Ootamatu: majandus kasvab mühinal, aga eelarve miinuses (61)

Reet Pärgma
, ajakirjanik
Copy
Raha. 
Raha. Foto: Toomas Huik (Postimees)

Statistikaameti esialgsetel andmetel oli Eesti valitsemissektori eelarve puudujääk mullu 0,5% ja võlatase 8% sisemajanduse kogutoodangust.

Puudujääk kasvab kolmandat aastat järjest ning Eesti valitsemissektori eelarve oli viimati ülejäägis 2015. aastal.

Eelmise aasta lõpus ületasid valitsemissektori koondeelarve kulud tulusid Maastrichti defitsiidikriteeriumi arvestuses 120,2 miljoni euroga, defitsiidiga lõpetas eelmise aasta vaid keskvalitsuse allsektor. Seevastu kohalike omavalitsuste allsektori koondeelarve oli ülejäägis 43,7 miljoni euroga ja sotsiaalkindlustusfondide sektori eelarve ülejääk suurenes teist aastat järjest, jõudes 72,6 miljoni euroni. 2018. aasta lõpuks oli keskvalitsuse tulude puudujääk 236,5 miljonit eurot.

Valitsemissektori konsolideeritud võlg oli eelmise aasta lõpuks veidi üle kahe miljardi euro, mis oli 2017. aastaga võrreldes ligi ühe protsendi võrra väiksem. Keskvalitsuse võlg küll suurenes, kuid võlg kohalike omavalitsuste allsektoris vähenes. Keskvalitsuse koguvõlg oli eelmise aasta lõpu seisuga 2,3 miljardit eurot, millest 981 miljonit eurot moodustasid kohustused teiste allsektorite vastu.

Välisvõla osatähtsus keskvalitsuse võlakohustustes oli 54%. Pikaajaliste laenudega seotud kohustused suurenesid aastaga 2%. Keskvalitsusse kaasatud avalik-õiguslike juriidiliste isikute, sihtasutuste ja ettevõtete välja antud pikaajaliste võlakirjade maht oli 2018. aasta lõpus 48,5 miljonit eurot ning see vähenes aastaga 51%.

Kohalike omavalitsuste allsektori koondvõlg vähenes 2017. aastaga võrreldes 3% ning oli 2018. aasta lõpus 0,7 miljardit eurot. Pikaajaliste võlakirjade maht vähenes aastaga 12% ja laenudega seotud kohustused vähenesid 0,3%. Kohustused välismaailma vastu moodustasid 23% kohalike omavalitsuste võlast.

Sotsiaalkindlustusfondid valitsemissektori võlga ei panustanud.

Toomas Tõniste: eesmärk on alati olnud tasakaalus eelarve

Riigikogule esitatud 2019. aasta riigieelarve eelnõu oli teatud mõttes märgiline. Tegemist oli kümne aasta jooksul esimese eelarvega, mis toonase teadmise järgi seadis sihiks saavutada valitsussektori nominaalse ülejäägi: tulud ületavad kulusid 130 miljoni euro võrra.

Samuti keskendusime valitsuses omal ajal 2018. aasta eelarvet ette valmistades eelarve tasakaalu eesmärgi saavutamisele. Seetõttu tuli eelarve rangem ja kokkuhoidlikum, kui koalitsioonilepe ja varasemad kokkulepped ette nägid. Seega oleme astunud kaks aastat pikki ja jõudsaid samme selle nimel, et eelarve tasakaal paraneks.

Erinevalt tagantjärele tarkusest on ennustamine hoopis keerulisem ja ükski prognoosija ei ole kaitstud ootamatuste eest. Valitsussektori eelarve tasakaalu hinnatakse tagantjärele. Andmed majanduse käekäigu ning riigi täpsete tulude-kulude kohta tulevad viivitusega.

Nii võib ka eelarvepositsioon ettenägematute asjaolude tõttu ootamatult mõnevõrra halveneda või paraneda. Kokkuvõttes jäävad ka siin vead mõne protsendi piiresse. Selleks on riigieelarve alusseaduses ette nähtud kompenseerimise mehhanism – varasemaid puudujääke tuleb edaspidi katta ülejääkidega. Tõenäoliselt peab ametisse astuv valitsus seda tänavu tegema.

Aivar Sõerd: ei saa aru, mis inforuumis Tõniste elab

Eelarvemiinus ei tulnud ootamatult, see on peagi oma tegevust lõpetava valitsuse vastutustundetu ja lõdva eelarvepoliitika tagajärg. Majandus kasvas eelmisel aastal ülemaailmse tõusulaine toel kiiremini, kui eelarve koostamise aegsed prognoosid lubasid.

Tarbimismaksude laekumise kasvu toetas ka hinnatõus, mis oli eelmisel aastal euroala kiireim. Eelarve sai ühekordse rahasüsti Tallinna Sadama aktsiate müügist, mis kulutati ära ühe aastaga. Palgaralli veduriks oli avalik sektor, kus palgad kasvasid kiiremini kui erasektoris.

Minister Toomas Tõniste ei näe aga eelarvemiinuses mitte mingisugust probleemi, samuti nagu ta ei näe probleemi selles, et Eesti aktsiisitulud Läti riigieelarvesse sõidavad. 

Just keskvalitsus ehk riigieelarve oli eelmisel aastal eelarvemiinuse põhjustaja. Soodsa majanduskeskkonna toel jõudsid näiteks kohalikud omavalitsused oma eelarvetega plusspoolele. Mõõdutundetu riigieelarve kulude kasv võimendab majandustsüklit ja tekitab riske majandusarengule tulevikus. Majandus ei vaja praegu defitsiidis riigieelarvet. 

Pole aru saada, mis inforuumis minister Tõniste elab, kui ta veel kuu aega tagasi oma valimisreklaamis kirjutas, et eelmise aasta riigieelarve oli ülejäägis. Eksitav on tema jutt ka sellest, et reservide kogumise asemel oli vaja laenu tagasi maksta. Laenu tagasimakseks eraldati kõigest kaks miljonit eurot, mis on olematu summa. Kui kohalikud omavalitsused eelmisel aastal oma võlga vähendasid, siis tänase statistikaamati teate järgi keskvalitsuse võlg suurenes.

Reserve aga tühjendas keskvalitsus hoolega, oma varud likviidsusreservis on keskvalitsus juba ära kulutanud ja sotsiaalkindlustusfondide reservide kulutamisel on tulnud miinimumvaru piir ette. Reserve võiks koguda küll, arvab minister Tõniste, aga seda võiks teha mõni järgmine valitsus kunagi tulevikus. Järgmine valitsus peab aga kiiresti hakkama eelarvepoliitikas tehtud vigu parandama.

Ka käesoleva aasta riigieelarve pole kooskõlas majandustsükliga. Majanduskasv aeglustub, aga riigieelarve kulud kasvavad hoogsalt edasi. Euroopa Komisjon on Eestile seadnud piiri, et riigieelarve kulud ilma Euroopa Liidu toetusteta ei või kasvada kiiremini kui 4,9 protsenti aastas. Need aga kasvavad tänavuses riigieelarves 6,5 protsenti. Maksutulude kasvu aeglustumine oli juba näha jaanuarikuu maksulaekumistes. 

Eesti riigi rahanduse olukord on kehv. Kiire majanduskasvu aastatel lasti eelarve miinusesse ja me näeme praegu pilti, kus majanduskasvu kiirenedes on kasvanud ka eelarvemiinus.

Maris Lauri: valitsuse vastutustundetuse pidu

Nii suure puudujäägi tekitamine headel aegadel on omaette saavutus, kuid kiitust see saavutus ei vääri mitte ühestki otsast.

Valitsuse rahanduslik lodevus on aasta-aastalt kasvanud: 2016.aastal oli puudujääk üle 71 miljoni ja 2017. aastal ligi 91 miljonit eurot. Suhtena SKTsse on puudujääk kasvanud 0,1% võrra igal aastal. Ehk siis, mida paremaks läks majandusseis, seda lodevamaks läks valitsus.

Eriti lodev on olnud keskvalitsuse käitumine: puudujääk oli mullu 236,5 miljonit eurot ehk 0,9% SKTst, sellest suurem on puudujääk olnud üksnes 2008. aastal, isegi kriisi tipus, 2009. aastal oli keskvalitsuse puudujääk arvuliselt väiksem. Jah, suhtena SKTsse oli pilt tollal kõvasti halvem.

Keskvalitsuse kulude kasv oli uskumatu 11,4%, kusjuures jättes kõrvale investeeringud, kasvasid kulud 11,9%. Ehk, kuigi väga palju on räägitud maksutuludest ja Lätti läinud maksudest, on asi väga paljus kulutustes.

Need on nominaalsed näitajad. Arvestades, et 2018. aastal kasvas Eesti majandus ootusest paremini ehk majandus oli selgelt tõusulainel, oli valitsussektor märkimisväärses struktuurses puudujäägis. Kui suures, ei ole võimalik kohe öelda, kuna see eeldab täpsemaid arvutusi. Kuid võib prognoosida, et mõne nädala jooksul saame rahandusministeeriumi arvutustest teada, et struktuurne eelarve puudujääk oli mullu üle 1%. Euroopa Komisjoni hinnang tuleb tõenäoliselt veel hävitavam, võimalik, et lähedasem 2%-le kui 1%-le, kuna sealsed hinnangud on olnud Eesti enda hinnangutest halvemad.

Kõik see tähendab eelkõige seda, et keskerakondliku valitsuse eelarvepoliitika oli äärmiselt vastutustundetu. Uuel valitsusel tuleb seadusest tulevalt hakata juba sellel aastal eelarve seisu parandama kas makse tõstes või kulusid kärpides. Järgmisel aastal samuti, tõenäoliselt ka ülejärgmisel aastal sõltuvalt sellest, kuivõrd arukat poliitikat uus valitsus ajama hakkab. EKREIKE partnerite «punased jooned» selleks eriti lootust ei anna, täpselt nagu ka kahe partneri enam kui kaheaastane praktika.

Kommentaarid (61)
Copy
Tagasi üles