Tühi jutt, et börsid tõusevad tänu rahatrükile

New Yorgi börs kerkib üsna uutele rekordtasemetele

FOTO: RICHARD DREW/AP

USA aktsiaturgudel on praegune aastakümme olnud hämmastav. Üheksast aastast kaheksa on tõusuaastad ja ainult eelmisel aastal langes S&P 500 indeks neli protsenti. Tänavune tõus on olnud pea 25 protsenti ning paistab, et viimasest kümnest aastast on tõus olnud üheksal, kokku 200 protsenti.

Paljud ütlevad, et tegemist on kaardimajaga ja tõus on toimunud eelkõige tänu rahatrükile, madalatele intressimääradele ja oma aktsiate tagasiostmisele. Paljud on toonitanud, et aktsiaturud ei peegelda USA majanduse fundamentaalnäitajaid.

Ajakiri Fortune kirjutab, et tegelikult on just vastupidi ja aktsiaturgude tõusu põhjuseks on peaaegu eksklusiivselt fundamentaalnäitajad.

Maailma ühe suurema fondivalitseja Vanguard Grupi asutaja, jaanuaris meie hulgast lahkunud John Bogle mõtles välja lihtsa valemi turu teoreetilise tootluse arvutamiseks, liites kokku fundamentaalse osa, milleks on dividenditootlus pluss kasumi kasv ja turu spekulatiivne osa (kui palju on turg valmis ettevõtete kasumite eest maksma).

Valem näeb välja järgmine:

Tulusus = dividenditootlus + kasumite kasv +/- p/e suhte muutus

Oma raamatus «Don’t Count On It» vaatles ta kõiki kolme komponenti aastakümnete kaupa alates 1900. Raamat ilmus küll 2010. aastal, kuid ajakiri täiendas andmeid ka viimase kümnendi kohta.

Ajakirja sõnul oli šokeeriv, kuidas viimase kümnendi tõusu saab selgitada peaaegu eksklusiivselt fundamentaalnäitajate paranemisega. 2010-ndate aastate aktsiaturgude tootlusest andis kasumite ja dividendide kasv peaaegu 97 protsenti, mis tähendab, et valuatsioonide (ettevõtete väärtuste – T.O.) muutuse osakaal on selles tõusutsüklis tühine.

Muidugi tuleb arvesse võtta, et kasuminumbrid olid finantskriisi tõttu eelmise kümnendi lõpul väga madalad. Nagu öeldud, arvavad paljud, et kasumite kasvu ainsaks põhjuseks on massiivne majanduse stimuleerimine madalate intressimäärade näol.

Tuleb ka toonitada, et nii hästi kui praegusel kümnendil, vastab turgude tootlus fundamentaalnäitajatele üsna harva. On olnud terve rida kümnendeid, kus investorid fundamentaalnäitajatest eriti ei hooli. Nii oli 1940-ndatel aastatel suur kasumite kasv ja viieprotsendiline dividenditootlus, aga investoritel oli endiselt Suure Depressiooni ajast jäänud hirm.

1980-ndatel ja 1990-ndatel olid aga kümnendid, kus valutsioonid kasvasid fundamentaalnäitajatest kiiremini. 2000-ndatel toimus nii fundamentaalnäitajate kui ka sentimendi korrektsioon

Seega mitte kunagi varem viimase 100 aasta jooksul pole fundamentaalnäitajad olnud nii heaks turu vedajaks, aga väheusutav, et see jätkub ka järgneval kümnendil.

Tagasi üles