Rahapesu on nagu HIV

Dollarid pesunööril.

FOTO: Caro / Sven Hoffmann / Caro / Sven Hoffmann

Ei pea olema finantsasjatundja, et taibata: kui räpane raha on pangandussüsteemis sees, siis ta liigub eri pankade vahel edasi. Täpselt nagu organismi sattunud bakter või viirus ei kipu püsima ninas, kopsus või sõrmeotsas – pikapeale nakatab ta terve organismi.

Ehk siis: kui ühe Eestis tegutseva panga kaudu on raha pestud, siis on nakatumisohus ka kõik teised. Raha pesemise mõte pole ju puhtaks pestud kupüürid pesumasinast välja võtta, nöörile kuivama riputada ja imetleda – näe, kui ilusti plekid välja tulid! Süsteemist läbiliigutamise siht on ikka läbisolgutatud summad kasutusele võtta – nii, et selle eest vangi ei läheks.

Seetõttu ei tohiks Swedbanki suhtes avalikuks saanud ulatusliku rahapesu kahtlus pärast Dansket olla nii suur uudis, nagu Birgitte Bonneseni silmad väljendada püüdsid. AK-le sisutu kommentaari andnud Swedbanki Eesti juhi Robert Kiti silmis ei peegeldud küll suurt midagi peale hirmu. Tõepoolest, Danske kogemus võiks ju olla õpetanud, et sellised asjad ei lähe lihtsalt niisama üle. Eesti Swedbanki käed võivad küll Rootsis seotud olla, kuid nii suure turujõuga ja võimsa ettevõtte jaoks nagu Swedbank Eestis oli nende haledate lausete sõnastamine kriisikommunikatsioonilise võimekuse absoluutse puudumise supernäide.

Kui peaks olema nii, nagu saates «Otse Postimehest» selgitas pangaliidu juht Erki Kilu – Swedbanki sattunud raha oli nendesamade Danske pahalaste oma, kes ostsid näiteks lennupileteid või maksid mõnele reisibüroole arveid –, siis on ülimalt tõenäoline, et säärast raha on jõudnud kõigi Eestis tegutsevate pankade süsteemidesse. SEB, Luminor, olete valmis? Suuremas ohus on siin kahtlemata rahvusvaheliste sidemetega pangad. Pisikeste Eesti kapitalil tegutsevate pankade olukord võib olla parem – aga küllap on neilgi põhjust läbi kammida kõik oma mitteresidendid, kui sääraseid peaks kundede hulgas leidunud olema või leiduma.

Haigestunud organism nõrgeneb pikkamööda, ja kui tõve põhjust välja ei ravita, siis sureb ta lõpuks lihtsalt ära. Kuigi tänapäevalgi on hulk haigusi, millele rohtu ei teata ja mille vastu veel vaktsineerida ei osata, on pärast antibiootikumide leiutamist siiski võimalik ellu jääda ka selliste tõbede põdemise järel, mis kunagi tähendasid kindlat surma. Tuberkuloos, difteeria ja paljud teised – muide, isegi kopsupõletikuga mingi enne antibiootikumide kasutuselevõttu sageli hauda. HIV-viiruse vastu veel vaktsiini ei ole, kuid nakatunu haigestumist AIDSi saab ära hoida – koguni nõnda, et patsiendi elukvaliteet on hea või vähemasti rahuldav.

Finantssüsteemis pole rahapesuvastast vaktsiini veel leiutatud, kuid tänaste regulatsioonide kasutuselevõttu võib ehk antibiootikumidega võrrelda küll. Varasemast ajast süsteemi sisse jäänud baktereid ja viirusi saab välja ravida või nende halvad mõjud kontrolli all hoida. Aga selleks tuleb tunnistada, et süsteemis on tõbi sees. Iga tervenemine algab tõve tunnistamisest.

Tagasi üles