Riigifirma mugav tümitamine

Eesti Posti kirjakandja viib ajalehed ja kirjad adressaatideni. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kuigi ükski seadus sedasi ei sätesta, on Eestis sisuliselt kahte sorti ettevõtteid. Eraettevõtted ja riigifirmad. Kui esimesed peavad lähtuma äriseadustikust, siis teistelt eeldab avalikkus vaikimisi vajadusel ka selle eiramist.

Ses suhtes on ka riigifirmade juhid pidevalt kahvlis. Ühelt poolt on neil kohustus lähtuda ettevõtte ärilistest huvidest, teiselt poolt sunnib avalikkus neid ajama kahjumlikku äri, mida seadus keelab. Tihti on sellise tule all Eesti Energia, kuid nüüd on tulipunkti keskmes Eesti Post.

Kahjumik äri

Nimelt, selgus sel nädalal, et riigile kuuluv Eesti Post on otsustanud tõsta ajalehteda ja ajakirjade kojukande tasu tulevast aastast keskmiselt 11,1 protsenti. See peaks olema kiireim tõus läbi aegade. Hinnatõusuga lisanduv raha lubati suunata madalapalgaliste postitöötajate palgatõusuks. Meediafirmad reageerisid valusalt ning kuulutasid, et kogu süsteem ähvardab kokku variseda. Nende hinnangul võib hinnatõus ning samal ajal vähenev kojukande maht ja kiirus tuua kaasa lehtede tellimise kadumine maapiirkondades. Küllap on mõlemal õigus.

Kojukande teenus on kahjumlik. Seda isegi juhul, kui riik annab kojukandeks 1,8 miljonit eurot ning lehetellijad maksavad omaosaluse. Kui lähemalt vaadata, siis maksab Eesti Post sisuliselt ise ka dotatsiooni kinni, tasudes näiteks tänavu riigieelarvesse 1,6 miljonit eurot dividende. Lihtne matemaatika ütleb, et tegu on nullsummamänguga ning sisuliselt doteerib riigifirma ise oma kahjumlikke tegevusi ning maksumaksja ei kuluta selleks sentigi.

Või teistpidi. Kui kojukanne maale oleks ka päriselt tulus äri, siis suudaks Eesti Posti konkurent Express Post ju selle tühimiku täita. Kaks suurt meediamaja Postimees Grupp ja Ekspress Grupp on aga vastupidi – soovinud oma postifirmast vabaneda ning see jäi kümnendi alguses tegemata vaid konkurentsiameti keelu tõttu.

Elutähtis teenus?

Meediafirmad teavad hästi, et praegusest Eesti Postile eraldatavast summast ei piisa. Juba paar aastat tagasi tegi Eesti Ajalehtede Liit ettepaneku ministrile tõsta perioodika maakojukande dotatsiooni 2,5 miljoni euroni. «Ilma kojukande dotatsiooni tõusuta maapiirkondades ootaks perioodika kojukannet liidu sõnul 2018. aastal ees 34-protsendiline hinnatõus,» ennustasid meediamajad 2017. aasta aprillis.

Nii on ka sisuliselt läinud ning nn dotatsioon püsib 1,8 miljonil eurol, kuigi meediafirmade enda arvutuste kohaselt võiks see tõusta pigem viie miljoni euroni.

Lahendused on siiski olemas, lihtsalt haukumine käib vale puu all. Kojukande teenuse säilimise saab saavutada kahel viisil – kas maksab tellija või maksumaksja. Kuna tellija seda teha ei suuda, siis tuleb pöörduda maksumaksja poole.

Maksumaksja rahakotti ei saa aga avada mitte Eesti Post, vaid vastav minister riigikogu otsusel. Seega, kui ühiskonnal on kokkulepe, et kojukande teenus peab ilmtingimata säilima (pidades seda näiteks elutähtsaks teenuseks), siis peaks pöörduma vastava ministri poole, mitte tümitama Eesti Posti. Sest see pole äriline, vaid puhtalt poliitiline otsus.

Muuseas, näited kopsakast doteerimisest on ju ministeeriumil varnast võtta. Olgu selleks rongiliiklus või praamiühendus. Maksumaksja tasub lõviosa mõlema kogukulust – kummalegi lausa paarkümmend miljonit eurot aastas.

Tagasi üles