Mille eest või mille vastu minister Helme Luksemburgis sõdis?

Eesti rahandusminister Martin Helme (paremal) ja ministeeriumi nõunik Priit Potisepp (vasakul) neljapäeval euroala rahandusministrite (Ecofin) kohtumisel.

FOTO: Euroopa Liit

Rahandusminister Martin Helme kirjutas reedel sotsiaalmeedias, kuidas ta Luksemburgis Euroala rahandusministrite (Ecofin) kohtumisel Eesti eest seisis ja Euroopa Stabiilsusmehhanismis (EMS) vetoõigust nõudis.

«Seisin selle eest, et otsus ESMi abiraha kasutada oleks tehtud ühehäälselt ehk Eestil oleks siin vetoõigus. Algselt olid mul selles küsimuses ka mõned liitlased, aga varahommikuks olin oma seisukohaga üksi,» kirjutas Helme Facebookis.

Mille vastu siis Helme sõdis?

Selle kümnendi alguses puhkenud Kreeka ja hiljem veel terve rea Lõuna-Euroopa riikide võlakriis ähvardas mitte ainult konkreetseid riike, aga euroala, Euroopa Liidu ja kogu maailma finantsstabiilsust tervikuna. Katastroofi ärahoidmiseks tulid raskustesse sattunud riikidele appi Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), aga vaja oli ka Euroopa abi (esialgu oldi Euroopas ka IMFi abi suhtes üsna tõrksad, sest seni oli see fond finantstuge andnud peamiselt arenevatele riikidele, aga euroala tolleaegseid liikmesriike loeti arenenud riikide hulka).

Riikidele abi andmiseks loodi kiiresti Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF), milles Eestil on 0,26-protsendiline osalus. Selle kaudu said abi Kreeka, Portugal ja Iirimaa. EFSF oli ajutine laenumehhanism ning alates 2013. aasta juulist see enam uusi abiprogramme ei paku.

Alatiseks stabiilsusmehhanismiks sai Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM), mille asutamislepingule kirjutas alla ka Eesti.

ESM loodi 2012. aasta 27. septembris, pärast seda, kui Saksamaa konstitutsioonikohus andis parlamendile loa ESMi lepingu ratifitseerimismenetlust alustada. Ainsa rahaliidu liikmesriigina polnud selleks ajaks lepingut ratifitseerinud Eesti.

Ka Eestis arutas ESMiga liitumislepingut riigikohus. Arutluse all oli seesama 85-protsendiline poolthäälte lubamine, mida kasutatakse erandjuhtudel, juhul kui otsuse viibimine võib seada ohtu euroala stabiilsuse. Kümnenditagune finantskriis näitas väga selgelt, et kriisiolukordades on vaja võtta otsused kiiresti, veel enne Jaapani finantsturgude avanemist varahommikul.

Sellisel juhul kasutatakse nn kiirmenetlust (emergency voting), kus on otsuste vastuvõtuks vajalik vaid 85 protsenti häältest. Riigikohus otsustas, et see riivab küll Eesti põhiseadust, kuid see on proportsionaalne ja põhjendatud, sest süsteemi stabiilsus on ka Eesti huvides.

Eesti ratifitseeris liitumislepingu ESMiga teistest liikmesriikidest hiljem – 3. oktoobril 2012 ehk kuus päeva pärast leppe jõustumist.

Tavalises otsustuskorras võetakse raha eraldamise otsused (tegemist on laenude, mitte abirahadega) vastu ühehäälsest ning 85-protsendilist häälteenamust pole seni kordagi rakendatud. Selleks pole seni veel vajadust olnud.

Euroopa ühtse kriisilahendussüsteemi loomise osana plaanitakse ESMi koosseisu luua uus fond. Kui seni on ESM mõeldud riikide päästmiseks, siis uus fond selliste suurpankade päästmiseks, mille kokkukukkumine seaks ohtu kogu majanduse ja finantsstabiilsuse. Vahendid sellesse fondi kogutakse pankadelt ja selle vahendeid kasutataks üleminekuperioodil hätta sattunud panga saneerimiseks. See on laen, mis tuleb tagasi maksta kolme kuni viie aasta jooksul.

Siia tuleb lisada, et Eesti osaluse suurus on 0,186 protsenti, mis on erandkorras tavapärasest Euroopa Keskpanga kapitaliosalusest (0,26 protsenti) väiksem.  

Tagasi üles