Braavo, härra Rahu!

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristjan Rahu
Kristjan Rahu Foto: A.Peegel

Kristjan Rahu pole nõus avalikustama, kui suur on tema omaosalus 90 miljonis, mille eest ta Tallinna külje all Väos asuva soojuselektrijaama kontsernilt Dalkia välja ostis. Ülisoodsaid rahavooge vaadates arvan, et küllap oleksid tehingut rahastanud pangad leppinud ka üheeurose omaosalusega. Riski ju pole.


Praeguse taastuvenergiatoetusega saab see jaam elektritarbijailt aastas umbes 8,5 miljonit eurot toetust. Pole ime, et tehingut tutvustanud pressikonverentsil võis Rahu rahulikul tõdeda, et suudab ostuks võetud laenud tasuda kümne aastaga.

Selles pole kahtlustki, sest soojaäris on kasumlikkus niikuinii garanteeritud. Jääb vaid elektrimüügi risk, aga tarbijatelt võetava rohelise elektri toetusega pole ka seal tagasilööke oodata.

Rahu teenis oma esimese suure raha 1990ndatel naftaäriga. Tema ei seebitanud Vene bojaare, vaid hoopis Eesti omi. Ta ajas välja riigifirmalt Eesti Energia maa, mida mööda sai torud vedada naftapüttidest sadamani.

Tema seotus Dalkia soojaäriga sai alguse umbes kümme aastat tagasi, kui ta käis ringi ja ostis kohalikelt omavalitsustelt kokku katlamaju, et need ühel hetkel prantslastele müüa. Allakirjutanu esimene kohtuminegi oli tagasihoidliku hallis ülikonnas noormehega kusagil Haapsalu katlamajas, kui Rahu juhitud firma Eraküte oli selle reformierakondlase kontrollitud linnavalitsuselt erastanud.

Hiljem, 2007. aastal sündis riigikogus otsus, mis määras praeguse ülisoodsa toetuse rohelise elektri tootmisele. Kui toetuse seadus käes, hakkas Väo elektrijaam kerkima. Läks veel paar aastat ja reformierakondlased surusid riigikogus läbi paranduse, mis kindlustas Väo jaamale eelisõiguse ka Tallinna soojaturul.

Seadus tagab, et kui Tallinna peaks ehitatama ka mõni konkureeriv jaam, siis Väo hakkpuidujaamal on igal juhul eelisõigus tallinlastele soojust müüa. Stabiilne rahavoog püsib, kuni soojuselektrijaama raud vastu peab, mõõdukalt remonti tehes peaks sellised jaamad töötama 40 aastat.

Mõjukad sõbrad on taganud ühele ettevõttele suurepärased tingimused. Ma ei imestaks, kui osutuksid tõeks praegu sosinal räägitavad väited, et Tallinna-Väo elektrijaama varjatud omanikeringis on ka tuntud poliitik, kes sobivad seadusepügalad läbi surus.

Tallinna elektrijaama hind oli jahmatamapanev – 90 miljonit eurot. Seda enam, et Dalkia ise ostis jaama umbes 35 miljoni euroga. Toona küll siis 75-protsendilise osaluse Urmas Sõõrumaalt. Fortum ehitas umbes niisama suure jaama äsja Pärnusse 80 miljoni euroga.

Sajaprotsendiline Tallinna elektrijaama hind oleks siis 105 miljonit eurot ehk peaaegu kolmandiku kallim kui Pärnu jaam. Ja see pole veel kõik. Müüja Dalkia jättis endale jaama majandamise õiguse, aga seegi tähendab, et jaamal on toasooja müügi leping Tallinnaga sõlmitud 30 aastaks.

Rahu kasvas sel nädalal avalikuks saanud ostuga kõvemaks meheks, kui on tartlane Tiit Veeber. Nii ühel kui teisel äritegelasel on nüüd Eesti olude kohta suur elektrijaam – 25 MW võimsust. Veeberi omanduses on sellest vaid 40 protsenti, kuid Rahul 85.

Umbes sama kõva tegija on ka Martin Kruus, kelle osalusega Nelja Energia on Eestisse püsti pannud 90 MW võimsusega tuulikuid. Kruusile kuulub sellest firmast veerand.

Aga üks hakkpuidul töötav soojuselektrijaam on igal juhul vägevam investeering kui tuulepark. Viimane töötab siis, kui tuuleke puhub. Soodsate lepingutega kindlustatud Tallinna-Väo elektrijaam aga tossutab 24/7 eelolevad 40 aastat. Vaat see on õige pensionisammas!
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles