Andrus Ansip andis Eesti tippettevõtjale aru: mis juhtub geobloki kadumisega?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andrus Ansip.

FOTO: HANS PUNZ / AFP

Kuula artiklit

Alates 3. detsembrist 2018 hakkab Euroopa Liidus kehtima määrus, mille järgi ei tohi ükski seal tegutsev kaupleja seada oma kaupu ja teenuseid müües kliendile eritingimusi või piiranguid.

Mida see uus määrus lähemalt tähendab? Mis on ELis edaspidi lubatud ja mis keelatud? Millega peaks arvestama e-poe omanik, kes ajab äri Euroopa Liidus? Jaeäridele majandustarkvara loova Erply juhi Kristjan Hiiemaa küsimustele vastas Euroopa Komisjoni asepresident digitaalse ühisturu alal Andrus Ansip.

«Määrus kehtib kõigi kauplejate suhtes, kes pakuvad oma kaupu või teenuseid tarbijatele ELis, olenemata sellest, kas kaupleja on asutatud ELis või väljaspool seda,» selgitas Euroopa Komisjoni asepresident digitaalse ühisturu alal Andrus Ansip, kelle haldusalasse see teema kuulub. Ansip rõhutas, et määruse sätteid kohaldatakse ka nende kauplejate suhtes, kes on asutatud ELi mittekuuluvates riikides, aga tegutsevad ELis.

See tähendab, et ELis tegutsevatel kauplejatel võib 3. detsembrist alates olla vaja kohandada oma internetipõhist müügikohta – näiteks kui mõnes liikmesriigis polnud klientidel seni võimalik teha tellimusi või makseid.

Kuidas peab kaupleja vastavalt määrusele oma tegevuse kohandama – kas see tähendab nüüd, et e-kaupleja peab müüma kõigis Euroopa Liidu riikides sama hinna ja samade tingimustega?

Kauplejatel tuleb ära lõpetada asukohapõhine tõkestus. Näiteks, kes blokivad või suunavad asukoha alusel ümber konkreetseid IP-aadresse, peavad sellise tegevuse lõpetama või küsima ümbersuunamise korral klientidelt nõusolekut.

Samuti ei tohi kasutajaliidesed olla üles ehitatud nii, et teiste liikmesriikide klientidel on keeruline oma tellimusi vormistada.

Teisest küljest ei mõjuta määrus kauplejate õigust oma hindu ja veebisaite kogu ELis vabalt kujundada ning oma kaupu või teenuseid vabalt turustada. Määrus kohustab kauplejaid kohtlema ühes ja samas olukorras olevaid ELi kliente ühel ja samal viisil, olenemata nende kodakondsusest või elu- või asukohast (eeldusel, nad on nõus aktsepteerima konkreetse veebisaidi või müügikoha juurdepääsu üldtingimusi, sh tarnetingimusi).

Määruses on öeldud, et oma toodetele ja kaupadele ligipääsu ei tohi põhjendamatult piirata. Millistel puhkudel ei ole piiramine õigustatud?

Põhjendatud ei ole asukohapõhine tõkestamine või muul viisil diskrimineerimine kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel. See tähendab, et teise liikmesriigi klientidel on samasugune juurdepääs kaupadele ja teenustele ning samasugune võimalus neid osta, kui on kohalikel klientidel.

Piirang ei ole põhjendatud järgmistes olukordades:

      •     kaupade müük ilma tarneta väljaspool kaupleja teenindatavat piirkonda;

      •     e-teenuste müük, kus ei ole juurdepääsu autoriõigustega kaitstud teostele ega nende kasutamise võimaldamisele;

      •     konkreetses füüsilises asukohas pakutavate teenuste müük.

Lisaks sellele keelab määrus veebisaitidele juurdepääsu blokkimise ja teistele veebisaitidele ümbersuunamise ilma kliendi nõusolekuta.

Määrusega püütakse ära hoida olukordi, kus klienti koheldakse erinevalt tema kodakondsuse, elukoha või asukoha tõttu, maksekonto asukoha, makseteenuse pakkuja asukoha või makseinstrumendi väljastamise koha tõttu. Sellistel juhtudel ei ole juurdepääsu piiramine õigustatud.

Määrusega ei kaasne välisriiki tarnimise kohustust. See punkt tahab veidi lahtiseletamist – kas see tähendab, et klient peab kaubale ise teise riiki järele minema või korraldama ise välisriigist kauba jõudmise endani?

Kauplejal on vabadus määrata geograafiline ala, kus ta osutab tarneteenuseid. Määrus ei pane kauplejale kohustust seada teistes riikides oma kaupade jaoks sisse kättesaamispunktid. Alal, kus kaupleja pakub oma kasutustingimuste kohaselt tarnimise või kauba kättesaamise võimalusi, peaksid ka teiste liikmesriikide kliendid saama neid kasutada, sõltumata kodakondsusest, elukohast või asukohast.

Pakkide kättetoimetamise sektoris on ärimudeleid, mille puhul kiirkulleri- ja kulleriteenuse osutajad võivad saadetisele otse saatja/kaupleja juurde järele minna ning saatja/kaupleja ei pea toimetama seda üleandmiseks postkontorisse vm. Küll aga võiks kaubaveoteenuseid klientide huvides edasi arendada, et rahuldada tarbija kasvavat nõudlust.

Kuidas te kommenteerite seda seisukohta, et kui e-ettevõtjal pole välisriiki tarnimise kohustust, siis sisuliselt jääb ju ikkagi geoblokeering kehtima?

Asukohapõhise tõkestuse määrusega ei panda ettevõtjatele kohustust tarnida kaupa üle piiri ega sunnita neid muutma oma ärimudelit ja/või turustuspoliitikat. See, kas pakkuda klientidele piiriülest tarnet mõnes või kõigis liikmesriikides, on endiselt kaupleja vaba turundusvalik, mida määrus ei mõjuta. Määruse eesmärk on pigem vältida nende välismaiste ELi klientide diskrimineerimist, kes soovivad teha oste samadel tingimustel, mida kohaldatakse koduriigi klientidele (põhimõttel „ostle nagu kohalik«).

Määruse järgi on nõutud ka hinna kujunemise lahtikirjutamine. Mida peab kaupmees täpsemalt selgitama?

Määrusega ei reguleerita ega ühtlustata hinnataset ega kehtestata täiendavaid kohustusi seoses hindade märkimisega. Komisjoni eesmärk on muuta e-jaemüüjate ja tarbijate makstavad hinnad läbipaistvamaks põhiteenuste puhul, näiteks saadetiste tuvastamis- ja jälgimisteenused.

See, kas kaupleja otsustab pakkuda klientidele piiriüleseid tarneid mõnes või kõigis liikmesriikides, on endiselt kaupleja vaba valik, mille ta peab üldtingimustes selgelt sõnastama. Nii nagu näeb ette tarbija õiguste direktiiv, tuleb enne lepingu sõlmimist tarbijale selgelt ja arusaadavalt teatada tellimuse koguhind.

Eesti (ja ilmselt ka teiste väiksemate ELi riikide) ettevõtjatel on tekkinud mure, et määrus suretab nende äri välja, sest kui blokeering kaob, siis ei suuda nad suurte Lääne-Euroopa tegijatega konkurentsis püsida. Kuidas saavad ELi väiketegijad selle määruse tingimustes konkurentsis ellu jääda?

Määruse eesmärk on tasakaalustada norme ja eemaldada teenuste ostjaid mõjutavad takistused ja diskrimineerivad tavad. Teiselt poolt aitab määrus suurendada kauplejate õiguskindlust, jättes samal ajal alles nende lepinguvabaduse.

Määrusega ei sunnita kauplejaid muutma oma turustuspoliitikat, näiteks võtma kasutusele uusi tarnesüsteeme või kohandama oma veebisaite ja kasutatavaid keeli; küll aga nähakse ette, et kui klient nõustub kaupleja kehtestatud tingimustega (näiteks kaupleja veebisaidil), siis ei tohi teda diskrimineerida tema kodakondsuse või elukoha alusel.

Võib öelda, et piiriüleselt tegutsevad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) saavad määrusest kasu, näiteks lepingu suhtes kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse poolest. Määruse järgimine iseenesest ei tähenda, et piiriülene müük on suunatud konkreetsesse liikmesriiki ning et kohaldada tuleks välisriigi õigust ja kohtualluvust, kaasa arvatud lepinguväliseid nõudeid. See hõlmab ka müügijärgset teenindust, mida pakutakse pärast lepingu sõlmimist.

Seega ei tohiks asukohapõhise tõkestuse lõpetamine VKEsid negatiivselt mõjutada, vaid peaks andma neile pigem võimaluse oma äri laiendada.

Mis puudutab ELi abi, siis lisaks liikmesriikide kaubanduse edendamise asutustele saavad VKEd teavet portaalist «Teie Euroopa» ning õigus- ja rahastamisalast nõu Euroopa ettevõtlusvõrgustikust. ELi eksportijatele oluline teave peamiste eksporditurgude kohta on olemas andmebaasis.

Kes hakkab kontrollima e-kaupmehi, et nad seadust täidaksid?

Liikmesriigid peavad 3. detsembriks määrama ühe või mitu asutust, kes kannavad hoolt määruse täitmise tagamise eest. Klientidel on õigus neile asutustele rikkumistest teatada.

Kuidas muudab uus määrus olukorda kliendi jaoks?

3. detsembrist ei ole enam põhjendatud asukohapõhine tõkestamine või muul viisil diskrimineerimine kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel. See tähendab, et teise liikmesriigi klientidel on samasugune juurdepääs kaupadele ja teenustele ning samasugune võimalus neid osta kui kohalikel klientidel. Need olukorrad on järgmised:

      •     klient ostab kaupu, näiteks elektroonikaseadmeid, riideid, spordirõivaid või raamatuid, mida kaupleja kliendi liikmesriiki ei tarni. Sellel kliendil on õigus saada tarneteenust mõnes liikmesriigis, kus kaupleja tarneteenust pakub, samadel tingimustel nagu kohalikud kliendid;

      •     klient soovib valida ja teises liikmesriigis asutatud kauplejalt osta elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, nagu pilvteenused, andmelaondus või veebimajutus. Sellel kliendil on õigus teha seda samal viisil nagu seda teevad kohalikud kliendid;

      •     klient ostab teenuse, mida pakutakse kaupleja ruumides või kaupleja füüsilises asukohas ning need ruumid või see asukoht paiknevad muus kui kliendi liikmesriigis. Siia kategooriasse kuuluvad näiteks kontserdipiletid, majutus või autorent. Ka sellises olukorras on kliendil õigus nõuda, et teda koheldaks samamoodi kui kaupleja riigi kodanikke/residente.

Määrusega on keelustatud ka veebisaitidele juurdepääsu blokeerimine ja IP-aadresside ümbersuunamine ilma kliendi eelneva nõusolekuta.

Lisaks saavad kliendid kasu ka klauslist, millega keelatakse diskrimineerimine makseteenuste osutamisel. Kauplejatel ei ole lubatud kohelda kliente erinevalt vastavalt kodakondsusele, elukohale või asukohale, aga ka maksekonto asukoha, makseteenuse pakkuja asukoha või makseinstrumendi väljastamise koha põhjal.

Kuidas menetletakse e-äri puhul tarbijakaebusi - millise riigi tarbijakaitseamet probleemi korral asja menetleb?

ELi õigusnormidega on ette nähtud, et kui kaupleja suunab oma tegevuse mõnda liikmesriiki, kehtivad tema suhtes selles liikmesriigis kohaldatud tarbijakaitsenõuded. ELis on läbi vaadatud ka tarbijakaitse koostöö määrus, et ametiasutused saaksid teha eri riikide kauplejate ja tarbijatega seotud probleemide lahendamiseks koostööd ja käsitleda ühiselt tarbijaõiguse rikkumisi ühtsel turul.

Lisaks käivad Euroopa Komisjonil läbirääkimised, et ühtlustada digitaalset sisu ja kaupade müüki puudutavad tarbijaõigused. Need peaksid vastuvõtmisel vähendama lepinguõiguse erinevustest tulenevaid kulusid, andma ettevõtjatele suurema õiguskindluse ja aitama tarbijatel ostlemisvõimalustest kogu ELis täiega kasu saada.

Euroopa Liit lõpetab geoblokeeringu

Paljudele meist on tuttav olukord, kus me leiame teise riigi veebipoest kauba, asume seda ostma, kuid “osta” nupule vajutades satume hoopis uuele lehele, kus meile teatatakse, et meie koduriigis ei ole see kaup saadaval.

Euroopa Liidus jõuab klient teise liikmesriigi veebipoes tegeliku ostuni vaid 37% kordadest, selgub Euroopa Komisjoni andmetest. Nüüd lõpetas Euroopa Liit klientide sellise diskrimineerimise.

Kuid milliseks muutub olukord kaupleja poolt vaadates? Seni on e-kaupleja jaoks olnud asukohapõhise tõkestuse peamiseks põhjuseks rahvusvahelised veokulud ja eri riikide erinevad maksusüsteemid.

Mis on asukohapõhine tõkestus ehk geoblokeering?

      •     Veebilehte välisriigist külastaval kliendil on sisule piiratud ligipääs.

      •     Tavaliselt on piiratud juurdepääs kaupadele, tellimuste esitamisele või sisule, kui lehe külastaja asub välisriigis.

      •     Puudub kauba välismaale tarnimise võimalus.

      •     Hinnad ja tingimused varieeruvad vastavalt riigile või kliendi asukohale.

Internetis ostlemine Euroopa Liidus

      •     Üks kolmandik Euroopa Liidu veebiostjatest külastab mõne teise ELi liikmesriigi jaekaupluste veebilehti.

      •     15% eurooplastest ostab kaupu teise ELi riigi e-poest.

      •     Seni suunasid paljud veebipoed kliendi oma pealehelt ümber kohaliku esinduse lehele, kus oli teistsugune ja sageli väiksem kaubavalik.

Millelt kaob asukohapõhine tõkestus?

      •     Tööstus- ja jaekaubad, sealhulgas elektroonika ja mööbel

      •     Internetiteenused, sealhulgas veebimajutus ja pilvteenused

      •     Meelelahutusteenused, sealhulgas meelelahutusürituste ja kontsertide piletid

      •     Lisaks plaanitakse aastaks 2020 kaotada asukohapõhine tõkestus ka kultuurivaldkonna toodetelt, näiteks muusika, e-raamatud, internetimängud või tarkvara.

Tagasi üles