Mööblitootjad hädas järelkasvuga: oskusi ei ole, aga palgaootus on ulme

Mööblitootjate sõnul siirduvad noored õppima neid erialasid, kus palk kõrgem ja töö mugavam. Mööblitisleri amet nende hulka paraku ei kuulu.

FOTO: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Eesti mööblitootjad muretsevad kiratseva järelkasvu üle – noored ei taha enam mööblitisleriks ega sadulsepaks õppida. Kuigi oskusi noortel pole, siis palgaootus paneb kogenud ettevõtjad kulme kergitama.

Tegelikult oli lõppev aasta Eesti suurematele ja olulisematele mööblitööstusfirmadele igati edukas. Kümne kuuga eksporditi mööblit pea 170 miljoni euro eest, mida on paar protsenti rohkem kui aasta varem. Meie toodang oli jätkuvalt ihaldatav Soomes ja Rootsis, samas saadi rohkem jalg ukse vahele ka näiteks Saksamaal ja Belgias.  

Kui küsida täna ükstapuha missuguse Eesti ettevõtte käest, kust king kõige rohkem pigistab, võib olla kindel, et hakatakse kohe rääkima tööjõupuudusest ja palgarallist. Nii ka mööblitootjate hulgas. Samas painab neid veel teinegi mure: kui näiteks IT on noorte hulgas atraktiivne eriala, siis mööblitisleriks õppimine kutsekoolis pole seda teps mitte.

Immigrandid utsitaks kohalikke

Nii ütles näiteks pehme mööbli valmistajatele tarvikuid ja porolooni valmistava Alpek FLi juht Ivar Ilmjärv, et huvi mööblitööstuses töötamise vastu on noorte hulgas pigem väike. Kuigi leidub väga kõrgelt motiveeritud ja tublisid õppureid, kes võetakse kohe tööle, on Ilmjärve sõnul siiski suurem osa neid, kes lähevad «kutsekasse» lihtsalt lapsepõlve pikendama. «Et oleks lihtsalt midagi teha ja ei vedeleks kuskil niisama,» lisas mööblitööstur.

Samas paneb Ilmjärve hämmastama see, kui kõrged on kasvõi selliste noorte palgaootused. Tema praktikas on olnud korduvalt juhtumeid, kus tööle soovivad tulla kõigest 9 klassi haridusega noorhärrad. «Sellised inimesed pole valmis tööl olema. Neil pole sotsiaalset küpsust ega vastutustunnet mitte üks raas. Neid kipub palju olema eriti just maakohtades,» rääkis ta. Seetõttu peavad ettevõtted töötajaid järjest rohkem ise koolitama ja õpetama.

Lisaks heitis Ilmjärv riigile ette liiga madalaid võõrtööjõu kvoote. Ta leidis, et Eesti vajab rohkem kasvõi ukrainlasi ja valgevenelasi, kuna nemad utsitaksid ka kohalikke inimesi rohkem pingutama. «Inimesed on liiga mugavaks läinud. Mõeldakse, et paar-kolm kuud töötan, siis saan raha ja kui vallandatakse, siis lähen järgmisse kohta. Jäme ots on täna töötaja käes.»

Kvaliteet käib alla

Noorte leiget huvi mööblitööstuse vastu toonitas ka pehme mööbli valmistaja Ra Suni juht ja asutaja Allan Prooso. «Mööblitisler, sadulsepp ja puidupingioperaator on erialad, mis ei tundu olevat nooremale põlvkonnale väga atraktiivsed ja õppijaid on aina vähem,» ütles ta.

Haritud ja kvaliteetse tööjõu nappus viib ka kohe teise mureni: kvaliteet käib alla, eeskätt riigihangetel. Prooso tõi näiteks hinnasõja avalike hoonete ja ruumide sisestamisel, kus relvadeks on odavad või sobimatud materjalid ning odav ja kvalifitseerimata tööjõud. «Tuntav on suhtumine, et nii küll ei tehta, aga no mis ma teha saan – hinnapiirid ja ajalimiit on nagu on ning teeme seekord halvasti, äkki läheb läbi,» kirjeldas Prooso levinud mõttemalle.

Ka Eesti suurima mööblitootja Standardi omanik ja juht Enn Veskimägi ütles, et kuigi aasta oli edukas ja tõenäoliselt jätkub nõudlus eksporditurgudel ka tuleval aastal, on suurimaks takistuseks tööjõud. «Kui me investeerime uutesse tehnoloogiatesse ja kallitesse seadmetesse, siis peaksid inimesed töötama vähemalt kahes vahetuses. Väga keeruline on leida kvalifitseeritud töötajaid, et komplekteerida kaks vahetust,» kurtis Veskimägi.

Liiga palju pehmosid

Ta on kindel, et Eesti mööblitööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet pärsib liiga kiire palgakasv. Seda aga võimendavad poliitikud ja meedia, kes palgatõusust ette ja taha räägivad. Lisaks on pikaaegse ettevõtja hingel see, et suur osa gümnaasiumis käivaid noori eelistab kitsast matemaatika eksamit. See viib nad edasi õppima aga pehmeid valdkondi, mille järele tööturul reaalne nõudlus puudub.

Kutsehariduse suurimaks probleemiks peab Standardi juht suurt väljakukkumise protsenti. «Haridus peaks olema täna üks olulisi teemasid valimisdebattides. On viimane aeg tegeleda vigade parandamisega,» viskas Veskimägi poliitikutele kinda.

Pikka aega mööblisektoris tegutsenud mööblitootja Neiser Grupi arendusjuht August Kull leidis, et kuigi noorte huvi on kesisem, kui tööandjad ootaksid, annaks siiski üsna palju nii koolidel kui tootjatel käsikäes ära teha. «Täna ootame, et kodu või ajakirjandusest kuuldu suunaks noored eriala õppima. Samas Eesti mööblitööstus on enamasti suunatud eksporti ja nende tegemistest ja saavutustest Eestis ei kuulegi,» selgitas Kull.

Seevastu tasuks meil tema arvates õppida Saksamaa näitest. «Seal otsivad ettevõtted ise noori, õpetavad koos haridusasutusega välja ja kinnistavad nad huvitava töö ja õiglase palgaga ettevõtte külge. Meil on sinna pikk tee,» lõpetas Kull.

Kas Eesti mööbel on välismaal hinnatud?

August Kulli sõnul pole Eesti mööblitööstuse rahvusvaheline konkurentsivõime just eriti kõrge. «Kui kaubamärgi «Made in Estonia» saaks kasvõi 10 protsenti hinnalisa küsida, oleks hea, aga eelkõige tuntakse meid odava turismi sihtmaa või siis vene raha pesijana,» ütles Kull. «Samas on meie lähiriigid mööblitootmisest suuresti loobunud ja ostavad seda sisse. Siin on meie võimalus,» oli ta lootusrikas.

Allan Prooso sõnul võiksime me Poola, Horvaatia ja Rumeenia mööblitootjatest eristuda kallima hinna, ent ka parema kvaliteedi ja usaldusväärsusega. «Pealegi on Eestil üks väga suur eelis – me kõneleme ostjatega väga sarnast disainikeelt ja mõistame turu vajadusi paremini. See ei ole mitte väike asi, sest rikas ei osta tingimata hinda.»

Ivar Ilmjärve sõnul on Eesti mööblitööstuse nišš paindlikkus, väiksed partiid ja käsitöö. «Me ei suuda toota korraga 10 000 tooli, aga selle asemel oleme me paindlikud ja reageerime kiiresti,» rääkis Ilmjärv. «Kuna klient otsib alati midagi uut, siis meie spetsialiteet on keskmise või kallima hinnaklassiga mööbel, mille partiisid muudetakse igal aastal.»

Tagasi üles