Bali – paradiisisaar

Teekond Bali lõunaosast põhja kulgeb üle mägede, mille tipus oli end sisse seadnud ahvide koloonia. Pildil on üks neist sättinud end Bratani järve taustale.

FOTO: Mirjam Mäekivi

«Kui see ei ole paradiis, mis siis veel on,» õhkas meie viieliikmelise reisiseltskonna kõige tundelisem liige, kui olime Indoneesias Põhja-Bali kalurikülas Dencarikis üüritud bangalos end sisse seadnud ja varbad päikesest kuumaks köetud tuhkhalli vulkaaniliivaga rannas merevette pistnud.

Selja taha oli jäänud oktoobrikuu esimene öökülm Eestis, 12-tunnine lend Helsingist Singapuri ja poolteist ööpäeva Indoneesia pealinnas Jakartas – oma kivise ja halli üldmulje tõttu kurblikuna mõjuvas hiigellinnas, kus heitgaasid tahtsid hinge matta.

Eestist pindalalt kaheksa korda väiksemal Bali saarel on aga emake loodus ja kohalikud inimesed loonud turisti jaoks tõepoolest taevaliku atmosfääri – ööpäeva keskmine temperatuur 30 kraadi ringis, saart ümbritsevad lõputuna näivad liivarannad, soojad ookeanilained mürtsumas vastu kallast ning saareelanikud poputavad külalisi sellise siira hoolivusega, nagu oleks tegu oma lastega.

Meie teekonnal turisminduse raskuskeskmeks olevast Bali lõunaosast üle rohelusse ja värvilistesse lilleõitesse uppuvate mägede rahulikumasse põhjaossa meenus ühe multifilmitegelase öeldud lause: «Ah lõunamaa, see on koht, kus ka talvel süüa saab.»

Maalilised, mööda mäenõlvu terrassidena kõrgustesse ronivad riisipõllud, teele kaarduvad banaanikobarad, sihvakad kookospalmid ja lõhnavad mangopuud, hiiglaslikke rohekate ogadega vilju kandev leivapuu – tahaks kohe käe sirutada ja kõike seda maitsta. Oma reisi vältel me neid ka proovisime ning balilaste põhitoidust riisist saime suisa üledoosi.

Paik, kus jumalatega  kohvitada saab
Maailma suurima moslemiriigi koosseisu kuuluva saarekese elanikest 90 protsendi religioon on hinduism teatavate kohalike eripäradega. Religioonist ei pääse Balil sõna otseses mõttes üle ega ümber.

Saar on täis pikitud suuremaid ja väiksemaid värvikirevaid või tagasihoidlikumaid templeid ja pühamuid, mida kohtab nii koduaedades kui riisipõldude ääres, järskudel mäenõlvadel ja ookeanikaldal. Jumalate poole pöördumiseks pole aga tempel sugugi
ainumõeldav paik.

Rannas ja tänaval jalutades, aga ka öömaja lävel tasub igaks juhuks jalgade ette vaadata, et ei astuks peale sinna jumalatele tänuks asetatud pisikestele, noore kookospalmi koorest punutud või banaanilehest keeratud lillekorvikestele, kuhu on puistatud ka riisi ja torgatud viirukitikk.

Dencarikis nädal aega meie käsutuses olnud bangalo kokal-majapidajannal Iluh’l (hääldus: Ilu) oli kombeks aianurka rajatud pisikeses pühamus hommikuti jumalatele punastest tassidest kohvi pakkuda. Ühes teises kodutemplis oli aga lillekorvi poetatud küpsis.

Bali templid on kõigile külalistele tasuta avatud ning seal pildistamine üldjuhul lubatud. Vaid ühes templis, kus sama katuse alla olid koondunud hinduistid, taoistid ja konfutsianistid, palus meile oma pühakoda tutvustanud mees altarit mitte pildistada.

Tasuta pääseb ka Indoneesia suurimasse ja maailma suuruselt kolmandasse mošeesse pealinnas Jakartas. Enne mošeesse giidi juhendamisel tuurile minekut tuli suurde raamatusse kirjutada oma nimi ja usk.

Õigustades igati maailma uskmatuma rahva tiitlit, plaanisime ausalt tunnistada, et oleme ateistid ning ilmselt poleks sellest ka midagi traagilist juhtunud. Ent kaasas olnud teadjama inimese soovitusel kirjutasime siiski, et oleme kristlased.

Indoneeslased, nende seas balilased lihtsalt ei mõista seda, et inimene saab elada midagi uskumata, see pole nende meelest võimalik. Lonely Planet pakkus seletuseks, et uskmatud saavad balilaste meelest olla ainult kommunistid. Igaks juhuks otsustasime sellist väärarusaama endi suhtes mitte tekitada.

Mägede ja mere vahel asuvas Dencariki külas ja selle lähiümbruses ringi rännates tundus ajuti, et meie oleme kohalikele suurem vaatamisväärsus kui nemad meile oma pisikeste ohtralt kaunistatud majakeste ja argiaskeldustega, mille lähemalt uurimist keegi pahaks ei pane.

Kuigi ka selles Põhja-Bali piirkonnas pole turistid mingi haruldus, ei väsinud teel vastu jalutanud, motorolleriga mööda sõitnud, oma hoovis jõudeaega veetvad või igapäevaseid toimetusi tegevad külaelanikud, väikestest lastest raukadeni, võõrastele pilku heitmast ning neile rõõmsalt hello! hüüdmast, lehvitamast ja uurimast, kuhu me läheme või kus me peatume.

See on small-talk Bali moodi, mis paneb võõral maal ringi uitavat turisti end oodatu ja hoituna tundma. Paraku enamasti sellega paljude kohalike ingliskeelne sõnavara piirduski, mistõttu tasub sinna kanti rännates kaasata seltskonda kedagi, kes veidigi indoneesia keelt mõistab. Hea vedamise korral leiate aga endale n-ö reisisaatjaks mõne keeleoskajast kohaliku.

Tõeline kullatükk oli Iluh, 32-aastane kahe lapse ema, keda me tema põhitöö ehk meile kolm korda päevas maitsva toidu valmistamise juures köögis kõõlumisega tüütasime ning kes niipalju kui tema inglise keele oskus võimaldas, meile oma kodusaare elu ja tavasid selgitas. Iluh’ käitumises ja jutus põrkusid tänapäeva naisele omane maailmavaade traditsioonidest kinni pidamisega.

Näiteks riivas tugevalt tema õiglustunnet asjaolu, et naine peab oma mehele surmani truu olema ning ebakõlade korral ei tuleks lahutus kõne allagi. Aga mehele on lubatud kahe naise pidamine, kui esimene kaasa enam piisavalt pinget ei paku.

Oma esimest last ootama jäädes ei olnud Iluh veel abielus, kuid oli sunnitud kiirelt lapse isaga ühte heitma, sest üksikemana heidetuks ta perekonnast välja. Praeguseks on Iluh aga enda sõnul oma kunagisest elumehest abikaasa kenasti välja koolitanud ning pereelu kulgeb õnnelikus teineteisemõistmises.

Meie bangalo köögis askeldades pidi ta oma asukohta alatasa vahetama, kui toiduvalmistamisel abi pakkunud meeskülaline teadmatusest end tema kõrvale toimetama sättis – nimelt seisab Bali naine külg külje kõrval üksnes oma mehega.

Liigutav oli just Iluh’st, lihtsast Bali naisest õhkuv tarmukus, rahu ja tänulikkus kõige selle eest, mis talle elus osaks saanud alates kahest lapsest ja temasse austusega suhtuvast abikaasast kuni selleni, et tal on oma väike kodumaja vannitoa ja aialapiga.

Mõistmaks vannitoa tähendust kohalikus majapidamises, tuleb mainida, et küla läbivate niisutuskanalite ja jõe ääres võis kohata naisi pesemas nii ennast, oma lapsi kui riideid, samas kui paarsada meetrit ülesvoolu kasis mõni mees oma motorollerit.

Tänu Iluh’ vastutulelikkusele söandasime teha tutvust ka sealkandis (kuri)kuulsa puuvilja durianiga. See on inimese pea suurune jämedate ogadega vili, mille kohta osa kohalikke ütleb, et lõhnab nagu põrgu, maitseb aga taevalikult.

Lõhnas see asi tõepoolest peletislikult ning lehk ei hajunud majast ka siis, kui olime okaskera Iluh’ saabumiseni prügikotti mässinud, selle omakorda kastrulisse pakendanud ja kindlalt kaanetanud ning kogu kupatuse kappi pistnud.

Kui siis lõpuks Iluh duriani valkjat, märga vatitompu meenutavat viljaliha serveeris, võisime vaid tõdeda, et maitse pole nii hull kui lõhn. Hiljem juba kodus olles võttis üks varem Balil käinud sõber duriani-kogemuse kokku järgmiselt – nagu sööks sulanud vanillijäätist tualettpoti peal. Tabavamat võrdlust oleks raske leida.

Põrgulik liiklus
Omaette vaatamisväärsus ja seiklus on liiklemine Balil. Jalgsikäimist tunnistavad sealsed elanikud, nagu vist indoneeslased üldse, minimaalselt. Vahemaid ei arvestata kilomeetrites, vaid teekonnale kuluva aja järgi ning seegi võib olla suhteline, sest kohalikus kõnepruugis kümme minutit võib tegelikkuses tähendada ka poolt tundi või veel pikemat aega.

Kõnnitee asulas on harv nähtus ning teede-tänavate valitsejad on motorollerid, autod ja väikebussid, mille juhtidele on vähesed saarel leiduvad valgusfoorid ning mägiteedel ettevaatusele manitsevad surnupealuu ja ristatud säärekontidega liiklusmärgid illustratiivse tähendusega. Iga liigutust, tänuavaldust või pahameelepurset tähistab lakkamatu signaali andmine.

Sõidukeid tulvab mööda teid lakkamatu voona, kahele ühes suunas kulgevale sõidurajale pressib end üksteise kõrvale neli autot ja nende ette poeb veel kaheksa rollerit ning jalakäija vaadaku ise, kuidas üle tee saab. Sellest hoolimata liiklus toimib ning oma reisi vältel ei näinud me ühtegi avariid ega isegi mõlkis sõiduvahendit.

Kui suurema seltskonnaga pikemate vahemaade läbimiseks tundus mõistlik tellida konditsioneeriga auto koos kohalikke olusid tundva juhiga, siis mõne lühema teeotsa jaoks sai ära proovitud ka kohalike seas populaarne bemo.

See kujutab endast hea tahtmise korral vähemalt kümmet inimest mahutavat iidvana roostes Suzuki või Mitsubishi väikebussi, mis peatub reisijate pealevõtmiseks ja mahapanekuks just selle palmi all, kus keegi soovi avaldab.

Kui mootor ja signaalinupp välja arvata, siis eriti muu selle sõiduriista varustusest ei tööta, läbi aukliku autopõhja võib imetleda teed, mida mööda parasjagu sõidad ning teenuse hind selgub sõidu lõpus, sõltudes juhi ja reisija kauplemisoskustest.

Röögatuim summa, mida meie vedamise eest küsiti, oli kokku 20 000 ruupiat (u 1,6 eurot) umbes viie kilomeetri läbimiseks. Kuna reisikaaslane tundis pisut indoneesia keelt ja veidi rohkem kohalikke olusid, kujunes kahe peale kokku reisi lõpphinnaks 5000 ruupiat ehk umbkaudu 40 eurosenti.

Omapäraseim teenimisviis, mida kohalikus transpordisüsteemis nägime, oli auto üldisesse liiklusvoogu aitamise teenus. Nagu mainitud, on sõidukitevool teel katkematu ning ühest poeparklast tänavale väljasõit osutus keeruliseks ka meie balilasest autojuhile.

Parkimiskorraldaja kasseeris siis 2000 ruupiat ning hiilis sõiduteele «kahurilihaks», sundides nii autosid pisutki pidurdama, et saaksime oma reisi jätkata.  

Kuna Balil on vähestel kaupadel-teenustel fikseeritud hinnad, tasub enne raha välja käimist mõnelt sõltumatult kohalikult asja enam-vähem õiglane hind järele küsida või ise vähemalt numbrid kohalikus keeles selgeks õppida.

Loomulikult saab asjad hädapärast aetud ka kehakeeles. Balil ei pea müüjate puhul kartma mõnede lõunamaade kaupmeestele omast agressiivsust, vaid pigem näivad nad lähtuvat põhimõttest, et küsija suu pihta ei lööda. Enamasti jõuab siiski mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni, on ju üks pool vist tõesti sõbralikem rahvas maailmas. 

Tagasi üles