Viisemann: mida on Indrek Neivelt pärast Hansapangast lahkumist teinud, mis annaks teda eksperdiks nimetada?

Andres Viisemann LHV panga logo taga.

FOTO: Liis Treimann

Miks räägitakse Indrek Neiveltist kui eksperdist, kelle pädevuses pole põhjust kahelda? Mida on Indrek Neivelt teinud pärast Hansapangast lahkumist, mis annaks alust nimetada teda mõnel elualal eksperdiks, küsib LHV pensionifondide juht Andres Viisemann pensionifondide turuülevaates.

Alljärgnevalt Andres Viisemanni turuülevaade:

«Kõik maailma suurimad aktsiaturud jäid septembris väikesesse plussi. USA suurimaid ettevõtteid koondav S&P500 indeks kerkis eelmisel kuul eurodes mõõdetuna 2,5% ja Euroopa suurimate ettevõtete käekäiku hõlmav Stoxx 600 indeksi väärtus tõusis 3,6%.

Nii USA keskpank kui ka Euroopa Keskpank on teinud tänavu oma rahapoliitikas kannapöörde ja langetanud intressimäärasid. Kuid iga ravim, kui seda pikalt tarvitada, kaotab oma mõju, ning lisaks hakkavad avalduma soovimatud kõrvaltoimed.

Ettevõtete võlakoormus on kasvanud, ent kogu laenatud raha pole nad kasutanud investeeringuteks. Väga suur osa sellest on läinud hoopis aktsiate tagasiostmiseks ja dividendide maksmiseks. Ka valitsuste võlakoormus on suurenenud sellest hoolimata, et intresse ei pea enam maksma ja laenu võtmise eest makstakse isegi peale.

Deutsche Bank on oma analüüsis näidanud, et maailma suurimate riikide keskmine võlakoormus ületab juba 70% SKP-st. See on viimase 150 aasta kõrgeim tase, kui jätta välja teise maailmasõja aegne riigivõlgade kiire kasvu aeg.

Elamine tuleviku arvelt

Viimasel ajal on ka Eestis olnud kuulda järjest rohkem hääli, kes toetavad seisukohta, et kui raha saab laenata nii, et sellele peale makstakse, siis tuleb seda võimalust ka kasutada. Mina aga usun, et laenu intressimäärast tähtsam on see, kuidas laenuks võetud raha kasutatakse.

Kui 0% intressimääraga võetud laen investeeritakse projekti, mille tootlus on suurem kui 0%, siis on see põhjendatud. Kui aga võetud laen kasutatakse ära nii, et hiljem midagi tagasi ei tule, siis kaevatakse end auku, kust ei ole lihtne välja ronida, sest võlg on ikkagi võõra oma (isegi kui intressimäär on 0%). Lõpuks oleme laenuks võetud raha võrra vaesemad, mitte rikkamad. Pole vahet, kas laenu saab 0% või 10% intressiga, tähtis on see, et me teeniksime suuremat tootlust, kui on meie võetud laenu intressimäär.

Ma olen kuulnud just poliitikute suust, et praeguste madalate intressimäärade tõttu pole mõistlik investeerida – õigem oleks kulutada. Kulutamise õigustamine ja tarbimise õhutamine on olnud aastaid (kuid mitte alati) Isamaa poliitikute maailmavaade (seejuures peavad nad ennast endiselt parempoolseteks ja konservatiivideks).

Kaks eelmist rahandusministrit, kes tulid Isamaa ridadest, kulutasid ära nii Eesti Haigekassa kui ka Eesti Töötukassa reservid. Viimane Isamaa nimetatud rahandusminister kirjeldas seda kui raha tõhusat kasutamist ja kirjutas pika aja jooksul Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa reservideks kogutud raha jooksvate kulude katteks kulutamise lubamise ka seadusesse. Eesti Haigekassal ja Eesti Töötukassal on reservid olemas ainult paberil – reaalset raha seal ei ole, tõdes üks praegune minister. Eks seetõttu on Isamaa Suured Peetrid sihikule võtnud inimeste säästud, mis on kogunenud pensionifondidesse.

«Ekspertarvamus»

Mis puudutab Isamaa majandusideoloogiat skaalal vasak- ja parempoolne (või õigemini maailmavaate puudumist), siis seda iseloomustab kõige paremini nende kõneisiku valik. Mitu Isamaa poliitikut* on tõstnud esile Indrek Neivelti kui kedagi, kelle pädevuses pole põhjust kahelda.

Ma ei tea, kas «parempoolse» Isamaa poliitikud annavad endale aru, et «vasakpoolne» Indrek Neivelt pole kunagi esindanud parempoolset maailmavaadet. Ma ei anna siin mitte hinnangut, mis on õige maailmavaade, vaid tõden, et Isamaa ei saa aru isegi parem-vasak-skaalast, vähemalt majanduses mitte.

Samuti ei mõista ma, miks räägitakse Neiveltist kui eksperdist, kelle pädevuses pole põhjust kahelda. Mida on Indrek Neivelt teinud pärast Hansapangast lahkumist, mis annaks alust nimetada teda mõnel elualal eksperdiks? Kui Rain Lõhmus lahkus Hansapangast, siis järgnes talle tippspetsialistide meeskond. Tõenäoliselt lootis Indrek Neivelt samuti, et ka koos temaga lahkub rootslaste poolt üle võetud Hansapangast meeskond, et alustada üheskoos midagi uut. Indrekule ei järgnenud kedagi!

Eesti mastaabis rekordiline ego ei ole sellest pettumusest siiani üle saanud. Indreku Hansapanga-järgsed katsetused nii ettevõtja kui ka investorina ei tõesta kuidagi tema pädevust. Ülisuur ego vajab aga endiselt ühiskonna tähelepanu ning Facebooki laike. Neiveltile on populaarsus tähtsam kui faktid ja intellektuaalne ausus. Seda võis igaüks näha ka 4. septembril ETV saates «Esimene stuudio», kus ta debateeris koos Ardo Hanssoniga pensionireformi teemal.

Neivelti kriitika, et pensionifondidesse pannakse aastakümneid raha sisse, enne kui sealt rohkem tagasi hakkab tulema, paneb kulmu kergitama. Kui koguda raha aasta pärast toimuvaks reisiks, siis selleks pannakse 12 kuud raha kõrvale, et see lõpuks välja võtta ning puhkama sõita. Sama on ka pensioniks kogumisega. Kui hakata kahekümneaastaselt säästma pensioniks, mis saabub umbes 45 aasta pärast, siis see tähendabki, et kogutakse ja kasvatatakse oma pensionivara pea pool sajandit ning alles 65-aastaselt hakatakse seda kasutama. Kui raha enne pensionit välja võtta ja ära kulutada, siis 65-aastaselt ei ole pangakontol midagi.

Sama loogika kehtib ka pensionisüsteemi kui terviku kohta. Süsteemi loomisest kuni ajani, mil väljamaksed hakkavad ületama sissemakseid, kulub umbes 40–50 aastat. Sellepärast II sammast nimetataksegi kogumispensioniks. Viimase 17 aasta jooksul on pensionifondide tootlus ületanud elukalliduse kasvu, nii et pensioniks kogunud raha ei ole põlenud ega pensionivarade ostujõud langenud. Neivelti väide, et rootslased saavad sama sissemakstud raha eest kolm korda suuremat pensionit, ei ole mitte fakt, vaid tähelepanu võitmiseks konstrueeritud hüperbool, mis eeldab suurel hulgal ebareaalsete eelduste tegemist.

Neiveltile meeldivad liialdused stiilis « Eesti rahval jäi teenimata miljard eurot. Miljard eurot!». Kuid sellesse Postimehes ilmunud aprillikuisesse artiklisse pole tal piinlik lisada süüdistust Isamaa pensionireformi kriitikute suunas, keda tema ise oma väljamõeldistega laimab – «Küll aga loobitakse meediaruumi valesid ja pooltõdesid ning süüdistatakse neid, kes tahavad midagi muuta». Neivelt peaks peeglisse vaatama, et näha, kes loobib valesid ja pooltõdesid.

Isamaa, Parvel Pruunsild ja Indrek Neivelt alustasid oma rünnakut külmaverelise valega, et pensionifondides raha põleb. Ma loodan, et nii Neiveltil kui Seedril on ausust ja julgust tunnistada oma eksimust ning nad on jõudnud viia ennast praeguseks kurssi tegelikkusega, et pensioniks kogutava vara ostujõud on pensionifondides kasvanud, mitte kahanenud.

Distsipliin aitab tuua edu

Pole kahtlust, et Isamaa ja praeguse valitsuskoalitsiooni pensionireform tähendab tulevikus väiksemaid pensione isegi olukorras, kus pensionile jäämise iga lükatakse järjest kaugemasse tulevikku.

Eesti kodanike pensionid on palkadega võrreldes Euroopa madalaimad ning elu pärast pensionile jäämist lühem kui teistes Euroopa riikides. Seejuures tahab Isamaa läbi suruda pensionireformi, mis muudab Eesti pensionisüsteemi veelgi minimaalsemaks. Praeguse Euroopa madalaima pensioni asendusmäära (pension võrreldes viimase netopalgaga) säilitamiseks, mis on Eestis umbes 40%, pakutakse välja pensioniea edasilükkamist.

Sisuliselt tähendab see seda, et suur hulk inimesi maksab 40 aastat oma palgast 20% pensionimakseid riigieelarvesse, aga ei saa mitte midagi vastu, juhul kui nad lahkuvad siit ilmast enne pensionile jäämist. Sisuliselt likvideeritakse paljude inimeste jaoks pensioniea edasilükkamisega I sammas samamoodi, nagu Isamaa püüab kogumispensionite vabatahtlikuks muutmisega likvideerida II pensionisammast.

Rikkus ja vara kogunevad aga üksnes siis, kui kulutatakse vähem, kui teenitakse. Minu jaoks on vabadus seotud ise hakkama saamisega ja see eeldab teatud jõukust. Jõukus ja seega ka vabadus eeldavad vähemalt mõningast distsipliini nii rahaasjades kui ka laiemalt. Kulutades ei saa ei rikkaks ega vabaks.»

Tagasi üles