Mühinal kasvav digisaaste: lõputud kiisupildid reostavad loodust (14)
11. august 2019, 18:20
Digisaastamine pole Eestis veel palju kõlapinda leidnud, kuid sellest hakkab saama suur probleem keskkonnahoius. Isegi fotode salvestamine pilve valimatult ja suurtes kogustes või kiisupiltide vohamine kahjustab suurel määral loodust.
Esmajoones räägitakse nutiseadmete jaoks kaevandatud materjalide raiskamisest ning neist järele jäänud prügist, kuid harva mainitakse, et interneti ülalpidamiseks on samuti vaja energiat, ja palju. Muidugi võib see tunduda murena stiilis, et peame lõpetama hingamise, et olla võimalikult keskkonnasäästlikud, kuid ka internetimahtu saab raisata ning igasuguse saastaga ummistada.
Digisaastamine tekib eelkõige elektri kulutamisel, et ülal pidada servereid ja andmekeskusi, mis talletavad internetti laetud teavet – nimelt tekib sellest süsihappegaas. Ajalehe The Guardian teatel on interneti süsinikujalajälg meeletu, eritades umbes 300 miljonit tonni süsinikdioksiidi aastas. Sellise koguse süsihappegaasiga saaks lennutada iga briti kaks korda Ameerikasse ja tagasi.
«Iga pilve üles laetud gigabait või sotsiaalmeedias jagatud pilt tarbib ressursse, näiteks serverite tööks vajaliku jahutusvee või elektrienergia kaudu. Keskkonnajälg ei piirdu aga ainult pildi või andmete üleslaadimiseks kuluva energia ja selle kaudu eralduva süsihappegaasiga, vaid sellele lisandub andmete talletamine kogu nende eluaja jooksul,» selgitas Tele2 klienditeeninduse direktor Sirli Seliov.
Salvestamine pilves saastab
«Olulist rolli digisaaste vähendamisel mängib kindlasti uus ja rohelisem tehnoloogia, mille arendamisega pidevalt ka tegeletakse,» ütles Seliov. Võimalik saastamine süsinikdioksiidi atmosfääri sattumise näol sõltub sellest, kuidas kasutatav energia toodetud on – tuule-, päikese- ja hüdroenergia tootmisel ei eritu atmosfääri pooltki nii palju süsihappegaasi kui maavarade põletamise abil soojusenergiat tootes. Serveriteenuste pakkuja Wavecomi tegevjuht Kristian Liivak sõnas, et ühe riigi saastamist ei saa võrrelda teisega, näiteks Põhjamaades kasutatakse väga suures osas rohelist hüdroenergiat. Eestis toodetakse energiat põhiliselt põlevkivi põletamisel, samas ostetakse ka meie elektriturule rohelist energiat.
Digisaastamise vähendamiseks saavad oma panuse anda nii internetiteenuste pakkujad kui ka kasutajad. «Digitaalne keskkonnajälg on suuresti tarbija enda kujundada,» mainis Seliov. Tarbija saab ise oma piltide, videote ning muu internetikasutusega vähendada süsinikdioksiidi eritumise hulka. Seliovi sõnul on võimalik välja arvutada ühe megabaidi laadimisel tekkinud CO2 kogus. «Keskmiselt on saja pilve salvestuva pildi ja paari-kolme minuti pikkuse video (eeldusel, et üks pilt on umbes 5 MB ja üks video umbes 250 MB suurune) üleslaadimisel tekkiv CO2 kogus umbes kolm kilogrammi ehk võrdne ligikaudu 17 kilomeetri pikkuse autosõiduga.» Siiski sõltub süsihappegaasi kogus sellest, kuidas kasutatud energia toodetud on.
Kogu lootus on arengul
Muidugi tarbivad suurte tehnoloogiaettevõtete andmekeskused energiat määratult rohkem kui ükski Eesti andmekeskus. Näiteks on oletatud, et üks Google’i otsing võiks toita ühte väikese energiakuluga lambipirni tund aega, kirjutab The Times. Google’i otsingut kasutatakse kaks triljonit korda aastas ehk 63 000 korda sekundis. See on väga suur hulk energiat, mida saaksime kasutada teadlikumalt. Samas on Google oma energiatarbimisest ja sellega kaasnevast digisaastest teadlik ning alates 2017. aastast on ettevõte ostnud oma energiakulude võrra taastuvenergiat energiaringlusesse juurde.
Kuigi pilveteenuseid kasutatakse aina rohkem, ei näe Liivak selles tohutut probleemi. «Pigem probleem just väheneb, sest on olemas rahvusvahelised kliimalepped ja areneb teadus,» sõnas ta. Siiski möönis ta, et ka seal on tagasilööke, näiteks Trumpi ja EKRE moodi tegelaste tekitatud kahju. Liivaku sõnul suureneb ja muutub efektiivsemaks arvutite arvutusvõimsus ning andmekeskused otsivad võimalusi energiakulu vähendada. «Kindlasti ka meie vaatame tulevikus uue keskuse planeerimisel näiteks Paldiski poole, kus on arenduses mitmed ökonoomsed ja rohelised energiaprojektid,» lausus Liivak. Seliov lisas, et ennustuste järgi moodustab infotehnoloogiasektor inimkonna süsinikujäljest 2040. aastaks umbes 14 protsenti.