Pindi analüütik: kinnisvaraturul jäid valitsema negatiivsed sõnumid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinnisvarasektoris oli 2011. aasta äärmiselt vastuoluline. Turuosaliste emotsioonid kõikusid seinast seina, kuid kokkuvõttes jäid domineerima negatiivsed sõnumid, kirjutab Pindi Kinnisvara analüütik Siim Simson.
Lõppev aasta oli Eestile tervikuna ajalooliselt tähtis, sest käibele tuli kauaoodatud euro. Mullu sügisel tõusis seetõttu kinnisvara ostu-müügitehingute aktiivsus viimaste aastate valguses oluliselt.
Maad võtnud eufooria rauges aga kiirelt, kui selgus, et soovimatuks kõrvalmõjuks oli toidu- ja esmatarbekaupade kontrollimatu hinnatõus. Kiire inflatsioon ehmatas ka kinnisvaraturul osalejaid, sest peamiselt laenuraha abil uut eluaset kavandanutel kulus varem laenumakseks mõeldud raha igapäevaseks eluks.
Selle tulemusel vähenes suuremate linnade korteriomandite kauplemisaktiivsus 2009. aasta esimese kvartali tasemele, mil tehinguhinnad ja majanduse üldised makronäitajad olid vabalanguses.
Segadusest optimismini
Suveks, kui suurem elukalliduse hinnatõus oli toimunud, taastus ka optimism. Eesti majanduskliima paranes pidevalt ning turul oli hulganisti häid uudiseid alates töötuse vähenemisest kuni ettevõtete kasumite suurenemiseni.
Viimane pani seni kriisirežiimil toiminud ettevõtjad lootusrikkamalt tulevikku vaatama, mille tulemusel aktiveerus ka äripindade turg. Ettevõtted üürisid aktiivsemalt uusi büroopindu, uue tootmistaristu rajamise eesmärgiga julgeti soetada ka enam ärimaid.
Tänu ajutisele optimismipuhangule õnnestus enamik buumi lõpus rajatud büroohoonetest ka täita ning üks kinnisvaraturu segment sai eluvaimu sisse.
Üha rohkem tehti ja tehakse ka praegu tehinguid luksuskinnisvaraga – jõukad inimesed on julgenud taas investeerima hakata ning tehingud suurusjärgus pool miljonit eurot maksvate eramutega pole tänavu enam harulduseks.
Hirmujutud eurost
Suve lõpp tõi eurotsoonist üha negatiivsemaid uudiseid. Pankroti äärel oleva Kreeka kõrvale lisandus järjest uusi riike, kelle maksevõimes hakati kahtlema. Rahvusvahelised arvamusliidrid kuulutasid eurotsoonile kiiret ja kuulsusetut lõppu, mis vaikselt kosuma hakanud majanduselule tõsise emotsionaalse löögi andis.
Suvel hoogsaid laenukampaaniaid alustanud kommertspangad võtsid tempo maha, mis aga läbielatud kriisi hästi mäletavat rahvast taas ehmatas. Alates augustist on tarbijate kindlustunne kiirelt langenud.
Kümned kinnisvaraarendajad, kes planeerisid septembris-oktoobris arendustegevust alustada, lükkasid madalate tehinguarvude, üha suureneva konkurentsi ning kallinevate ehitushindade tõttu ehitustegevuse vähemalt kevadeni edasi.
Sõltuvus euroliidust
Järgmist aastat planeerivad nii eraisikud kui ka ettevõtjad pigem pessimistlikult, arvestades võimalusega, et kinnisvarahinnad võivad Euroopast tulenevate suuremate probleemide korral mõnevõrra taas langeda. Masuajast on õpitud, et alati peab olema plaan B ja 2012. aastaks võetakse see juba pigem põhiplaaniks.
Eesti käekäik ja kinnisvaraturul toimuma hakkav ei sõltu enam eelkõige riigisisestest arengutest – meie ettevõtlus ja rahva majanduslik käekäik on tihedalt seotud kogu euroliidu tervisega.
Kui võlakriis suudetakse edukalt seljatada, avaldab see kindlasti positiivset mõju ka Eesti kinnisvaraturule. Vindumise korral vindub aga edasi ka Eesti kinnisvaraäri.