Valitsus peaks ettevõtted vabaks laskma

Pildil vasakult Martin Helme, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder

FOTO: Sander Ilvest

Eesti valitsused seavad riigiettevõtted kahvlisse, mis sunnib neid sisuliselt seadust rikkuma. Ei, see pole Jüri Ratta valitsuse eripära. See on nii käinud algusest peale.

Ühelt poolt on tegu täiesti tavaliste äriühingutega – olgu selleks Eesti Energia, Operail või Eesti Post. Kõik nad peavad teenima kasumit ning juhatuse liikmetele on seatud hoolsuskohustus, mille järgi nad ei tohi tekitada ettevõttele kahju. Omanik ja ministrid nõuavad ka neist ettevõtetest dividende. See on normaalne, tavaline ettevõtlus.

Ebanormaalne on aga võrrandi teine pool. Needsamad, omanikke esindavad ministrid sunnivad riigile kuuluvatele ettevõttetele ja nende juhtidele peale ka tegevusi, mis pole mitte kasumlikud, vaid vahel lausa kahjumlikud. Ja avalikkus plaksutab kaasa.

Võtame või viimase aasta näited. Mullu soetas riigile kuuluv Eesti Energia läbi aegade ühe suurima tehingu käigus (suurem on vaid Silja Line'i ost Tallinki poolt) 4Energia tootmised, kahekordistades nii oma taastuvenergia tootmise ning seda rahvusvahelisel tasemel (lisaks Eestile ka Lätis, Leedus ja Poolas). Ka omanik ootab firmalt suuremaid dividende. Loogiline ettevõtte areng.

Samas, kui firma oli sunnitud sulgema kahjumlikud põlevkivitootmised ning koondama sadu inimesi, mis oleks iga eraettevõtte puhul loogiline, sundisid ministrid ettevõtet vananenud plokke kahjumlikult töös hoidma. Jah, see võib riigile olla vajalik, kuid pole äriühingu eesmärk. Tulemuseks Eesti Energia kahjum.

Või teine näide. Riigifirma Operail, mis teatas eile 50 miljoni euro investeerimisest ja laienemisest Soome turule. Firmal on laias laastus kolm põhitegevust. Vagunite rent ning vedurite ehitus toovad kasumit, aga riigisisene kaubavedu on napilt nullis ehk sisuliselt tarbetu äri. Omanikku esindav minister sunnib aga firmat tegevusega jätkama, sest seeläbi kaudselt läbi taristutasude makstakse kinni reisijate vedu teise riigifirma Elroni poolt. Peagi vajab Operaili veduripark uuendust, kuid ükski pank selleks laenu ei anna, sest riigisisene kaubavedu ei too kasumit ehk seda raha pole võimalik mitte kunagi tagasi teenida.

Kolmas näide on kurikuulus Eesti Post. Sisuliselt sunnitakse firmat tegelema kahjumliku äriga selle asemel, et riik sama teenuse sisse ostaks turuhinnaga. Hoitakse kunstlikult üleval taristut, et poliitilisi punkte võita.

Olukorra vastuolulisust vürtsitab tõik, et pole ühtegi põhjendust, miks need firmad peaksid riigile kuuluma. Oleks mõistlik ja loogiline, kui valitsus erastaks kui mitte kogumahus, siis vähemalt osaliselt need firmad (ettevõtted saaksid seeläbi kasvuks vajaliku kapitali) ning riigis tarvilikud sotsiaalteenused või regionaalpoliitika tööriistad (töötajate ümberõpe Eesti Energias, Elroni doteerimine või posti tagamine üle Eesti) ei suruks seaduse piiri kombates ettevõtja kaela, kes niigi maksab riigieelarvesse sadu miljoneid eurosid.

Teistpidi, riigi tugi seab needsamad ettevõtted ebamugavasse olukorda ka turul. Sest teistpidi saab neid (tihti teenimatult) süüdistada turu solkimises, kuna neil on, vähemalt näiliselt, riigi tugi taga ning seeläbi konkurentsieelis näiteks kapitali kaasamisel (laenude võtmisel jne).

Laseks nad vabaks.

Tagasi üles