Madis Müller Swedbanki skandaalist: pank ise ei suuda filtreerida igat tehingut, mis kliendid teevad
Täismahus intervjuu!

Eesti Panga asepresident  Madis Müller.

FOTO: Erik Tikan

Eesti Panga asepresident Madis Müller rääkis Kuku raadio saates «Majandusruum», et Swedbanki kliendid ei peaks rahapesusüüdistuste alla panga pärast muretsema.

Eelmisel nädalal ilmusid päevase vahega kaks uudist – kõigepealt teatas finantsinspektsioon Danske Eesti filiaali sulgemisest ning päev hiljem avalikustas Rootsi rahvusringhääling, et aastatel 2007-2015 voolas läbi Swedbanki 5,8 miljardi dollari ulatuses kahtlast raha.

Kui Danske panga turuosa Eestis polnud nii suur, siis Swedbankiga on erineval viisil seotud pea iga teine eestlane. Nüüd on tekkinud küsimus, kas Eesti pangad on usaldusväärsed?

Selles on teil kindlasti õigus, et Swedbank on oma tegevuste mahus ja suundades erinev Danske Bankist. Tõesti, Eesti pangandusturu liidrina on tegemist tõelise universaalpangaga – nad pakuvad teenuseid nii jaeklientidele kui ettevõtetele. Danske oli selles osas teistsugune. Eelmise aasta lõpus, mil rahapesuskandaalist palju räägiti, avaldas Eesti Pank statistika, kust selgus, et Danske, olles ise palju väiksem oma bilansimahult, omas ebaproportsionaalselt suurt mitte-residentide äri. Kas võiks usaldada? Eesti pangad on finantsiliselt igati heas seisus. Tänased Swedbanki kliendid ei peaks muretsema.

Kas Danske Eesti sulgemise otsus võis tekitada Swedbanki klientides põhjendamatut hirmu? Kas te pangajooksu ei karda?

Kui see hirmu tekitas, siis ma olen nõus, et see on põhjendamatu. Finantsinspektsioon ütles eelmise nädala esimeses pooles, et Danske võiks Eestis tegevuse lõpetada ja järgmisel päeval tulid Swedbanki puudutavad uudised. See oli küll puhas juhus ja kokkulangevus.

Mis meil praeguseks teada on? Mida meil täpselt jälgitakse?

Eesti Pangas jälgime kõike, mis Eesti majanduses ja panganduses toimub. Küll on tõsi see, et me ei tegele otseselt rahapesu tõkestamise ja riskide tuvastamisega. Selleks on meil Eestis eelkõige rahapesu andmebüroo, kes saab pankadelt kahtlaste tehingute kohta teatisi ning finantsinspektsioon, kes hindab seda, kas panga riskikontrolli protseduurid on korras ja toimivad. Aga ega kumbki neist ei suuda monitoorida ühte panka läbivaid kõiki üksikuid tehinguid. Rääkides Swedbanki näitest, ega ka pank ise ei suuda filtreerida igat tehingut, mis kliendid teevad. Seega lipukesed lähevad sageli püsti tagantjärgi ja pangal on valik: kas ta lõpetab kliendisuhte, kui on kahtlased tehingud.

Eks me peame endale aru andma, et esiteks ei ole ametlikke uurimusi veel tehtud, mille järeldusi mina tahaksin näha ja ära kuulata enne lõplike hinnangute andmist. Teiseks peame me aru andma, et selliste kahtluste puhul on pank alati väga halvas positsioonis, kuna seadusest tulenevalt ei saa nad kommenteerida üksikute klientide tehtud tehinguid või kas keegi üldse on panga klient.

Kas on õiglane vaadata kümne aasta taguseid tehinguid tänaste reeglite valguses? Kas pangandusreeglid on tõesti sedavõrd muutunud?

Ma oleksin ka ettevaatlik tänaste standardite rakendamisel kümnete aastaste tagustele tehingutele. Rahapesu tõkestamine on olnud läbi aegade selge eesmärk ja kunagi ei ole peetud õigeks kahtlaste klientidega tehingute lubamist. See, mida oodatakse ühelt kommertspangalt seadusandja ja regulaatorite poolt kliendisuhete hindamisel ja jooksvate tehingute jälgimisel on ajas nii palju muutunud, et kui me läheksime tänaste nõudmistega ja vaataksime ükskõik millise Euroopa või maailma panga tehinguid, siis tõenäoliselt leiaksime igaühe puhul küsimusi, millele ei suudeta vastata.

Aga kui me nüüd vaatame Danske panga juhtumit, kust voolas läbi 200 miljardit mitte-residentide raha? Kas sellised tehingud olid näiteks aastatel 2008 või 2009 lubatud?

See, mis Danskes toimus, kuidas nad süstemaatiliselt eirasid reegleid ja esitasid finantsinspektsioonile ja rahapesu andmebüroole valeinformatsiooni ja tegelikult eksitasid ametkondi, siis muidugi see ei ole aktsepteeritav.

Danskes ei olnud asjad korras, aga me teame ka, et need kahtlased kliendid ei võtnud miljardeid sularahas välja, vaid kandsid raha edasi Euroopa pankadesse, eeldatavasti Swedbanki ka. Ei tohiks olla üllatus, et Eesti pankade vahel rahaülekandeid tehakse. Seda ahelat pidi edasi mõeldes on igal järgmisel lülil raskem mõista, et midagi kahtlast võis olla. Kui sulle teeb ülekande ettevõte, mille konto asub lugupeetud Taani pangas, mille puhul sa võid eeldada, et seal on taustakontrolli tehtud, siis sa oled vähem murelik.

Rahapesuskandaali aastatel vahendasid Danske Eesti dollarimakseid Deutsche Banki USA filiaal, Bank of America ja JPMorgan Chase & Co. Praeguseks on teada, et mitte-residentide kahtlane raha liikus läbi nende edasi USA-sse. Kui see välja tuli lõid USA ametiasutused jalaga pankade uksed läbi ja asusid neid kontrollima. Kas USA-s võetakse Danskest liikunud raha uurimist tõsisemalt kui Eestis Swedbanki puhul?

Ma isegi ei tea, kas saab öelda, et seal palju tõsisemalt suhtutakse. Selleks, et dollaris ülekandeid teha, on vaja kasutada korrespondentpanga teenuseid. Need on tavaliselt suuremad rahvusvahelised pangad, mis tõesti tahavad ise olla väga kindlad, et kui nad pakuvad raha liigutamise teenuseid, siis kahtlane raha ei liiguks teiste pankade abil läbi nende. Deutsche on sattunud tõesti uurimise alla nii Ameerika kui Euroopa ametkondade poolt ja maksnud suuri trahve. Ameerikas on ka reeglistik läinud karmimaks ja see on olnud sõltumatu Eesti ametkondade tegevusest. Eesti kommertspangad on hakanud palju tähelepanelikumalt oma kliente hindama, sest nad on ka mures, et äkki korrespondentpangad ei taha muidu neile teenuseid pakkuda. Mis omakorda tähendaks, et dollarimaksete teostamine muutuks Eesti ettevõtetele problemaatiliseks.

Käite tihti Euroopas kohtumistel. Kui palju räägitakse välismaistes pangandusringkondades Eestist ja Eesti probleemidest?

Ma arvan, et seda küll teatakse ja märgatakse, eelkõige keskpanganduse ringkondades, kus inimesed on üsna hästi eri riikides toimuvaga kursis. Eriti jälgitakse Põhja-Balti piirkonda, kus Skandinaavia pankade mured on tähelepanu all. Tõsi on see, et me keskendume enda riigis toimuvatele probleemidele ja näeme vähem, mis mujal toimub. Deutsche on saanud trahvi, Hollandi suurpank ING sai trahvi ja viimastel aastatel on siin ikka skandaale olnud. Mure pole ainult meie ja Põhjamaa pankadega, vaid see probleem on üleilmne nii rahapesu kui terrorismi rahastamise tõkestamise reeglite karmistumisega. See teine pool on ameeriklastel eriti hambus ja sellepärast on nad viimasel kümnel aastal agressiivsemaks muutunud.

Mis mõju on reeglite karmistamisel olnud? Just tavainimesele ja ettevõtja seisukohast.

Ma loodan, et päris tavalisele inimesele ei ole mingit mõju olnud, aga ettevõtjale, kes tegeleb piiriüleste tehingutega ja ettevõttele, kes tahab avada pangakontot mõnes teises riigis, on läinud elu raksemaks ja pangad küsivad temalt järjest rohkem küsimusi. Ka Eestis on avalik debatt käinud pendlina ühest ääres teise. Kui pool aastat või aasta tagasi käis jutt, et Eesti pangad on liiga konservatiivsed ja kiusavad ettevõtjaid, siis viimased paar nädalat on teistsugused arvamused. Seda tasakaalupunkti on raske leida.

Välismaalaste pangakontode avamise probleem ei ole endiselt kuhugi kadunud. Rääkisite põgusalt ka sellest, et pangad ei jõua kõiki tehinguid kontrollida Praegu on selline tunne, et võiks. Kas see on võimalik või vajalik?

Kõikide tehingute hindamist on tänapäeval raske ette kujutada. Jaeklientide maksed liiguvad sekunditega ja sama kiirelt liiguvad suured maksed. Pangad parandavad järjest võimekust, et mõista, kui midagi kahtlast on pangast läbi minemast. Samas kahtlaste tehingute tegijad proovivad alati järelevalvest samm ees olla, mistõttu me ei saa kunagi 100% kindlad olla, et ühtegi kahtlast eurot pole pangast läbi liikunud. Mida riik saab teha, on see, et võib-olla peaks rahapesu andmebüroo juurde tekitama tulevikus suurema analüüsivõimekuse, mis koondaks infot mitte ainult pankade teatistest, aga ka keskpanga statistikast ja finantsinspektsiooni informatsioonist, mis looks tervikpildi.

Danskest juhtumist jääb tõesti mulje, et infokillud olid kolme asutuse vahel jagatud ja seetõttu läks pildi koostamiseks kaua aega.

Lisaks on tähtis, et me vaataksime ka piiriüleselt, et eri riikide käes olev info liiguks piisavalt hästi. Isegi, kui me Eestis analüüsivõimekuse tööle saame, siis rahapesu all üldiselt mõtleme piiride üle käivaid kandeid ja seda tuleb teha üheskoos.

Osad pangad lahkuvad või sunnitakse lahkuma. Nende laenuportfellide vastu tunnevad suurt huvi väikepangad ja mikropangad. Kas neil on võimekust, et tekkinud tühimikku täita?

Eks väiksematel pankadel on ikka raskem pakkuda kõiki teenuseid. Üldiselt viimaste aastate numbreid vaadates võib öelda, et väiksed pangad on kasvanud kiiremini kui suuremad ja pakuvad ikkagi suurematele ka konkurentsi. Ma loodan, et konkurentsi tugevnemine jätkub Eesti pangandusturul.

Varasemalt on pangad kurtnud, et Läti veab maailmas Eesti mainet alla, sest nende mitte-residentide osakaal on väga suur. Kas nüüd tagasi vaadates oli see Läti süüdistamine õigustatud? Kas me oleme Baltikumi rahapesu juhtiva riigi tiitli üle võtnud?

Iseenesest ei tahaks üldse kedagi süüdistada. Ajalooliselt on olnud nii, et Läti panganduses oli mitte-residentite osakaal palju suurem kui Eestis ja Leedus oli kõige väiksem. Viimastel aastatel on lätlased proovinud oma probleeme lahendada ja meie siin samamoodi. Kui me nüüd tõesti vaatame, mis enne muudatusi, kümmekond aastat tagasi toimus, siis see vajabki täpsemat uurimist. Iseenesest meil sellist tiitlivõitlust ei ole.

Tagasi üles