Esijonnipunn

Foto: A.Peegel

Tööandjate keskliit jonnib, ütles sotsiaalminister Hanno Pevkur sellel nädalal pärast uudist, et tööandjad on otsustanud oma esindajad tagasi kutsuda haigekassa ja töötukassa nõukogust.

Samasuguseid või veel krõbedamaid väljendeid on kasutanud ka rahandusminister Jürgen Ligi ja peaminister Andrus Ansip. Pangem tähele, kõik nad on reformierakondlastest ministrid, parteist, kes peaks esindama just tööandjate huvisid; parteist, kes peaks seisma just ettevõtluse ja ettevõtete eest. Millal siis see must kass Reformierakonna ja tööandjate vahelt läbi jooksis?

«Asi ei ole Reformierakonnas tervikuna,» täpsustab tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi siiski. «Lihtsalt Ansip peab ennast Delfi oraakliks, kellel on alati õigus, ja ülejäänud teevad nii, nagu pealik ees ütleb. Aga meie pole riigikogu ja meie ei hakka kummitempliks.»

Eesti «esijonnipunniks» tõusnud Enn Veskimägi on koloriitne kuju. Peale tööandjate esindusorganisatsiooni juhib Veskimägi ka mööblitootjat Standard. Ta ei koonerda värvikate väljaütlemiste ja vastakaid tundeid tekitavate seisukohtadega.

Alles äsja kaitses Veskimägi näiteks Äripäeva külgedel tasulise kõrghariduse ideed. Eelmisel aastal üllitasid tööandjad tema juhtimisel kurikuulsa manifesti, kus mitmedki ettepanekud ajasid avalikkuse n-ö tagajalgadele. Näiteks ettepanek streikimise õigust piirata või jätta sotsiaalmaks töötaja enda kanda.

Muuseas, ka manifesti osas jäi Reformierakonna juht Ansip teisele arvamusele. Mõttetu prügikastikaup, kõlas tollal tema hinnang. Veskimägi ise neid väljaütlemisi liialt südamesse ei võta: tühja sest kriitikast, peaasi et arutatakse. Ning isegi Ansipi kohta ütleb Veskimägi, et temaga saab rääkida küll. Viimati näiteks kohtus Veskimägi Ansipiga Eesti ja
Iirimaa jalgpallimängu ajal, kus arutati sõbralikus õhkkonnas olukorda Vietnamis…

Paraku, kui jutt läheb Eesti riigi jaoks Vietnamist tõsisema teema peale, siis asjad enam sujuda ei taha. Kui vaadata nüüd juba rohkem kui aasta kestnud vaidlust haigekassa ja töötukassa ümber, olgu selleks siis küsimus nende reservide riigistamisest (rahandusministeerium eelistab pehmet väljendust – reservide konsolideerimine) või nüüd töötuskindlustusmaksu määrade muutmist, siis pole pilt mustvalge.

Ei ole nii, et üks seisukoht on õige ja teine vale. Nii valitsuse kui ka tööandjate argumentidel on omad plussid ja miinused, mõlemal on oma loogika. Lihtsalt tööandjad lisavad, et valitsus pole enam absoluutselt võimeline kompromissideks, mis me seal nõukogudes istume ja aega raiskame, kui valitsus teeb niikuinii seda, mida ise tahab.

Tõsi, on kostnud ka signaale, et asi pole ainult töötukassa ja haigekassa teemade sisulises vaidluses, vaid küsimus on ikkagi ka isiklikes suhetes. Et millegipärast on Ansipil tekkinud mingi isiklik vimm. Et kui varem oli Ansipi uks tööandjatele alati avatud, siis nüüd kõlab peaministri poolt tihti – ärge tulge õpetama!