«Kuidas sul läheb?» – «Aga miks sa seda küsid?» Selline vestlus on märk mürgitatud suhetest. Mida teha, et sa tahtmatult suhtemängudesse ei satuks, kirjutab Alexander Kotchubei.
Suhte- ja võimumängud tööl
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suhtemängud teenivad mingit kasu, kindlat eesmärki. Vahel on see ebameeldivustest pääsemine, vahel võimumängud, mille käigus jaotatakse võim ümber. Mängu alustab see, kellele ei sobi võimu ja positsiooni seis (põhjus) ja kellel on vastavad võimed. Nii on selline mäng sageli töiste eesmärkide käepikenduseks.
Mängu eelduseks on olukorrad, millele ei leita n-ö normaalseid lahendusi. Näiteks: töötaja saab esmaspäeval ülesande, mille tähtaeg on reede hommikul. Ta matkib neli päeva töötegemist ja teatab neljapäeval pool tundi enne tööpäeva lõppu ülemusele, et seda tööd ei ole võimalik õigeaegselt lõpetada... kuid ta on valmis siiski terve õhtu ja öö pingutama, et see ikkagi tähtajaks valmis jõuda. Muidugi ootab ta vastu vaba aega või lisatasu üliraske töö eest.
Lisaks nendele, kes võtavad sellise mängu ette teatud kindla eesmärgiga, on inimesi, kelle iseloom lausa sunnib neid mängima. Üks nendest on nn närvihaige, kelle tuju muutub tihti ja ootamatult ning kes oletab halva tuju perioodil, et ta saab oma tuju ravitud sinu lahkel kaasabil. Teine on nn hüään ehk situatsiooni ärakasutaja. Ta ilmub keset mängu või selle lõpus välja ja teatab: «Mina olen ka märganud, et siin on midagi valesti». Ta ei alusta kunagi põhimängu, kuid on oma pisikese mängu juht, mis on võimalik just põhimängu varjus.
Mängu ohvriks valitakse see, kes tunnetab mängu halvemini, sest temaga on lihtsam. Ta ei vasta justkui reeglitele, ta segab ja tema iseloomujooned on teistsugused kui teistel – ta ärritab teisi. Üks mängus kannataja kirjeldab seda nii: «Ma tulin tööle ja olin teistest töökaaslastest peajagu targem, haritum, professionaalsem. Kohe kvalifitseeriti mind «grupi normile mittevastavaks» ja mäng võis alata. Töö kvaliteet ja efektiivsus polnud üldse tähtis – ma olin lihtsalt grupi jaoks ebamugav ja potentsiaalselt ohtlik.»
Kuidas mäng toimub
Algul keeratakse emotsioonid üles, kusjuures inimesed ei ole isegi teadlikud oma rollist. See on vajalik selleks, et osaleja kriitiline mõtlemine vaibuks ja ta hakkaks käituma impulsiivselt. Intriigide ja vihjetega valmistatakse pinnas ette ja selle tulemusel saadakse inimese üle suurem kontroll. Näiteks oskuslikult üleskeeratud kadedus kellegi vastu tekitab mürgiseid tundeid ja nii sünnibki mõte tegutseda tema vastu.
Hirm, süütunne ja uhkus
Väga tõhus mänguvahend on hirm – inimesed on üsna kaitsetud selle vastu. Hirmu kasvatatakse teadmatuse kaudu: «Tead, kui sa võtad selle projekti enda peale, siis sa keerad asja tuksi – ma kuulsin, et sul on vähe kogemusi! Ma ei saa sulle öelda, kes mulle seda ütles, sest ma lubasin, et ei tee seda.» Ütleja manipuleerib ja püüab hirmutada teist inimest, et too tunneks ennast ebakindlana ja loobuks pakutavast vastutusest ja võimalusest.
Inimene, kellele see mäng on suunatud, ei märka loogilisi vigu, sest ta töötleb sõnumi sisu, mis käib tema enda kohta. Kuid siinkohal peaks ta esitama endale küsimuse: «Miks ta seda mulle üldse ütleb? Eriti, kui on andnud vaikimislubaduse?» Suhetemängu korral esitataksegi sageli fakte, mida on keeruline või isegi võimatu kontrollida. Nii viiakse teise inimese mõte mujale. Kõige õigem oleks sel juhul sõnumit lihtsalt ignoreerida, ehkki seda on tavaelus ülimalt keeruline teha.
Teine levinud vahend on süütunde tekitamine. Mängija krutib süütunde üles ja näitab siis kätte, mida teha, et sellest vabaneda. Mängija lemmikväljend on sel puhul: «Ja-jaa, mida rohkem inimene end õigustab, seda suurem on tema süütunne.»
Või selline näide: arstiteaduskonna tudeng sai ühel hommikul tööle tulles otseselt ülemuselt teadaande: «Teeme nii, et meditsiiniraamatud, mis olid selles lauasahtlis, on seal lihtsalt tagasi ja lugu on sellega lõppenud!»Küsimusele «Millised raamatud?»vastas ülemus: «Needsamad, mis seal enne olid ja mis nüüd on puudu!!»Hiljem tuli välja, et samasugust dialoogi on peetud kõikide töötajatega, eesmärgiga välja selgitada süüdlane.
Loe lisaks Directori detsembrinumbrist.