Tallinnast kolmekümne kilomeetri kaugusel paarisaja elanikuga Karjakülas asuvas Baltimaade suurimas karusloomafarmis on praegu linnavurle jaoks ilusaim aeg: valge lume taustal on puurides «vaid» 3500 tõulooma. Haiged ja väetimad on hukatud ja söögiks keedetud, tuhandete poegade ja tütarde nahad üle maailma kellegi kasukaid, salle, kraesid või mütse kaunistamas. Kui kedagi kunagi üldse vaatama lasta, siis nüüd, sest uue laari tootmine alles algab.

Tellijale

Jalutame ettevõtte juhatuse liikme Marge Tiidusega umbes kolmemeetrise okastraataiaga ümbritsetud õuele, kus näen mitmekümne meetri pikkuseid varjualuseid. Ninna kipub samm-sammult tugevnev hapu lehk. Tiidus suunab meid hõberebaste juurde, kes põrnitsevad mind mitmekümne meetri kauguselt tigeda pilguga. Kuulen, kuidas loomad kraabivad metallvõret.

Emotsioonid kipuvad luku tagant välja – olen šokeeritud. Ja tundub, et ka rebased. Nad hakkavad pisikeses puuris edasi-tagasi hüplema, et külaliste eest põgeneda. Sajad rebased vaatavad mulle otse silma ja roojavad samal ajal läbi võre puuride alla, joonistades valgele lumele paarisajameetrised kollakasmustad paralleelsed ribad. Varjualuse ühest otsast teise minek tundub vastuvõetamatu – teeksin seda vaid joostes, kuid ka selleks näib puuride rivi liiga pikk. «Tasa-tasa,» rahustab Tiidus emarebaseid.