Suurbritannias töötavate eestlaste muljeid kuuldes tuleb meelde jutustus pimedatest, kellest igaüks katsub elevanti ise kehaosast ning saab loomast erineva ettekujutuse.
Võõrsil tööd leida lihtne, õnne keerulisem
28. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eestlasi on Suurbritannias kindlasti üle 10 000,» ütles Londoni Eesti saatkonna konsul Signe Matteus.
Talle teeb muret, et mitmed Suurbritanniasse tööle tulnud eestlased on keerulises olukorras.
«Tänavu on meie poole pöördunud 15-20 inimest,» rääkis konsul. «Näiteks on juhtunud, et Eestis on töötud laenanud raha töövahendusfirmale Suurbritannias töö leidmise eest tasumiseks. Siia jõudes avastavad need inimesed aga, et neil tööd polegi või ei maksta palka.»
«Inimesed paraku sageli ei ütle meile, mis töövahendusfirma reegleid rikkus, sest nad kardavad,» lisas Matteus.
Suurbritannias on samas palju eestlasi, kes on leidnud hea ja tasuva töö. See aga ei tähenda tingimata, et nad välismaal õnnelikud on.
Eestis on parem
«Siin on elu absoluutselt teistsugune ja väga raske,» arvab Meri-Liis Tahmazova, kes töötab Londonis Kraft Foodsi müügiesindajana. Ta valiti sellele kohale sadade kandidaatide seast vaid natuke aega pärast seda, kui oli tänavu Suurbritannias ülikooli lõpetanud.
Tööd on Tahmazova sõnul Suurbritannias keeruline leida, sest konkurents on tihedam kui Eestis – ühele ametikohale võib olla sadu kandidaate. Palganumbrid näivad Eestiga võrreldes head, kuid tuleb arvestada, et ka Londoni hinnatase on väga kõrge.
«Kui tahad Londonis hästi elada, siis pead teenima vähemalt 40 000 naela aastas,» märkis neiu. Tahmazova hindab Londoni elanike avatust, näiteks seda, et isegi võõrad jagavad lahkelt komplimente.
Samas tunneb ta, et inglastega on keeruline kontakti leida ning suhted Eesti sõpradega kannatavad suure vahemaa tõttu. Eesti järele igatseb neiu väga. «Igatsen talve ja suusatamist, merd, värsket õhku,» rääkis ta.
Tahmazova soovib kindlasti kunagi tulevikus Eestisse naasta ja oma lapsed siin üles kasvatada. «Minu jaoks on Eestis elu parem,» kinnitas ta. «Siin on elu väga agressiivne, kiire ja ebastabiilne.»
Raske on tagasi pöörduda
Pärast New Yorgi Ülikooli lõpetamist Citigroupis tööle asunud Heleri Rande pole Suurbritannias kohanud halvustavat suhtumist endasse kui idaeurooplasse.
«Citigroup on nii laiahaardeline firma, et meie nime all töötab peaaegu iga rahvuse esindajaid,» märkis neiu. «Pigem mulle meeldib olla see eksootiline eestlane, kes toob jõulude ajal kolleegidele kodus küpsetatud piparkooke ning paneb ka kõige skeptilisemad ameeriklased kohupiimakooki sööma.»
Rande arvates on Suurbritannias elamisel palju eeliseid. «London on esiteks suurlinn, kus ei hakka igav,» selgitas ta. «Lisaks paikneb London logistiliselt kõige magusamas asukohas – siit saab lennata igasse maailmanurka.»
«Kui juba kord jalg ukse vahele saadud, on väga raske tagasi pöörduda ning kõik see, mille nimel rabatud, päevapealt maha jätta,» nentis Rande.
Eestlastel, kes kaaluvad Suurbritanniasse tööle minekut, tasub Rande sõnul endale selgeks teha, et raske saab olema nii või naa. «Suurlinnades ning majanduskeskustes nagu London ja New York on konkurents metsikult suur, võrdselt andekaid inimesi miljon ning seepärast tuleb olla valmis võitlema ja enda eest seisma igal sammul.»
Ebastabiilsus ja erinev kultuuritaust
Briti firmas UK Power Networks insenerina töötav Märt Piirsalu kaalub tõsiselt Eestisse naasmist.
«Töötasin Eestis väliselektrivõrkude projekteerijana. Mu vend oli eelnevalt siin ja ütles, et tule proovi ka,» meenutas noormees ligi kahe aasta taguseid sündmusi. «Kuna Eestis ülemus ütles, et palgakõrgendust pole kehva majandusseisu tõttu loota, siis tulingi tulema.»
Töö leidis ta pärast kolmekuist otsimist, mille jooksul saatis päevas vähemalt kümme CVd. Nüüd on Piirsalu ametis Londoni elektrivõrkude planeerijana. Töökoormus on tal Eestiga võrreldes väiksem.
«Tööpäeva jooksul läheb lisaks lõunapausile vähemalt tund aega sellele, et lihtsalt suhtled kellegagi suvalistel teemadel,» märkis noormees.
«Inimesed on siin avatumad, räägivad vabamalt ja naeratavad, aga samal ajal võib-olla mõtlevad, et oled üks jobu,» rääkis Piirsalu brittide suhtlemisstiilist. «Inglastega on lihtne suhelda, aga kuna kultuuritaust on erinev, siis tõsist sõprust pole mul ühegagi neist tekkinud,» lisas ta. «Ja Eestist ei tea enamik neist midagi või peab seda Venemaa osaks.»
Piirsalu rõõmustab see, et tööandja pakub mitme tuhande naelaseid koolitusi, kuid muret teeb talle ebastabiilsus. Hiljuti hiinlastele müüdud UK Power Networksi töötajad said mõne aja eest teada, et aasta lõpuks koondatakse neist 400. Piirsalust läks koondamine mööda, kuid teda häirib tõsiselt fakt, et firma kolis oma kontori Londonist välja ning nüüd kulub tal ühistranspordiga tööle minekuks kaks tundi.
Eesti mõistes teenib ta kõrget palka – 30 000 naela aastas. Makse ja kulusid arvestades pole see summa aga väga suur. «Ma saan üle 1700 naela kuus kätte, aga siin on korteriüür väga kõrge,» rääkis Piirsalu. «Maksan oma suhteliselt äärelinnas asuva toa eest kuus 400 naela.»
Piirsalu sõnul on talle tehtud pakkumine, mis võimaldab Eestisse naasta, nii et varsti võib teda ehk uuesti kodumaal näha. Noormehe soovitus kaasmaalastele, kes Suurbritanniasse tööle minna kavatsevad, on unustada tagasihoidlikkus.
«Ennast tuleb üles kiita. Kui tööintervjuul küsitakse, kas oskad seda või teist, siis tasub öelda, et oskan ja tean.»
Elu on väga kiire
Õe järel ligi kolme aasta eest Suurbritanniasse tulnud Silvia Ranniit leidis Londonis müüjatöö juba teisel katsel. Praegu õpib neiu Londonis ülikoolis rekreatsioonikorraldust ning töötab poole kohaga Nike’i kaupluses, mis võimaldab tal oma kulud iseseisvalt katta.
Suurbritannias pööratakse klienditeenindusele palju rohkem rõhku kui Eestis, märkis Ranniit, kes on ka kodumaal müüjana töötanud. See ei tähenda aga, et Suurbritannias müüjatöö vaevalisem oleks. «Tunnen, et see annab mulle endale rohkem – olen tööpäeva lõpuks tõesti midagi ära teinud,» selgitas ta.
«Väga kiire,» iseloomustas Ranniit Londoni elu. «Transpordile kulub palju aega ja rahvamass väsitab, mistõttu vahel olen koju jõudes nii väsinud, et lähen kohe magama. Raske on inimestega kokku saada, sest peab kaugele sõitma ja kõigil on kiire.»
«Ma arvan, et kui järjepidevalt otsida, siis leiab kindlasti,» rääkis Ranniit töövõimalustest Londonis. «Paljud mu Eesti sõbrad on suveks siia tulnud ja kõik leidsid tööd.»
Ta lisas, et keeleoskus ei pea töösaamiseks tingimata väga hea olema. «H&M’is oli mul palju töökaaslasi, kes ei rääkinud korralikku inglise keelt,» kinnitas neiu.
Tõeline katsumus on Londonis Ranniidi arvates hoopis elukoha leidmine.
«See on nii kallis ja siin pole sellist asja nagu Eestis, et üürid näiteks kahetoalise ilusa korteri ja oled seal üksi. Siin elad koos mitme inimesega, kes lihtsalt üürivad tube ja majad ei ole sageli kõige paremas korras,» rääkis ta. «On ka petuskeeme, et maksad raha ära ja järgmisel päeval on lukk ära vahetatud ning asjad läinud.»
Ranniidi sõnul on tema eestlustunne välismaal viibides veelgi tugevnenud. «Siin teadvustad rohkem, et eestlased on nii väike rahvas. Britid ei tea Eestist muud, kui et see on Eurovisiooni maa,» tõdes neiu.
Kas ta aga Eestisse naaseb, selles Ranniit kindel pole. «Enne tundsin ikkagi, et tahaksin koju tagasi. Aga nüüd mu isa ja ema kaaluvad ka Eestist ära kolimist, nii et ma ei tea...»
Sõbralikud ja jutukad inglased
Suuhügieenik Marge Kose on üks neist eestlastest, kes Londonis elamist täiel rinnal naudib. «London on suur ja multikultuurne linn, olen sellega harjunud,» rääkis üle 18 aasta Eestist eemal mitmes välisriigis elanud ning nüüd püsivamalt Suurbritannias paiknev naine, kes hindab kõrgelt Londoni rohkeid kultuuriüritusi ja mitmekesist toiduvalikut.
«Inimesed on Londonis väga tolerantsed ja isegi kui räägid inglise keelt suurte vigadega, ei vaadata halvasti,» märkis Kose. «Minu töökohas on kõik hästi sõbralikud ja meeldivad ka keerulises olukorras.»
Viimase kuue kuu jooksul koondati pooled inimesed tema töökohas ning tuleviku pärast muretsetakse väga palju. Lisaks tähendab töö erakliinikus Kosele ületunde. Kuna ka tööleminekuks kulub suurlinnas palju aega, siis on talle tavaline lahkuda hommikul kodust kella 7 paiku ning jõuda tagasi hilja õhtul.
«Minu jaoks on kuus unetundi juba palju,» nentis Kose.
Eesti järele ta nii palju ei igatse, et tagasi tahaks minna, kuna moodne tehnoloogia teeb ka kaugel asuvate sugulaste-sõpradega suhtlemise lihtsaks. Samas ütles Kose, et kui ta kunagi lapsed saab, siis ta teeks kõik selleks, et nad hakkaks eesti keelt rääkima.
«Kultuur ja keel on oluline, aga pole oluline, kus elan ja olen,» on tema põhimõte.
«Olla väga abivalmis, avatud ja uudishimulik,» andis Kose nõu Suurbritanniasse tööle minevatele eestlastele. «Suhtlemisoskus tundub siin väga oluline olevat. Inglased räägivad kogu aeg, vahel lihtsalt loba. Ja siis on kõik need viisakusväljendid...»
Kuna idaeurooplastele pole nii viisakas käitumine omane, siis peavad britid neid sageli ebaviisakaks, ehkki tegelikult võib tegemist olla lihtsalt kultuurilise arusaamatusega, tõdes ta. Töö leidmisel Suurbritannias pole päritolu Kosele aga kunagi takistuseks saanud. «Eestit teatakse vähe, aga kõik teavad, et idaeurooplased on kõvad töötegijad.»
Pole vahet, kus oled
Raili Maripuul õnnestus tõusta juhtima majandusspionaaži vastast teenust osutavat Briti firmat White Rock, kus nüüdseks töötab lisaks temale veel neli eestlast.
Maripuu alustas White Rockis konsultandina. «Mängisid rolli juhus ja pealehakkamine,» vastas 34-aastane naine küsimusele, kuidas õnnestus nii kõrgele kohale tõusta, lisades, et tal oli juba eelnevalt juhtimise ja rahvusvahelises organisatsioonis töötamise kogemus.
Ühe erinevusena võrreldes Eestiga nimetas Maripuu inglaste suhtlusstiili. «Nad ei ütle kunagi midagi otse välja. Ütlevad «very nice» ja selja taga n-ö löövad noa selga,» selgitas ta. Samas olen tööl kõigile selgelt väljendanud, et mu juhtimisstiil on otsekohene ja kellele see pole sobinud, on pidanud oma teed minema.»
Eestis pole elu Maripuu arvates nii keeruline kui Suurbritannias. «Eestis on vahemaad väiksed ja sotsiaalset elu lihtsam elada,» märkis ta. «Britid sõidavad tööle sageli tundide kaupa, kõik on ületöötanud ja stressis. Perekonda nähakse harva ning sõpradega kohtumine on sageli suur logistiline ettevõtmine, sest nad on kaugel.»
«Suurriigina annab Inglismaa jällegi selliseid võimalusi, millest Eestis ei oskaks unistadagi,» tõdes Maripuu samas, viidates tööalastele väljakutsetele. Samuti hoiavad teda Suurbritannias isiklikud põhjused. «Praegu olen oma eluga rahul ja õnnelik,» kinnitas Maripuu.
«Juba paari aasta jooksul pärast kodumaalt ärakolimist tekkis tunne, et kuigi mind igapäevased Eesti probleemid enam ei puuduta, väärtustan ma eestlaseks olemist välismaal elades rohkem,» märkis ta.
«Mulle on absoluutselt oluline, et mu lapsed räägiks eesti keelt,» lisas naine, kelle kolmeaastane tütar on kakskeelne. «Aga piirid on ju inimeste poolt välja mõeldud. Kui oled õnnelik ja rahul, siis pole vahet, kus oled.»