Rootsi pank: Eesti riik ei vaja tarbimislaenu

Intressikeskkond on riigi võlakoormuse suurendamiseks soodne, kuid mõistlike investeeringuteta on tegemist vaid riikliku tarbimislaenuga, arvab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Eesti majandusel läheb endiselt hästi, kuid sellele vaatamata, räägitakse aina tõsisemalt riigi võlakoormuse suurendamisest. Intressikeskkond on selleks tõesti soodne, kuid ilma mõistlike investeeringuteta, on tegemist siiski vaid riikliku tarbimislaenuga, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Riigi võimekuses rohkem laenu võtta ei kahtle ilmselt keegi. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti võlakoormus olematu. Eelmisel aastal küündis see osakaaluna SKP-st kõigest 7,9 protsendini. Euroala riikide seas on tegemist konkurentsitult kõige madalama võlatasemega. Selles arvestuses Eesti järel teisel kohal olevas Luksemburgis ulatus vastav suhtarv 22 protsendini SKP-st. Eesti tavalised eeskujud Soome ja Rootsi on pidanud mõistlikuks vastavalt umbes 60 ja 40 protendi suurust valitsussektori võlakoormust, 40 protsendi ümber on see ka Lätis ja Leedus. Seetõttu ei peitu küsimus kindlasti selles, kas Eestil on võimekus rohkem laenata, vaid selles, kas laenuga on midagi mõistlikku ka pihta hakata.

Tänane majanduskeskkond võlakoormuse kasvu ei õigusta

Eri majanduskoolkondade arvamused riigivõla osas on lahknevad, kuid enamjaolt suhtutakse võlakoormuse kasvu mõistvamalt aegadel, kui majandusel läheb halvasti. Kui erasektorit haarab majandussurutise tingimustes ebakindlus ja tung kokku hoida, siis on sellest allakäiguspiraalist sageli raske väljuda. Siin saab appi tulla suurima krediidi­võimekusega majandusosaline – riik, kes laenukoormust suurendades majandusse kapitali süstib ja nii raharingluse jälle käima tõmbab.

Praeguses majanduskeskkonnas see teooria laenukoormuse suurendamist ei toeta. Eesti SKP on viimase kolme aasta vältel suurenenud pea 13 protsenti. Ka nüüd, kus majanduskasv on aeglustumas, prognoosib enamus analüütikutest 2-3 protsendi vahele jäävat tõusu. See ei ole kindlasti olukord, kus riik peab sekkuma. Lisaks on Eesti ajalooliselt suutnud pigem silma paista selle poolest, et headel aegadel ollakse eelarvete koostamisel üsna helded, kuid just kõige raskematel hetkedel tõmmatakse riigi kulutusi jõuliselt koomale.

Eestis muudab stimuleeriva eelarvepoliitika rakendamise keeruliseks ka suur sõltuvus ekspordist. Kuigi ekspordi osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus on viimastel aastatel vähenenud, küündib see endiselt 75 protsendini SKP-st. Kui Euroala ja Skandinaavia nigela nõudluse tõttu peaksid eksportturud ära kukkuma, on riigil raske seda sisemaise nõudluse suurendamise abil kompenseerida.

Investeeringud betooni ei loo majandusele piisavalt tulu

Majandusliku hädaabinõu kõrval võib riiklik investeering olla ka miski, mis ühiskonnale tulevikus algsest kulust suuremat tulu hakkab looma. Arenevates riikides võib see vabalt olla uus sadam või maantee, mis kaubad liikuma paneb, kuid Eesti kontekstis on keeruline oodata, et neljarealine maantee Tallinna ja Tartu vahel rahas mõõdetavat tulu looks. Infrastruktuuriinvesteeringute puhul võiks ehk mõistlikum olla IT-teenuste arendamine, mis aitaks kokku hoida töötunde (ja nii ka raha). Veelgi parem oleks, kui riigi investeering suudaks parandada inimeste oskuseid, mille arvelt uut lisandväärtust luua.

Riigivõla suurendamise puhul pole eriline argument ka intressikeskkond, mis lubaks Eestil hetkel võlga vähem tagasi maksta, kui seda võtame. Sisult on negatiivne intressimäär justkui marginaalne allahindlus kaubalt, mida ostame. Tulles tavainimese tasandile – isegi kui meil õnnestuks osta uus auto 50-protsendilise allahindlusega, ei tähenda see, et seda tegelikult vajame. Ka heaolutunne ei kesta kaua ja peagi ihaldab hing juba enamat. Nii jõuamegi «vanasse Euroopasse», kus valijate valjuhäälsete nõudmistega toimetulekuks on ainus lahendus pidev võlakoorma suurendamine.

Tagasi üles