Kas maailmas on vaesus tegelikult suurenemas või vähenemas?

Sõjast ja humanitaarkatastroofist räsitud Jeemen.

FOTO: MOHAMED AL-SAYAGHI / REUTERS

Kuula artiklit

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor küsib, kas maailmas on vaesus tegelikult suurenemas või vähenemas? Kas jõulukinkide ostmata jätmine muudab Hiina töölise elu paremaks või halvemaks? Paljud globaalsed probleemid ei ole päris sellised nagu need läbi sotsiaalmeedia paistavad, kuid vahel on tegelikkusest tähtsam, kuidas inimesed olukorda tajuvad.

Kas absoluutne vaesus maailmas suureneb või väheneb?

Ühel hiljutisel konverentsil küsis moderaator osalejatelt mõtteärgituseks, kas nende arvates on absoluutne vaesus maailmas viimase 20 aasta jooksul kolm korda suurenenud, jäänud samaks või hoopis kolm korda vähenenud. Igaüks võib nüüd mõelda, milline on õige vastus, kuid ühe päriselust võõrdunud analüütiku jaoks oli tulemus igal juhul üllatav. Nimelt uskus valdav enamus osalejatest, et vaesus on selle perioodi jooksul kolm korda kasvanud.

Õige vastus on muidugi vastupidine – viimaste aastakümnete kiire majandusarengu tingimustes on absoluutses vaesus elavate inimeste arv kahanenud  vähem kui 10 protsendini maailma rahvastikust. Võrdluseks – 1996. aastal oli see osakaal 30 protsendi juures, 1980ndate alguses ületas koguni 40 protsenti.

Miks on siis 90 protsenti inimestest vastupidisel arvamusel? Sest me näeme maailma koledusi nüüd palju rohkem, kui kunagi varem. Pidev uudisvoog ja sotsiaalmeedia toovad meieni sünged pildid näljahädas lastest Jeemenis, imekitsukestes korterites elavates Hongkongi lihttöölistest ja kolonnides liikuvatest majanduspõgenikest. Nutitelefoni ekraanilt vastu vaatav õudus näib käegakatsutav ja reaalne ning selle taustal ei tule pähegi küsida, kas nähtu on „statistiliselt representatiivne“.

Kas jõulukinkide tegemine kurnab Hiina vabrikutöölisi?

Maailma hädade nägemine läbi telefoniekraani on olnud soodne kasvulava Facebooki-põhise kodanikuühiskonna tekkeks, mille ehk peamine ilming on erinevate sotsiaalse sõnumiga postituste jagamine. Nähes fotosid nigelates tingimustes töötavatest Hiina vabrikutöölistest või maailmameres ulpivast plastist, tärkab heaoluühiskonna vilju nautivas kodanikus sügav mure. Olukord maailmas on aina halvem, kapitalism hävitab nii inimeste elu kui keskkonna! Vahel tasub aga hea narratiivi kõrval vaadata ka numbreid.

Lähemalt Hiina vabrikutöölistest. Hiljuti levis Facebookis nukker pilt oma töölaudade taga tukkuvates Hiina õmblejannadest koos refereeringuga ajalehe The Guardian artiklile, mis kirjeldas sealsete tööliste rasket elu ja naeruväärset palka, mida nood oma töö eest võrreldes toote lõpphinnaga teenivad. Postitusega kutsuti inimesi taolist olukorda mitte taluma ja selle vastu võitlema, jättes jõulude ajal poest kingitused ostmata. Tundub ju iseenesest õilis üleskutse, kuid mida see tegelikult tähendab?

Eesti jaekaubanduse müük tõuseb detsembris tavapärasest ligi 20 protsenti kõrgemale. Kuigi kingitused moodustavad vaid osa pühadeaegsetest kuludest, on nende osakaal pere-eelarves ikkagi märkimisväärne. Ja kui kingikotti satub midagi materiaalset, on tõenäosus suur, et pärit on see just Hiinast. Mis juhtuks kui jätaks kingid ostmata? Ilmselt mitte palju. Kui aga nii käituks terve maailm? Õhku jääks paiskamata CO2, maapinda alles tooraine ja Hiina vabrikutööline saaks kindlasti lühema tööpäeva – või pääseks tööst üldse. Kuid kas see on tegelikult see, mida heasoovlikud inimesed Facebookis soovivad?

Statistikast selgub, et viimase 20 aasta jooksul on keskmine palk Hiinas kümnekordistunud. Mis veelgi olulisem, absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on langenud poolelt elanikkonnalt vähem kui ühe protsendini. Seega on humanistlikust vaatevinklist lähtudes olnud kõiksugu Hiina päritolu träni ostmine parim, mida üks jõuka lääne kodanik on saanud sealsete inimeste heaks teha. Just Hiina ja India kiire majandusareng on peamine põhjus, miks globaalne vaesus on viimastel kümnenditel niivõrd kiiresti vähenenud.

Kahjuks on ebatõenäoline, et taoline võidukäik lähikümnendeil jätkuks. Täna on absoluutne vaesus valitsemas peamiselt Aafrika riikides, kus ettevõtlusega tegelemine on pehmelt öeldes problemaatiline. Lugematu arv heategevusorganisatsioone on küll püüdnud regiooni toiduabi, meditsiini, hariduse ja palju muuga toetada, kuid poliitilise stabiilsuse ja õiguskorra kehtestamine ei ole nende võimuses. Väga musta huumoriga öeldes – kui Hiina vaesusest väljatõmbamiseks piisas Mao Zedongi surmast, siis Aafrikas jagub võimul olevaid ja potentsiaalseid hirmuvalitsejaid lihtsalt liiga palju.

Näilisus sünnitab tegelikkust

Maailm läbi Facebooki ja maailm läbi statistika on kohati väga erinevad. Patroneerival viisil inimeste numbritega harimine võib tekitada küll meeldivat üleolekutunnet, kuid päeva lõpuks loeb inimeste arvamus, mitte tegelikkus. Täna Prantsusmaad rüüstavad inimesed võivad globaalses mastaabis elada kui kuninga kassid, aga kuna nad tajuvad elu vaese ja ebavõrdsena, siis väljendavad nad tekkinud frustratsiooni välja väga reaalsel viisil. Seetõttu näeme tulevikus ilmselt aina enam, et tegelike probleemide asemel tuleb riikidel tegeleda küsimusega, kuidas kodanikud ühiskonda tajuvad.

Tagasi üles