Valitsuse sünni majandusvõti peitub Seedri taskus

Isamaa juht Helir Valdor Seeder

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees/Scanpix

EKRE, Isamaa ja Keskerakonna kõnelused on alles algusjärgus, kuid välja käidud info põhjal nende võimalik valitsus majanduses suuri muutusi kaasa ei too ning võtmeküsimuseks võib saada Isamaa juhi Helir-Valdor Seederi plaan II pensionisammas lammutada, riigistada või kaotada. Tegu on sisuliselt Isamaa mitte põhi-, vaid lausa ainsa kandva lubadusega.

Aga alustame algusest. Üpris kindel on, et Reformierakonna plaan kehtestada 500-eurone tulumaksuvaba miinimum kõigile, peideti sügavale sahtlisse. Selle vastu on kindlalt sõna öelnud Keskerakond ning ka rahvuskonservatiividele kummastki parteist pole see küsimus, millega end vaevata. Selleks sammuks puuduvad antud erakondade kombinatsioonis kaalukad huvid.

Samuti jääb ilmselt ära käibemaksu langetamine, mida taotles eelkõige EKRE, kuid mida teised partnerid ei toeta. See on ka mõistetav, sest käibemaks on sotsiaalmaksu järel riigieelarve suurim tuluallikas. Seda laekub pea kolm korda rohkem kui tulumaksu ning näiteks kümme korda rohkem kui alkoholiaktsiisi. Seega võib eeldada, mida kinnitavad ka kõnelustelt tilkunud sõnumid, et langetatakse hoopis aktsiise. Kindlasti alkoholile, aga laual on ilmselt ka kütuse, elektri ja gaasiaktsiisi langus. Selle mõju eelarvele on võrdlemisi väike, samas on seda lihtne valijale magusaks rääkida.

Kõige kindlamalt pannakse raha maanteede kolme- või neljarajaliseks ehitamisse. Aga see oli kindel juba enne, kui valimistulemused kokku löödi, sest sisaldus kõikide suuremate erakondade programmides. Huvitav on vaid otsus rahastada teedeehitust laenuga, sest avab mitu uut võimalust. Kas võtta laen pangast või hoopis Eesti inimestelt? Nimelt saab sel puhul kaaluda ka riiklike võlakirjade väljaandmist, mis pakuks kindlasti huvi nii Eesti investoritele, fondidele kui ka oleks hea täiendus turgudel kauplemiseks. Kuigi välismaiste pankade laenuintressid võivad olla veidi soodsamad kui võlakirjal, siis esimesed makstaks välja ning teistest saaks kasu Eesti omad investorid.

Imelikud sõnumid

Siit jõuamegi loogiliselt börsiteemani. Nimelt otsustasid kolm erakonda, et vähemusosalused riiklikes ettevõtetes viiakse küll börsile, kuid täpsemalt ettevõtted selguvad hiljem. Ühelt poolt on mõistlik võtta aega, et täpsemalt firmade üle arutleda. Teiselt poolt on avalikkusele teada, et piltlikult on ukse taga stardivalmis börsile minema Eesti Energia taastuvenergia firma Enefit Green ning nende mainimine näitena oleks olnud loogiline, samas kui mittemainimine tekitab küsimuse, kas taas tõmmatakse plaanile pidurit. Riigifirmade börsile viimine pole aga kindlasti teema, mis partnerid tülli ajaks.

Kiire maanteeehitus nõuaks lisaks rahale, mis tegelikult on võrdlemisi lihtsasti leitav, ka tehnikat ja tööjõudu, millest loogiliselt jõuame sisserände küsimuseni. Esialgu näib, et siin säilib senine konservatiivne joon, kuid samas kruvisid kinni keerama ka ei hakata. Ehk sisuliselt midagi ei muutu. Küll võib alalhoidlikkusest kõnelev võimalik valitsusliit mängida end kahvlisse, kui peab põhjendama, miks väga kiire ehitamistuhina tõttu kasvab välistööjõu nõudlus.

Kui kõigis eelnevates küsimustes on kompromissi leidmine võimalik ning mõju majandusele pigem tagasihoidlik, siis Isamaa lubadus II pensionisammas lammutada, riigistada või kaotada, paiskab ühel või teisel moel turule sadu või isegi miljardeid eurosid. Ka plaan ise on mitmes osas segane, näiteks kas see puudutab vaid tulevikku või ka juba kogutud raha? Kui viimast, siis kuidas see laiali jaotatakse?

Isamaa napid tööriistad

Üks võimalus ongi jätta kõik sammastesse kogunenud neli miljardid eurot inimestele kätte. II pensionisamba kaotamisega või vabatahtlikuks muutmise puhul on vastuargumendina käidud sel juhul välja mõte, et inimesed kulutavad saadud raha lihtsalt ära, jäävad niigi vähestest säästudest ilma ning kiire kulutamine toob kaasa ka kiire hinnatõusu. Kuna sambaga juba kriisi ajal ekperimenteeriti – tehti maksed ajutiselt vabatahtlikuks, siis võib selle põhjal väita, et see stsenaarium on tõenäoline. Toona jätkas makseid vaid kolmandik kogujatest ning kaks kolmandikku suunas vabanenud raha mujale. 

Aga vähem on räägitud, et kompromiss võib olla ka II samba riigistamine ja liitmine esimesega. Kogutud raha võetakse ära ning selle asemele jagatakse staaži või muid koefitsente I sambas. See oleks ilmselt ka kõige lihtsam tehniline lahendus ning tekitaks valitsusele pea nelja miljardi eurose rahavaru. Seda on tehtud näiteks Ungaris ja Poolas, mille reforme on isamaalased ka eeskujuks toonud.

Mõlema variandi puhul  tekib valitsusel iga-aastane 300–400 miljoni eurone rahapuhver, mida II sambasse suunamise asemel kasutada mujal.

Muidugi praegu on see vaid hüpotees. Kõnelused kulgevad raskelt. Isamaa erakonna juht Helir-Valdor Seeder ütles eile pärastlõunal Kuku raadios, et erakonna põhilubadus pole veel kolme erakonna toetust leidnud. Postimehe andmetel käis lubadus erakonna juhtide laualt läbi, kuid lükati sama kiiresti ka tagasi sahtlisse. «Korra oleme seda teemat puudutanud, aga selle juurde tuleme veel tagasi,» lubas Seeder.

Nii ongi, et kuna palju kirutud EKRE majanduslubaduste tööriistakast on rikkalikum, saavad nad hõlpsalt osa lubadusi kõrvale jätta, kui teise osa ellu viivad. Isamaa kastis on sisuliselt vaid üks lubadus. Selleta on nad nagu näota. Võti, kas valitsusliit sünnib selleta või sellega, on Seedri taskus.

Tagasi üles