Enn Leinuste: hea, et olemas oleme, parem, kui meid vaja ei lähe (1)

Reet Pärgma
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abivahendikeskus Invaru juht Enn Leinuste
Abivahendikeskus Invaru juht Enn Leinuste Foto: Erakogu

Aasta ettevõtja kohale nomineeritud liikumisvajadustega inimeste abivahendite müügi ja hooldusega tegeleva Invaru OÜ juhi Enn Leinuste sõnul tuleb sellises valdkonnas tegeleval ettevõttel endale aru anda, et tulud tulevad puuetega inimeste ja vanurite taskust.

1993. aastast ettevõtet juhtinud Leinuste tunnistas, et tegelikult ei olnud alguses üldse plaanis äri teha. «Mu poeg on sünnist saadik liikumispuudega ja nõukogude ajal polnud abivahendeid palju saada. Neid sai ise tehtud ja otsitud, kuidas vähegi sai,» rääkis ta. Suurim muudatus tuli aastal 1988, kui kutsuti esimest korda kokku puuetega laste vanemad ja loodi ühendus, mille esimeheks sai Leinuste. Aasta hiljem tekkis võimalus käia Soomes ja Rootsis, et näha sotsiaalteenuste korraldust.

«Tekkis küsimus, et miks ei saaks Eestis olla abivahendite keskus, kus toimuks nõustamine ja vahendite hooldus. 1993. aastal loodigi kolme töötajaga Invaru, kus on tänaseks palgal ligi 70 inimest,» rääkis ta. Tegevuse algusaastatel toetuti peamiselt välisele, olulises mahus Norrast tulnud humanitaarabile, mis aitas ettevõttel saada 1998. aastaks piisavalt tugevaks, et kätte jõudis aeg hakata välisriikidest sisse tooma uusi, moodsamaid ja keerukamaid abivahendeid. Selle ajani oli soetatud vaid mõned uued abivahendid kahelt Eesti ettevõttelt, mille asutajateks ise samuti liikumispuudega ettevõtjad.

«Algusest peale ei olnud meil tegelikult mõttes äri teha. Olud olid sellised ja kuna olin ise tarbija ehk abivajaja esindaja rollis olnud juba 18 aastat, siis teadsin, kui oluline see probleem on. Tahtmine oli teha ja teisi inimesi aidata. Nüüd oleme tegelenud juba 26 aastat,» rääkis Leinuste. Invaru on aastast aastasse stabiilset kasvanud, ettevõtte müügitulu oli 2017. aastal ligi neli miljonit eurot ning kasum pea 300 000 eurot. «Majandustegevus on kahjuks selline, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Ilma kasumita kasvada ei saa, aga küsimus on selles, kuidas sa kasumit kasutad. Meie läbiv põhimõte on see, et kasum läheb arengusse,» kirjeldas Leinuste.

Areng tähendab Invaru jaoks personali koolitust, paremate toodete leidmist ning tööruumide kaasajastamist. «Sotsiaalvaldkonnas ei pea olema hallid ja vanad nõukogudeaegsed kambrid. Samal ajal me ei eelda, et töötaksime nagu pankades või advokaadibüroodes, kus on marmorpõrandad ja täispuit,» ütles Leinuste. Toodete areng on ettevõtte jaoks esmatähtis. Kui alustati põranda külge kruvitud sandaalidest asendraviks ja kaherattalisest kolmerattaliseks ümber ehitatud-kohandatud jalgrattast, on nüüdseks jõutud arvuti silmadega juhtimist võimaldava tipptehnoloogia vahendamise ning tänapäevase töökojani abivahendite hoolduseks-remondiks. Koostöös valdkonna professionaalidega otsitakse võimalusi klientidele aina enam kvaliteetse abi pakkumiseks.

Ettevõtte asutamisest peale oli seatud eesmärgiks, et teenus peab olema abivajajale võimalikult lähedal. Kahe aastaga loodi esindused igasse maakonda, alguses küll erinevate liitude ja ühenduste tagaruumidesse, aga vähemalt sedagi. «Müügitulu kasv on 10-12% igal aastal. Kasum on mõistlik, mitte ülepingutatud,» rääkis Leinuste. Nagu kõigi muude toodete puhul, kehtib ka abivahenditel reegel, et madal hind tähendab tihti ebakvaliteetset toodet. Veel enam, Invaru ei tegele ainult müügiga, vaid suur osa tööst kulub nõustamisele – mis abivahendit võiks vaja minna ja kuidas seda kasutada.

«Meie eesmärk ei ole müügitöö. Me oleme alati aru andnud, et meie tulu tuleb puuetega inimeste ja vanurite taskust. Selle raha kasutamise juures me oleme endi jaoks kehtestanud teatud eetilised piirid, sest ei ole õige sellist raha pilduda,» rääkis Leinuste. Kasumi eetilist kasutust näitab näiteks see, et 26 tegevusaasta jooksul on Invaru maksnud dividendi vaid neljal korral. «Samuti küsitakse meilt palju sponsorlust, aga me toetame ainult ratastoolisporti ja liikumispuuetega inimeste liidu tegevust. Küsitakse ka mujalt, aga siis me selgitame, et meie tulu tuleb majanduslikult mitte kõige paremini kindlustatud inimestelt,» ütles ta.

Samuti pole Invaru kunagi laenu võtnud. «Ei ole vaja. Me lähme poodi siis, kui raha on,» ütles Leinuste. Konservatiivse majandamise taga on põhimõte, et nii vajaliku teenuse pakkuja ei peaks suuri riske võtma. «Võib küll olla ilusaid ideid, et arendame kiirelt, aga me hindame riske. Ei ole vaja meil selliseid hüppelisi vahendeid. Pigem valime stabiilse tee. Aga kui midagi ikka vaja on, siis selleks peab raha olema,» ütles Leinuste.

Aasta ettevõtja nominentide hulka jõudmise üle on Leinustel väga hea meel. «Mitte minu pärast, ega sellel polegi vahet, aga ma olen rõõmus, et sotsiaalteenuste valdkonda märgitakse esimest korda kui majandustegevuse haru ja meid tunnustatakse. Seda pole varem juhtunud. Kas me võidame tiitli või mitte, ei olegi oluline, aga juba lõppvooru jõudmine on väga suur tunnustus,» ütles Leinuste.

Olukorras, kui suur osa tööandjatest kurdavad tööjõupuuduse üle, võib Leinuste uhkusega öelda, et nende töötajate keskmine staaž on kaheksa aastat. «Läbi aegade ei ole meil olnud probleemi, et pole raha, et palka maksta. Igasugune optimeerimine maksudest kõrvalehiilimise näol on täielikult välistatud. Sisuliselt me täidame riigi teenuseid ning stabiilsus, kindlustunne ja usaldusväärsus on meie jaoks väga olulised,» rääkis ta.

Abivajajatega töötamiseks peab inimene olema empaatiline ja kannatlik. «On väga oluline, et inimene sobiks meie valdkonda. Iga inimene ei peagi olema psühholoogiliselt valmis suhtlema ja töötama inimestega, kellel on abi vaja. See pole kingapood. Kui tullakse juba abivahendeid otsima, siis on inimesel probleem olemas. Suurem osa meie klientidest on vanemad inimesed, kellel on ajaratta kulgemise tõttu tekkinud probleemid. Selleks peab olema valmis. Töötaja peab tahtma olla inimestele abiks,» selgitas Leinuste. Töötajate hoidmiseks tuleb tema sõnul luua keskkond, kuhu inimene tahaks tulla.

«Kunagi sai öeldud, et me oleme üks pere. Nüüd võib juba öelda, et oleme suguvõsa. Toetav küünarnukitunne ja sõbralik suhtumine on hädavajalikud. Eks ikka aeg-ajalt eksitakse, aga siis ei pea sõrmi sahtli vahele panema. Kui ei ole pahatahtlikult tehtud viga, siis lahendame ära,» ütles ta. Töökohas valitseb kolleegide vahel põhimõte, et kui keegi on hädas, siis tuleb aidata. Suur osa Invaru sisemisest elust on usalduse peal: kui on mure, tule ja räägi; oled haige, ole kodus. Samuti leitakse võimalus abistada ka neid kolleege, kes on pidanud oma isiklikus elus ootamatult suuremate raskustega silmitsi seisma

Töötajatega suhtlemisel peab Leinuste kinni põhimõttest, et juhil ja alluval pole vahet. Kõik on tema sõnul ühte moodi töö tegijad. «Nii need inimesed meil püsivad. Eks on ka neid, kes saavad aru, et see töö pole tema jaoks,» ütles ta. Kuid on kindlat tüüpi inimesed, keda Invaru ei aktsepteeri. «Me ei soovi, et meil oleks soliste ja primadonnasid. Kui sa tahad olla kõigist teistest suurem, targem ja tähtsam, siis sa ei sobi meile,» ütles Leinuste. «Peab olema arusaamine, et me oleme kliendi jaoks mitte klient meie jaoks,» lisas ta.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles