• Tuntuim Kraft on seniajani ilmselt ikkagi Vahur Kraft.
  • Ühiskonda on tarvis süstida rohkem optimismi.
  • Lihtsam on torkida ju ettevõtjaid kui kogu rahvast.

Kõigest paar aastat enne vabadustuulte saabumist, sügaval stagnatsiooniajal, võttis Jüri Kraft ette Eesti ettevõtete üleviimise turumajanduse põhimõtetele. Initsiatiiv, muide, tuli selleks Moskvast. Eestis tabasid teda hoopis süüdistused, et ta tahab teha kolme revolutsiooni korraga. Karastunud mees ja vastne elutööpreemia laureaat püsib aga tegusana sadulas tänini.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Jüri Krafti nimi oleks üle Eesti kõigile tuntud, kui ta oleks 1992. aasta alguses võtnud kuulda parlamendiliikmeid, kes tema jutule tulid. Noil oli Kraftile ettepanek: kandideerigu peaministri kohale. Edgar Savisaare valitsus oli kütuse- ja toidukriisi tõttu tagasi astunud.

Aga Kraft keeldus. Sest oli poliitikast väsinud. Nii pole midagi parata, et tuntuim Kraft on seniajani ilmselt ikkagi Vahur Kraft, kauane Eesti Panga president, Jüri Krafti venna Ülo poeg.

Kuid ega see tähenda, et Jüri Kraftil kordaminekuid napiks. Sest ega muidu oleks ta üleeilsel Eesti aasta ettevõtja galaõhtul Kultuurikatlas pälvinud elutöö preemiat. Ta oli kõigest 28, nõukogude standardite järgi poisike, kui sai õmblusvabriku Sangar direktoriks. Kahe ja poole aastaga muutis ta selle viletsast elujõuliseks ettevõtteks. Vähem kui kümne aasta pärast puhus Klementi-nimelisele õmblustootmiskoondisele elu sisse kõigest poole aastaga. Tema saavutatu ei jäänud märkamata toonastele punajuhtidele, kes panid ta vastutama kogu Eesti kergetööstuse eest. Kraftist sai minister. Ja mitu suurt ettevõtet, alates Kommunaarist Tallinnas kuni Kreenholmi manufaktuurini Narvas, said tänu tema pingutustele uue elu ja hingamise.

Arter kohtus Jüri Kraftiga Tartu Ülikooli kohvikus, kuhu ta saabus, elegantne nagu alati – lumivalge triiksärk, erkpunane lips, hall vest, tumesinine ülikond –, otse Sangari nõukogu koosolekult.

Saite aasta algul 84, aga ikka rassite ringi, tänagi tulite Tallinnast Tartusse Sangari koosolekule. Kas tahate näidata, et vana kaardivägi suudab ka nüüdisajal tegusana kaasa rääkida?

Seda võib igasuguste ilusate mõtetega garneerida, aga arvatavasti tuleb see minu iseloomust, et pead kogu aeg olema tegevuses. Sest kui ei ole, kaob elu mõte ära. Inimene, kes elab, peab midagi ära tegema.

Mida teie püüate praegu ära teha?

Mul on neid tegemisi palju. Näiteks Mivaris, endises Mistras, olen nõukogu esimees. Hiljuti saatsid üliõpilased kosmosesse ühe mänguasja (tudengisatelliidi ESTCube – P. P.), aga meie Mistra kattematerjaliga korduvkasutatavate kosmoselaevadega lendasid inimesed ümber maakera ja tulid tervelt tagasi. Teatavasti oli ameeriklastel oma laevaga suur plahvatus. Seda kattematerjali tegid Vändras Eesti inimesed. See oli suur saladus. Omal ajal tegime siin ikka häid ja suuri asju. Nüüd toodame Viljandis tekke ja patju. Võistleme maailmaturul väga paljudega, aga oleme suutnud kenasti ellu jääda.

Saite just elutööpreemia. Mida ise tehtust kõige tähtsamaks peate?

Ajalooliselt vast kõige tähtsam oli 1989. aastal valimine NSV Liidu rahvasaadikute kongressile. Minu ringkonnas oli 374 000 inimest, Vene piirilt Harjumaa piirini, ääretult segane seltskond. Algul oli 13 kandidaati, nende hulgas isegi [ENSV riikliku julgeoleku komitee esimees] Karl Kortelainen. Lõpuks jäi mu põhiliseks vastaseks [ENSV ülemnõukogu presiidiumi sekretär] Viktor Vaht, läbi ja lõhki riigitruu mees. Talle anti isegi helikopterid – see on uskumatu, sest sellist reklaami tehakse ainult Ameerikas –, millelt loobiti lendlehti, kus teda kiideti ja mind sarjati. Aga Ida-Virumaal elavad eestlased on südid. Nad kirjutasid Jõhvis plangu peale pulverisaatoriga: «Mine persse, Viktor Vaht, meie mees on Jüri Kraft!»

Vaat see oli valimisvõitlus!

Jah. Valimisööl kella nelja ajal läksin magama teadmisega, et olen kaotanud. Aga hommikul tõusis naine kella kuue-seitsme ajal üles ja ütles, et olen võitnud. Ega ma sellest suurt vaimustust tundnud. Ma ei tahtnud sinna [valimisvõitlusse] minna. Aga [EKP keskkomitee I sekretär] Vaino Väljas ütles, et mind on poliitilises mõttes sinna [Ida-Virumaale] venelaste sekka vaja. See oli mulle suurimaid õnnestumisi. (Muigab.)

Arvestades teie päritolu jõudsite ikka väga kõrgele välja.

Olen sündinud ja elanud 18-19 aastat Põhja-Tartumaal. See oli alati üks vinge paik. Ümber Peipsi olid omal ajal eestlaste ja teiste soomeugrilaste külad, kuni Ivan Groznõi, Katariina ja Peetri ajal hakati venelasi habeme pärast taga kiusama ja nad tulid sinna ääremaale, kus võisid oma usku edasi järgida. Praegu, ükskõik mis kirjandust vaatad, on ainult jutt, et vanausulised ja vanausulised. Aga Peipsi ääres elasid enne eestlased!

Sõja ajal hakkas juba enne venelaste sissetulekut rikaste ja vaeste vahel suur jama, muudkui räägiti, et pursui ja pursui. 1941. aasta juulis, kui venelased [sakslaste pealetungi eel] välja läksid, korjati Mustveest Omedu jõeni ulatuvast ahelkülast kokku 40 inimest, noored eesti poisid, viidi kartsa ja hommikul pandi nagaan kuklasse. Üle tee lasti enne veel auk kaevata. Hävituspataljoni mehed lasid nad maha. See oli võigas. Mu onu pääses üle noatera. Ta oli juba viidud vallamaja juurde, aga seal üks venelane ütles, et Kask, mine koju – sellepärast, et onu juures käisid venelased tööl ja ta hoolitses nende eest hästi.

Kui sakslased tulid, hakati neid hauast välja kongitsema. Olin kuueaastane, käisin seda vaatamas – milline hais! Jube!

Olen ka ise mitu korda lahingu all olnud. Sakslased olid meil Kasepääl, teisel poole Omedu jõge olid venelased. Venelastel oli Omedu kooli aias suurtükipatarei ja muudkui kütsid. See kestis paar päeva, sakslased ajasid meid välja. Roomasin koos teistega – meid oli külas ligi tuhat inimest – metsa. Mul on seniajani meeles, kuidas sinised, punased, lillad, kollased kuulid lendasid. Ema röökis: «Jüri, tule järele, Jüri, tule järele!» Aga mina vaatasin, kui ilus – laps on laps.

Olime paar päeva metsas, siis ajasid sakslased meid tagasi külla, sest metsad olid täis Vene sõjaväge. Nad hakkasid metsakülades maju põletama.

Mis hariduse te sõja ajal üldse saite?

Me koolimaja oli külm, seal oli sakslaste sõjaväeladu. Käisime esimeses klassis kolmes vahetuses, üle päeva, kokku 32 päeva. Ega ma lugemist selgeks saanudki. Muud asjad olid tähtsamad.

Saksa sõduritega saime imekombel väga hästi läbi. Nad elasid meil korteris, tõime neile mune ning saime selle eest šokolaadi ja sigarette. Sakslased sõidutasid meid mootorrattaga mööda küla tänavaid. Olin väike ja mind pandi külgkorvi – küll oli uhke tunne! Venelasi kartsime pärast tapmisi nagu tuld.

Ometi pääsesite kesistest oludest tulles ikkagi ülikooli. Mis nipiga?

Ega ma suurem asi õppija olnud. Aga oli valik: kas Vene kroonu või... Mu vend käis merejalaväes – neli ja pool aastat. Mõtlesin, mis mul teha. Mäletan, et võtsime heinamaal loogu, kui ütlesin emale, et lähen ülikooli. Järgmisel päeval andsin Tartus [majandusteaduskonda] dokumendid sisse. See oli suur-suur juhus, et sisse sain. Aga kui inimesel on aju ja võimet, võib ta imet teha.

Ülikoolis hakkasin [peahoonest] nelja minuti kaugusele [Supilinna] Herne tänavale maja ehitama. Vend oli autojuht, tema andis algusajal põhilise raha.

Ülikooli lõpus toimus tööle suunamine. See käis vanas aulas, kus oli hea akustika. Aula oli tühjaks tehtud, tagumises osas oli punase kaleviga kaetud suur laud, selle taga istus 30 inimest, komisjoni esimees nagu tsaar keskel.

Kohe hakkas jama peale. Ütlesin, et olen Tartu inimene ja tahan Tartusse minna. «Ei, see ei tule kõne allagi!» Aga seadus ütles, et kui üliõpilasel on pooleliolev maja, siis... Kui nad selle teada said, kus läks alles tänitamiseks ja mõnitamiseks! Professorid elavad pesuköökides ja katusekambrites, kes sa niisugune oled!

Lõpuks ütlesin, et tahan minna Saaremaale – kas teil Saaremaal kohta on? Siis saabus vaikus. Kui Saaremaale suunamisele alla kirjutasin, oli sule kribinat aula teises nurgas kuulda. Kui mu praegune naine – siis veel kurameerisime, ta õppis arstiks – sellest kuulis, hakkas ta mind sõimama, et kas ma olen lolliks läinud.

Saaremaale ma muidugi ei läinud. Heino Arumaa [TÜ kaubandusökonoomika kateedrist] viis mind Lembitu tänavale Tartu hulgikaubabaasi, mis oli tuttuus, nii ilus. Mind vormistati laojuhatajaks, aga olin vanemkaubatundja. [Vene koomik] Arkadi Raikin on öelnud, et kõige defitsiitsem koht Nõukogude Liidus on vanemkaubatundja. Mina, loll, olin seal ainult neli-viis kuud, siis tulin Tartu linna täitevkomiteesse vanemökonomisti kohale. Istusin raekojas. Ja ehitasin oma maja, sest see oli pooleli.

Siis ilmus ajalehes äkki kuulutus, et vajatakse Sangari direktori asetäitjat. Olin täiesti plank poiss. Mind värvati [komsomoli], aga olin vastu. [Nüüdse mööblikombinaadi] Tarmeko tollase juhi naine ütles, et Jüri, sul on nagunii igav, et mine. Helistati sinna ja sain asetäitjaks.