«Pank» 8. osa – aga mis toimus tegelikult Hansapanga õitseng

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hansapanga juht Indrek Neivelt ja president Lennart Meri. Hansapanga ühel kevadkonverentsil kutsus president Meri üles Eesti Nokiat otsima.

FOTO: LAURI KULPSOO / PM/EMF

Kuula artiklit

Pärast Swedbanki kontrolli saavutamist Hansapanga üle hakkasid selle asutajad tasapisi pangast lahkuma. Nagu eelmises osas kirjutasin, lasti esimesena lahti Jüri Mõis. Kui aga päris täpne olla, siis päris esimene asutaja lahkumine oli väga kurb sündmus 8. jaanuaril 1998, kui Raekoja platsi ääres asuvas restoranis Karl Friedrich kukkus ärikohtumisel kokku Rein Kaarepere. Äkksurma põhjuseks oli ilmselt Tartu Kommertspanga pankrotiga seotud lõpmatud kohtuprotsessid.

Pärast Mõisa lahkus nõukogu esimees Hannes Tamjärv, kes ise on öelnud, et tema mineku põhjus ei olnud niivõrd rootslaste tulek, vaid tal oli juba mõned aastad tagasi laua peal uue kooli rajamise idee. Kui Tamjärve lahkumisest anti teada 1998. aasta detsembris, siis lahkus järgmine asutaja, Rain Lõhmus.

«Formaalselt lahkusin ma Hansapangast 1999. aasta märtsi lõpus, tegelikult oli lahkumine kokku lepitud juba 1998. aasta viimastel päevadel.  Läksin siis just ka mingitele kursustele, nii et mind tegelikult enam pangas suurt polnudki,» ütles Lõhmus Peeter Raidlale raamatus «Eesti kapitali ausammas». «Kuni 1998. aasta sügiseni oli kogu panga juhtkonnal selline suhtumine, et kui Hansapangaga oleks midagi juhtunud, oleks meile otsa vaadatud ja küsitud, et mida te ometi tegite. Aga kui Swedbank saavutas enamusaktsionäri staatuse, saime tegelikult aru, et kui keegi teine kontrollib kogu ettevõtet, läheb ka vastutus talle üle. Ühes sellega hakkas meil süvenema tunne, et me oleme palgatöölised,» selgitas ta oma lahkumise motiive.

Pärast Hansapanga asutajate lahkumist saab panga esimeseks meheks Indrek Neivelt.

«Mõisale asendaja otsimine oli igavene tegu. See oli siis ka meie suurim mure, sest me võtsime Hansapanka ikka veel kui oma last,» meenutas Hannes Tamjärv Peeter Raidlale aastaid hiljem. «Kui meie valik Neivelti peale langes, oli tema ärarääkimine igavesti raske töö. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Neivelt sobis rootslastele kohe kindlasti. Eeskätt just suhtlemisülesannete lahendajana,» lisas ta.

Kui algselt oli Hansapank eelkõige privaat- ja investeerimispank, siis pärast Swedbanki suuromandusse minekut muutus traditsiooniliseks jaepangaks. Sellele aitas kaasa Hoiupanga ülevõtmine, kust tuli mitusada tuhat uut klienti.

Samas avasid rootslased ka krediidikraanid, mis hilisematel aastatel aitasid kaasa laenubuumi puhkemisele. Tõsi, eluasemelaenubuumi õhutaja ei olnud mitte turuliider, vaid hoopis Soome Merita panga filiaal, millest täna on saanud Luminor. LHV Panga, mille asutas pärast Hansapangast lahkumist Rain Lõhmus koos kolleegide Tõnis Haaveli ja Andres Viisemanniga (lisaks neile läks koos Lõhmusega ka Rain Tamm ja Taavi Lepmets), juht Erki Kilu ütles nädala alguses, et eelmise buumi ajal rahastati pool laenudest Skandinaaviast.

Hansapanga finantsdirektor Erkki Raasuke ütles Lõhmuse ja kolleegide lahkumise kohta, et mingit massilist lahkumist, panga kauplemisüksusest, Hansapank Markets, mille ajutine juht ta 1999. aasta alguses oli, ei ole.

«Seoses juhtkonna muutumisega on küll käimas verevahetuse protsess, mis tegelikult algas juba seitse-kaheksa kuud tagasi,» ütles Raasuke toona BNSile.

Hansapanga kiire kasv

Emapangast saadud rahasüstid ja laenud rahvusvahelistelt rahasüstidelt saadud krediit, pani Hansapanga pärmitainana paisuma ja aktsia hinna kerkima. Kui 1998. aastal sai Hansapanga grupp 60,5 miljonit krooni (3,9 miljonit eurot) kahjumit, siis järgmisel aastal teeniti juba 815 miljonit krooni (52 miljonit eurot) kasumit. 2005. aastal, mil Hansapank läks täielikult Swedbanki omandusse, oli panga kasum kasvanud juba 3,8 miljardi kroonini (242 miljonit euroni). Võrdluseks, Swedbank Eesti eelmise aasta kasum oli 191 miljonit eurot, aga täpsuse huvides tuleks lisada, et siis kuulusid gruppi ka Läti, Leedu ja Venemaa tütarpangad. Koos kasumite kiire kasvuga kerkis oluliselt ka Hansapanga aktsia hind.

 

Ajakiri Euromoney andmetel oli Hansapank 2000. aastal Ida-Euroopa pankade hulgas 16. kohal.

Hansapanga tähelend kaubamärgina kestis 2005. aastani, mil ettevõte oli veel börsil. Ühel sombusel veebruarihommikul ootasid finantsspetsialistid, majandusajakirjanikud ning sajad aktsionärid Hansapanga 2004. aasta viimase kvartali ning terve aasta majandustulemusi. Ehkki tund aega enne börsipäeva algust avaldatud tulemused olid isegi paremad, kui kõige optimistlikumad analüütikud olid ennustanud, ei huvitanud need siis aga enam mitte kedagi.

Eesti ettevõtlusajaloo kuulsaim ülevõtmispakkumine

Koos tulemuste avaldamisega tegi Swedbank pakkumise kõigi Hansapanga aktsiate ülevõtmiseks. Algas Eesti ettevõtluse ajaloo kuulsaim ülevõtmine.

Swedbank, kelle käes oli siis 59,71 protsenti Hansapanga aktsiatest, tegi ülevõtmispakkumise kõikidele aktsiatele hinnaga 172,11 krooni ehk 11 eurot aktsia. Pakkumishind oli veidi alla viie protsendi aktsia eelmise päeva sulgemishinnast kõrgem. Pakkumise väärtus oli 1,407 miljardit eurot ehk 22 miljardit Eesti krooni, mis oli tervelt 12,5 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Tõsi, Eesti investorite osakaal oli märkimisväärselt väiksem.

«Hansapanga kogu aktsiapaki omandamine on loogiline samm meie teel juhtivaks pangaks Põhjamaade ja Balti regioonis. Hansapangal on unikaalne positsioon ja tugev turuosa ning Hansapank on suurepärane platvorm FöreningsSparbankeni kasvuks Balti riikides ning kaugemalgi,» ütles FöreningsSparbankeni (Swedbanki) nõukogu esimees Carl Eric Stalberg. Heasoovlikkuse demonstreerimiseks ja teades, kui oluline oli Hansapank Tallinna börsile, lubas Swedbank, et kaalub noteerimist kõigis kolmes Balti riigis.

«Swedbanki motivatsioon aktsiate noteerimiseks Tallinna börsil võiks olla lootus pakkumise õnnestumise korral Hansapanga aktsiatest vabanevale rahale rakenduse leidmine,» kommenteeris Swedbanki lubadust Äripäeva toonane analüütik Romet Kreek.

Kohe kostsid ka hääled, et pakutav aktsiahind on liiga madal. Hansapanga asutajatest väikeaktsionärid Jüri Mõis, Rain Lõhmus ning Heldur Meerits ütlesid Postimehele kohe, et peavad hinda liiga madalaks ja oma aktsiate müügiga ei kiirusta.

Heldur Meerits

FOTO: Julia-Maria Linna/Äripäev

Hansapanga asutajatest oli tol ajal enim Hansapanga aktsiaid järel Toomas Sildmäel (2,6 miljonit aktsiat), Heldur Meeritsal (2,4 miljonit aktsiat) ja Tiina Mõisal (2,08 miljonit aktsiat), Hannes Tamjärvel ja Jüri Mõisal oli veel alles vastavalt 965 000 ja 674 000 aktsiat, Rain Lõhmusel umbes 100 000 ning Olari Taalil 91 000 Hansapanga aktsiat.

Ülevõtmispakkumine muutus dramaatiliseks 15. märtsil, mil Hansapanga nõukogu sõltumatud liikmed Tiina Mõis, Endel Siff ja Gunnar Okk ei soovitanud panga aktsiaid Swedbankile müüa. Kavatsust mitte aktsepteerida Swedbanki pakkumist tasemel 11 eurot aktsia kohta teatasid ka Hansapanga juhatuse esimees Indrek Neivelt ning kõik juhatuse liikmed – Erkki Raasuke, Priit Põldoja, Olli Heinonen, Aivo Adamson, Kristina Siimar, Ingrida Bluma, Ugis Zemturis ja Giedrius Dusevicius.

«Mõistes täielikult Swedbanki äriloogikat ülevõtmise kasulikkusest Swedbankile, ei tulene sellest siiski automaatselt kasu Hansapangale. Võimalikud sünergiad on meie arvates väikesed,» märkisid Mõis, Siff ja Okk börsile saadetud teates.

Sellega muutus Hansapanga ülevõtmine vaenulikuks.

Aga Hansapanga juhid polnud ainukesed. Teiste hulgas pidas aktsia 11-eurost ülevõtmispakkumise hinda ebapiisavaks ka Citigroup.

Nädal aega hiljem tõstis Swedbank aktsia pakkumishinna 211,23 kroonile ehk 13,5 eurole. See pakkumine avaldas mõjukatele väikeaktsionäridele, kelleks Hansapanga asutajad tookord olid, muljet.

Teravalt Swedbanki varasema ülevõtmispakkumise vastu olnud Heldur Meerits nentis, et seekordsest pakkumisest keeldumine oleks keeruline.

«Swedbankil on väga head šansid saada oma valdusesse vähemalt 90 protsenti Hansapanga aktsiatest ja sealt edasi on väikeaktsionäri jaoks vaid halvad valikud,» ütles Meerits uue pakkumise kohta BNSile.

Meeritsa sõnul väikeaktsionäridel jõudu ülevõtmist takistada enam ei ole ning aktsiad tuleks müüa.

«Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus,» sõnas ta.

Autor oli Hansapanga aktsionär aastatel 1998 kuni 2005.

Tagasi üles