Paar kuud tagasi, kui peaminister Vladimir Putin oma kandidatuuri välja käis, näisid tema kaks uut 6-aastast presidendiaega otsustatud olevat.
Kas Vene süsteem kukub taas ise kokku?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast seda, kui ta poliitiline masin (Ühtne Venemaa) pühapäeval turtsuma hakkas, ei ole Putini poliitiline tulevik enam nii kindel midagi. Äkki on sel Vene poliitika kõval mehel ikkagi mõni hell koht?
4. märtsi presidendivalimiste poole vaadates ütlevad mõned analüütikud, et Putinil võib raskeks minna psühholoogiliselt olulises esimeses raundis, kus tuleks korduskatse vältimiseks koguda 50 protsenti häältest.
«Kui nad teevad ausa hääletuse, siis läheb tal võiduks vaja kahte raundi,» ütles politoloog Vladimir Pribõlovski, lisades: «Aga nad loomulikult ei tee ausat hääletust.»
Enamik vaatlejaid usub siiski, et Putin pääseb suuremate probleemideta, kuna puuduvad arvestatavad vastaskandidaadid.
Siiski on Ühtse Venemaa oluliselt nõrgenenud näitajad ning väga ebaaus valimiste korraldus võtnud parteilt varasema võitmatuse aura.
Teised parteid Duumas haistavad nõrkust.
Aleksei Mitrofanov Õiglasest Venemaast, mis saab Duumasse praeguse 38 asemel 64 kohta, ütles. «Kui kõik nüüd Ühtse Venemaa vastu ühineksid, annaks see meile kolossaalse potentsiaali.»
Ta lisas: «Ma praegu lihtsalt teoretiseerin. Aga samas: kõik parteid arvavad nii.»
Kuigi režiim säilitas oma monopoli ka aastail 2003-2007, kui Ühtsel Venemaal oli Duumas vaid 37 protsenti kohtadest, on poliitilises dünaamikas seekord midagi rappunud.
«50 protsenti on tore, aga trend on allamäge,» ütles poliitanalüütik Maša Lipman Moskva Carnegie keskusest. «Putin on küll jätkuvalt domineeriv poliitiline figuur, kuid ta on kaotanud poliitiliste otsuste tegemise monopoli.»
Ta lisas: «Teised parteid mõtlevad nüüd kindlasti, kas lojaalsus on ikka parim strateegia.»
Putini populaarsus ei kahane mitte üksnes laiema elanikkonna, vaid ka ärieliidi seas, kuna üha selgemini torkab silma tema poolt aetav onupojapoliitika, eriti ühe Peterburi panga ulmelist tähelendu silmas pidades.
Isegi varasemalt enam-vähem lojaalsed ärimehed on hakanud hambaid näitama. «Miks Putin tagasi tuleb?» küsis üks kõrge Vene pangandustegelane. «Kas selleks, et nad kõik võiks samas vaimus edasi lasta? Ta peaks midagi muud pakkuma. Vot see on suurim probleem.»
Eile skandeeris demonstrantide summ Moskva kesklinnas: «Putin on varas!»
Putin oli «puutumatu», ütles ülalmainitud pankur. Ta oli «teflonikihiga kaetud president, keda miski ei saanud puudutada. Nüüd on 100 protsenti vastupidi. Mis iganes ta teeb, see omandab negatiivse maigu. Igas mõttes halb seis, siit on väga raske välja rabeleda. Võib tulla tõeline maalihe.»
Traditsiooniliselt on Kreml sellistel puhkudel pistnud käed sügavale naftarahakirstudesse ning jaganud rahvale üht-teist populaarsuse tagasivõitmiseks.
Citibanki Vene asjade vanemanalüütik Londonis Elina Rõbakova ütles, et Kremlil on piisavalt võimalusi sotsiaalkulutuste kasvatamiseks, et üritada tuleval aastal režiimi populaarsust parandada. Reservfondides on 110 miljardit dollarit. «Sellest piisab kaheks aastaks,» ütles Rõbakova.
Kui Putin märtsis troonile pääseb, on ta järgnevad sammud igatahes suure luubi all. Mõned ennustavad, et ta reageerib muutunud meeleoludele poliitika liberaliseerimisega. Lipman ja teised analüütikud seda ei usu.
«Ta ei saa võimu käest anda. Ega liberaliseerida. Ta omaenda eliit ei neelaks seda alla,» ütles üks. «Kui sa juba kord võimu käest annad, siis tuleb anda üha rohkem ja rohkem.»
Külla aga ütles Lipman, et omad piirid on peal ka vastupidisel stsenaariumil ehk oponentide allasurumisel. Ta osutas tõsiasjale, et võimud olid võimetud peatama valimistel vohanud võltsimiste paljastamist videokaamerate ja interneti suhtlusvõrgustike abil.
«On ilmne, et režiimi legitiimsus mureneb,» ütles korvpallimeeskonna New Jersey Nets omanik, miljardär Mihhail Prohhorov, kes septmebris avalikult Kremlile vastu hakkas.
«Kui miski ei muutu, kukub see süsteem ise kokku. Ei lähe viit aastatki.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.