SEB: teise samba likvideerimise eest maksavad meie lapsed (10)
27. märts 2019, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/05/14/1105004t1h96cb.jpg)
SEB varahalduse äriarendusjuhi Peeter Schamardini sõnul ei tuleks pensioni teist sammast likvideerida ja selle asemel tuleks mõelda hoopis selle reformimisele.
Ajal, mil koalitsioon on lihvimas kokkuleppeid ja käsitlemas ühiskonnaolulisi küsimusi, tugevnevad ka pikemat ajahorisonti omavate inimeste hääled. Viimasel nädalal on investeerimisvaldkonna eksperdid formeerunud teise samba ringkaitse, tuues välja, miks ei tohiks olemasolevat süsteemi likvideerida, vaid pigem tuleks mõelda reformimisele.
Pensionifondide investeeringud ei mõjuta üksnes pensione. Teise samba ressursid, millele professionaalsed investorid otsivad parimaid võimalusi kasvuks, on investeeritud Euroopa ja suures osas ka Eesti majandusse. Tänu sellele on riigi majandus stabiilsem, võimaldades uusi töökohti ja majanduslikult tugevaid ettevõtteid. Eestis tegutsevad finantsasutused on investeerinud Eesti tänaste ja tulevaste pensionäride ressursse põllumajandus-, logistika-, ehitus- ja tööstusettevõtetesse ning Finance Estonia andmetel on selliseid ettevõtteid enam kui 100.
Pensionisüsteemi lõhkudes paneme tulevased maksumaksjad keerulisse olukorda. Pensionikassa rahastamiseks tuleb valida lisaks pensioniea tõusule, mis on juba seadusesse sisse kirjutatud, veel kaks varianti:
- üldise maksukoormuse tõus
- töökohtade loomine ja võõrtööjõu kasutamine, mis suurendaks maksumaksjate hulka.
Vabatahtliku pensionisambaga on liitunud vaid iga seitsmes teises sambas osaleja, vaatamata riigipoolsetele suurepärastele maksusoodustustele nii kogumis- kui ka väljamaksefaasis. Teisisõnu: tavainimene eelistab igal juhul pensioniks kogumise asemel tarbimist siin ja praegu. Pensioniks kogumine peab olema reguleeritud selliselt, et enamik ühiskonna liikmetest ei vaju pensionile jäädes vaesusesse, vaid on endale kogunud teatava rahalise tagavara.
Tuginedes kliendiuuringutele, saan öelda, et jättes kogumise vabatahtlikuks, hakkavad inimesed pensioni peale mõtlema alles 40. eluaastate teises pooles. See aga on liiga hilja, et pensioniks arvestatavat summat kokku saada. Kogumise teeb mõttekaks just pikk periood ja võimalus saavutada nn liitintressi efekt. See tähendab, et fondi teenitud tootlus hakkab omakorda tootlust teenima.
Investeerimine ehk oma raha väärtuse kasvatamine ei ole igaühele jõukohane tegevus. Seega ei tasuks olla sinisilmne ning loota, et kõik, kes saavad oma säästud teisest sambast kätte, tormavad kohe investeerima.
Eesti on välja töötanud hea süsteemi oma pensioniplaani loomiseks. See aga ei tähenda seda, et võiksime loorberitele puhkama jääda ning vajaminevad pensionireformid unustada. Kohustuslik kogumine ja varade professionaalne juhtimine on võimalus, mis arvestab inimloomuse nõrkustega ja aitab leevendada meie sajandi suurimat probleemi: töötava elanikkonna vähesust ja pensionäride rohkust. Paljude Eesti elanike jaoks on teine sammas ainuke kapital, mida nad on oma elu jooksul kogunud. Muid sääste neil pole ega tule.