Raivo Vare: suurte äriprojektide elluviimine on Eestis väga keeruline

Suurte äriprojektide elluviimine ja investeeringute Eestisse meelitamine on  keeruline, kuna nende vastu leitakse alati kogukondlikke või poliitilisi  argumente ning kohalikud omavalitsused ei ole investeeringute meelitamisest huvitatud, ütles ettevõtja ja riigitegelane Raivo Vare saates «Otse Postimehest». 

Puidurafineerimistehase projekti kuulsusetu hääbumise taustal – kas Eestis on üldse võimalik korda saata midagi suurt ilma, et häälekas vähemus selle nurjaks?

Puidurafineerimistehase eestvedajad sattusid kokku kolme vaimuga ja mitme õnnetusega. Esimene vaim oli klassikaline «mitte minu tagahoovis». See on loomulik ning inimlik ja ka mulle ei meeldiks, kui minu tagahoovi midagi tuleks. Aga siin on siiski olemas mingid võimalused tasakaalu leidmiseks. Teine on roheliste protestivaim, mis võtab Eestis üha rohkem tuure üles, mis on mõneti loogiline aga mõneti ka üle võlli minemas. Me ju kõik teame neid hõberemmelga lugusid. Kolmandaks sattusid nad kokku Tartu vaimuga, mis on eriline protestiloomuga mõtteviis.

Kolmele vaimule lisaks sattusid nad kokku mitme õnnetusega. Esimene õnnetus oli see, et nad sattusid poliitilisse tsüklisse, ehk siis meil pidevalt käivasse valimistsüklisse. Teiseks õnnetuseks oli kindlasti konkurentsihuvi, millest me ei taha rääkida.

Puitu välja vedavad sadamad olid vastu?

Puidurafineerimistehase vastu oli suur sektorisisene, logistikafirmade ja ka rahvusvahelise turu grupihuvi. Kui siit saab palgi odavamalt kätte, et see Soome viia, siis on ju soomlaste huvides, et see asi samamoodi edasi kestaksid. Kõik need asjaolud kokku viisid selleni, et tselluloositehase ideed ei suudetud läbi viia.

Hirmutav on see, et need vaimud ja õnnetused ei ole unikaalsed, nad lihtsalt lõid kõik korraga välja, need hirmud ja vaimud on tegelikult kogu aeg olemas.

Siis me ei saagi ju Eestis midagi suurt teha ja müüme oma kolmeeurost kohvi edasi?

Tegelikult me ei tahagi väga teada, mõista ja uurida. Mõne suurprojekti puhul me ülistame Exceli tabelit ja samas teise projekti puhul me ei taha isegi uurida midagi, sest me usume ja teame.

Kes peaks andma käsu uurida?

Mis mõttes käsu? Valitsus algatas puidurafineerimistehase rajamiseks eriplaneeringu ja siis lõpetas ära. Eriplaneering ei ole saatanast, see on normaalne mehhanism ja võte suurte investeeringute paremaks teenindamiseks. Suuri investeeringuid tuleb teenindada, neid tuleb meelitada, neile tuleb meele järele olla. Ei tohi lähtuda eeldusest, mis on Eestis pikka aega valitsenud, et pole vaja midagi teha, meil on niigi kõik hästi ja kui üldse keegi tuleb, siis ta peab uksest sisse saamiseks kõvasti pingutama.

Investeeringuid peavad kõik meelitama. Omavalitsused näiteks peaksid meelitama, keda see aga üldse ei huvita. Vastupidi, Tartu linnapea tegi silma pilgutamata valimisteks tasuta reklaamikampaania ära. Omavalitsused põhimõtteliselt ei ole huvitatud ettevõtluse arendamisest Eestis, kuna süsteem on üles ehitatud nii, et neile tulevad ettevõtlusest ainult probleemid. Kui on näiteks tehas, siis omavalitsus, mille territooriumil see tehas asub, ei saa peaaegu mitte mingisugust kasu. Eriti veel, kui seal töötavad inimesed ei ela selles omavalitsuses, siis ei saa ta ka piisavalt tulumaksu.

Mis siis saab?

Kui nii jätkub, siis ei saagi enam midagi teha. See on võimalik arengustsenaarium mõnda aega. Nimelt on võimalik  minna Kreeka teed ja hakata laenama. Mitte tootma heaolu, vaid laenata heaolu. Kõikidele vaimudele ja üldse kõigile see meeldib.

Fosforiiti ei hakka me kunagi kaevandama?

Eesti maapõues oleval fosforiidil on teadaolevalt üks maailma parimaid kvaliteete ja see oleks maailmaturul väga konkurentsivõimeline, aga selle kaevandamine on meil välistatud, kuna meil on selle vastu usulise väärtusega eelhäälestus.

Kunagi aastate eest kerkis üles teema võimalikest uuringutest fosforiidi kaevandamise teemal. Reaktsioon oli absoluutne «ei». Me ei taha sellest midagi teada, sest me ei taha teada. Meie õpetus on õige, sest meie õpetus on õige. Me oleme õigel teel sellepärast, et me usume.

Ühed teadlased arvavad ühtmoodi, teised teistmoodi, aga teaduse esimene reegel on ju see, et kui nähtuse uurimisel saadakse erinevaid tulemusi, siis uuritakse edasi. Aga siin me ei tahagi igaks juhuks uurida, sest äkki tuleb välja, et ongi võimalik. Sarnane eelhäälestus on fosforiidi, tselluloositehase ja kõigi teiste suurprojektide puhul.

Rail Baltic on ka suurprojekt, mis ilmselt tuleb, aga mina ei suuda uskuda, et piletitulu selle trassi tasuvuse katab.

Põhimõtteliselt ei tohiks ennast petta sellega, et kaup peab kinni maksma reisijateveo. See ongi reisiraudtee, millele tulebki peale maksta. Kogu Euroopa maksabki reisiraudteele peale. Kui keegi tahab nüüd tuua näiteid kiirrongidest Lyoni ja Pariisi vahel, siis see raha, mis sinna peale makstakse, on meeletu.

Me oleme Eestis jõudnud staadiumisse, kus meile tundub, et riik on enam-vähem valmis, enam-vähem on kõik hästi, rahul ei ole küll keegi, aga muutusi ka enam ei tahaks.

Miks meil peavad olema riiklikud raudtee- või lennukompaniid? Mis vahet sellel on, millistes värvides keegi teenust osutab?

Mingitel põhjustel arvati kunagi, et raudtee opereerimine peaks olema riigi asi. Mina ei arva üldse niimoodi. Võib arutelda selle üle, kas infrastruktuur peaks olema riigi oma, ilmselt peaks seal mõningane riigi osalus olema. Selleks, et opereerimine ei oleks riiklik, tuleb see targalt üles ehitada nii, et ka võimalikes kriisiolukordades toimiks ta riigi ja ühiskonna huvides. Piltlikult öeldes ei tohi eraoperaator tõmmata stepslit seinast välja.

Sa oled Riigireformi Sihtasutuse nõukogu liige. Viimastel nädalatel on teie algatusi auklikuks tulistatud. Võtame kasvõi idee seada avalikele ametikohtadele ja asutustele mõõdikud. Milline on peaministri mõõdik?

Peaministri põhiline mõõdik on see, et riik strateegiliselt ja pikaajaliselt säiliks. Seda ei ole võimalik kvantitatiivselt mõõta, aga kõigile ametkondadele on võimalik seada kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid mõõdikuid.

Riigilt palka saavate ametnike vähendamine poole võrra kõlab nagu utoopia. Tänagi räägib politsei- ja piirivalveameti juht, et töötajate nappus on viinud ameti kriisi lävele.

Kuidas saab kõige paremini kriitikat teha? Võtad õpetajad, arstid, päästjad ja politseinikud ja ütled, et neid koondada ei saa. Ei saagi. Riigireformi ettepanekutes on kolmes kohas sõnaselgelt öeldud, et neid ei puututa. Reform peab puudutama ministeeriumeid ja ameteid.

Meil on toimunud viimase kümne aasta jooksul üks huvitav protsess – meil on väga palju ametkondlikke funktsioone liikunud ministeeriumite alt välja. Me teame täna täpsusega üks töökoht, kui palju on ministeeriumites töötajaid. Kui keegi suudaks praegu samasuguse täpsusega öelda, kui palju on töötajaid eri sihtasutustes, siis ma tahaksin näha, kes see ütleja on. Sihtasutustesse ja allasutustesse on liikunud ära inimesed, funktsioonid ja mängureeglid. Lahti on läinud märkamatu vohamine.

1991. aastal joonistas tollane riigiminister Vare oma arvutis tollasele riigiorganisatsioonile organogrammi kastikesi. Sai üksinda selle tööga hakkama ja oligi muide täpne ülevaade olemas. Kaks aastat tagasi tegi Eesti Koostöö Kogu riigiröntgeni ja sellega läks kolmveerand aastat aega, enne kui suure toa nelja seina katvad skeemid suudeti kokku panna. Nii keeruliseks oleme me selle riigi ajanud!

Vähendamisest rääkides räägime me riigiametnikest ja võimuvolitusi teostavatest inimestest. See seltskond ei ole täna enam ministeeriumites, vaid on laiali paiskunud harulisse süsteemi, kus tuleb teha korralik revisjon. Riigiaparaadis on täna stimuleerimise süsteem, kus ministeerium saab raha juurde siis, kui saab funktsioone juurde ja ametnik saab raha juurde, kui ta kirjutab need funktsioonid seadustesse. Nii lihtne ongi. 50 protsenti seadusloomega tegelevaid ametnikke võib päevapealt ära kaotada ja siis ei tule ka seda vohavat seadusloomet enam nii palju. Riigikogu peaks andma riigikontrollile ülesande teha uus riigiröntgen.

Tagasi üles