Eestlasi saadab Afganistanis paindumatu professionaalsuse maine

Evelyn Kaldoja
, välisuudistetoimetuse juhataja
Copy
Vaade Resolute Supporti baasi helikopteriplatsile ja pidevalt rämpsusudusele Kabulile selle ümber. FOTO: Mariann Sudakov
Vaade Resolute Supporti baasi helikopteriplatsile ja pidevalt rämpsusudusele Kabulile selle ümber. FOTO: Mariann Sudakov Foto: Mariann Sudakov

Afganistanis teeniva Eesti kontingendi vanem kolonelleitnant Hardi Lämmergas küsib retooriliselt: «Mis on siin baasis see kõige suurem terviserisk?» Ja vastab ise: «Õhusaaste.»

Mägede vahel justkui kausis asuva Kabuli õhk oli liitlasvägede seas kurikuulus juba NATO lahingumissiooni ISAF päevil. See ei ole läinud paremaks ka pärast 2014. aastat, kui missiooni nimeks sai Resolute Support ning selles osalevad lääne kaitsejõud hakkasid ise võitlemise asemel kohalikele nõu ja toetust pakkuma.

Sest kohaliku rahva komme massiliselt prügi põletada pole kuhugi kadunud. Õhusaastet suurendavad kuivus ja asjaolu, et Kabul asub merepinnast 1791 meetrit kõrgemal.

Viimati mainitud faktorite mõju võib olla päris üllatav: näiteks avastad tavalise pastakaga kirjutades äkki, et nimetissõrmest tilgub verd. Põhjust otsides selgub, et kirjutusvahendi tavamõistes üldse mitte terav serv on sügavalt lõiganud näpukülge, mis on kuiv kui paber.

Nn rohelises tsoonis, kuhu jäävad nii Resolute Supporti peakorter kui ka mitu teist baasi, ministeeriumid ja presidendipalee, peetakse põhiohuks isevalmistatud pomme ja nn siserünnakuid, kus afgaani julgeolekujõudude rõivais isik ootamatult kallale tuleb.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles