne Elu ja vallalehed. Peale regionaalset reformi ja valdade ühinemist trükikoda enam vallalehti ei tee.

Täna võtab Haapsalu trükikoda vastu kõik tööd, millest jõud üle käib. Peamiselt trükitakse plakateid, flaiereid, erinevaid voldikuid, visiitkaarte, kutseid jms. Ette tuleb ka raamatuid ja ajakirju. «Vajadusel teeme koostööd teiste trükikodadega,» täpsustas ta.

Vaike Linamäe peab Haapsalu trükikoda elustiiliettevõtteks. «Meie edu saladus on järjepidev töö, mis meid seni edasi on viinud,» ütles trükikoja juht, kes tuleb igal hommikul tööle hea meelega.

Kui küsida, keda ta trükikoda konkurentideks peab, kas pisemaid või suuremaid tegijaid, ütleb Linamäe lihtsalt: «Kõik on meie konkurendid, klient on ju kõigil e-kirja kaugusel.»

Täna töötab trükikojas kaks töötajat – Vaike ise ja Reet Michels. «Eks tööd on palju, kuid saame kahekesi kenasti hakkama.»

Soovi korral leiad trükikoja kohta lisainfot kodulehel: https://htrk.ee.