Riigikogu kaalub, kas kõigist saavad vaikimisi kurjategijad

Tõesta, et sa pole süüdi. Pilt on illustreeriv

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd/Scanpix

Politsei alluvusse kuuluva Rahapesu Andmebüroo ja Pangaliidu heakskiidul menetleb riigikogu seadust, mis sunniks inimesi oma vara päritolu tõendama ning annab võimaluse see ära võtta. 

Kuigi põhiseadus näeb ette nii eraomandi puutumatust kui ka süütuse presumptsiooni, soovitakse seaduses luua võimalus raha ilma kriminaalmenetluseta käest ära võtta. 

Nimelt, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise eelnõu näeb ette, et raha konfiskeerimiseks ei oleks enam vaja läbida kriminaalmenetlust, vaid rahapesu andmebüroo saab õiguse taotleda halduskohtult kahtluse korral vara kasutamise piirangut üheks aastaks.

Aasta jooksul peab vara omanik tõestama, et raha tõepoolest kuulub temale ning et ta on hankinud selle seaduslikult. Kui seda aasta jooksul ei tehta, on rahapesu andmebürool õigus pöörduda halduskohtusse selleks, et vara kanda riigi omandisse. Teisisõnu, kui seni kehtis süsteem, kus süüdistaja peab kellegi süüd tõendama, siis nii pöörataks kogu asi pea peale ning hoopis isik peab tõestama, et ta pole süüdi.

Danske rahapesuskandaali kiiluvees hoo sisse saanud plaan leidis siiski teravat kriitikat.  Nii palub õiguskantsler Ülle Madise rahapesu vastases võitluses pööratud tõendamiskohustuse rakendamisel mitte kiirustama, et tagada põhiseadusest tulenevate õiguste kaitse, muuhulgas süütuse presumptsiooni järgimist.

«Riigile antakse õigus rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral vara kinnipidamiseks ja hilisemaks halduskonfiskeerimiseks. Mõlema abinõu eesmärk on vähendada rahvusvahelise rahapesu riski. Need abinõud on aga omandipõhiõigust tugevalt piiravad ning põrkuvad mitme põhiseaduse põhimõttega, milleks on näiteks seaduslikkus, süütuse presumptsioon ja enese mittesüüstamise privileeg,» märkis Madise riigikogu õiguskomisjonile saadetud kirjas.

«Mõistagi ei tohi riik olla rahapesuvastases võitluses tegevusetu. Samas ei saa nii põhimõttelisi ja laiapõhjalisi muudatusi õiguskorras teha kiirustades, ilma põhjaliku mõjuanalüüsita ja ühiskondliku aruteluta. Eelnõus ettenähtud abinõud võivad olla küll muu hulgas tõhusad rahvusvahelise rahapesu tõkestamiseks, kuid eeskätt piiravad need oluliselt põhiõigusi ja mõjutavad negatiivselt ettevõtluskeskkonda. Nende muudatuste mõju on oluliselt laiem ega puuduta üksnes neid isikuid, kes tegelevad rahapesuga. Seetõttu on kaheldav kavandatavate muudatuste proportsionaalsus,» jätkas Madise.

Madise hinnangul ei sobi ümberpööratud tõendamiskoormus kokku süütuse presumptsiooni põhimõtte ja enese mittesüüstamise privileegiga. «Eelnõuga kavandatud muudatus annab riigile vabad käed ükskõik mis suuruses teadmata päritoluga rahasumma haldusarestimiseks ja hilisemaks halduskonfiskeerimiseks. Sellega antaks riigile võimalus rahapesu andmebüroo (RAB) kaasabil isiku vara külmutada ja jääda isikult ootama tõendeid raha legaalse päritolu kohta. Sisuliselt on tegemist universaalse tööriistaga, mis tahes varavastaste või majandusalaste kuritegude avastamiseks, kuna kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kehtib meil kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte, mis tähendab, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on prokuratuur või uurimisasutus kohustatud alustama kriminaalmenetlust,» tõi Madise esile.

«Süüteomenetluse üldpõhimõtte kohaselt on aga süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist lähtudes ei pea süüdistatav enda süütust tõendama,» rõhutas Madise.

Kui eelnõu eesmärk on võidelda rahvusvahelise rahapesuga, peaks Madise sõnul kasutatavad abinõud olema sedavõrd täpselt suunatud, et nende toime piirdukski rahvusvahelise rahapesuga. «Olemasoleval kujul puudutab eelnõu oluliselt laiemat isikute ringi ning põhimõtteliselt on võimalik tõendamiskoormus ümber pöörata igaühe suhtes. Üks võimalus abinõu täpsemaks suunamiseks just rahvusvahelise rahapesu vastu võitlemiseks oleks piirmäära kehtestamine varale, millest alates saab ümberpööratud tõendamiskoormust rakendada,» märkis õiguskantsler.

«Lisaks süütuse presumptsiooni ja enese mittesüüstamise privileegile riivavad kavandatavad muudatused väga tugevalt omandipõhiõigust. Põhiseadus kaitseb küll õiguspäraselt saadud omandit, kuid eelnõu kohaselt ei oleks välistatud ka õiguspäraste omanike või valdajate õiguste rikkumine. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on ümberpööratud tõendamiskoormuse puhul viidanud süütute isikute õiguste rikkumise ohule,» lisas Madise.

Ka õiguskomisjon kahtleb

Riigikogu õiguskomisjon ei toeta sellisel kujul rahandusministeeriumi plaani pöörata rahapesukahtluse korral raha päritolu tõendamiskohustus raha omanikule ning tahab eelnõule lisaanalüüsi.

«Küsime eelnõu osas täiendavat mõjuanalüüsi. Tulenevalt ka õiguskantsleri arvamusest, et sellisel kujul ei ole see proportsionaalne,» ütles riigikogu õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid BNSile.

Karilaiu sõnul on oluline, et eelnõu ei mõjutaks negatiivselt süütuid inimesi ja et riigile kaasneks võimaliku pööratud tõendamiskohustusega ka omapoolsed kohustused. Näiteks peaks riik kompenseerima ebaõiglaselt tekitatud kahju. Üks võimalik parandus oleks Karilaiu sõnul ka piirmäärade seadmine, millest väiksemat summat arestida ei saaks.

Samas on eelnõus Karilaiu sõnul mitmeid häid aspekte ning see alustab tema sõnul õiget debatti. Täiendava mõjuanalüüsi ja muudatustega eelnõu võiks Karilaiu sõnul jõuda riigikokku uue koosseisu kokkutulemise ajaks.

Praegu saab raha ajutiselt peatada

Ka praegu saab rahapesu andmebüroo piisava kahtluse korral tehinguid ajutiselt külmutada 30 päevaks ja küsida lisainfot tehingu kohta.

Kui info pole piisav või ei laeku üldse, saab rahapesu andmebüroo pikendada kontol oleva raha aresti 60 päevaks ning ühtlasi esitada prokuratuurile kuriteoteate. Seejärel teostatakse kriminaalmenetlus, mille käigus otsustatakse, kas tegemist võib olla rahapesuga.

Tagasi üles