«Pank» 4. osa – aga mis toimus tegelikult

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Igal tööpäeval naelutas Tiina Joosu telerite ette kümneid tuhandeid vaatajaid Kapitali saadet vaatama.

FOTO: Ülo Josing / ERR

Kuula artiklit

Eelmise sajandi üheksakümnendate aastate teine pool oli Eesti ärielus väga eriline. Varsti pärast Tallinna börsi loomist 1996. aasta juunis tabas meid börsipalavik, mida enne seda ei saanudki olla, aga karta on, et vähemalt järgneva viie kuni kümne aasta jooksul ka ei tule.

Suvel alustanud börs alustas esimestel kuudel küll tagasihoidlikult, aga november ja detsember olid juba rajud – börsiindeks Talse (nüüd OMXT) kerkis siis vastavalt 25 ja 22 protsenti (ühe kuuga!). 1996. aasta novembrist kuni järgmise aasta augustini kerkis indeks pea viis korda, mis tegi keskmiseks tõusuks 17,4 protsenti kuus.

Börsil kees tõeline elu. 1997. aasta juulis oli börsikäive 138 miljonit eurot, mis praegu võrdub viimaste aegade aastakäivetega. 1997. aasta börsikäive kokku oli 1,4 miljardit eurot, mille saavutamiseks nüüd kulub Tallinna börsil seitse-kaheksa aastat.

1996. aasta septembris tuli Eesti televisiooni uudistetoimetus eetrisse majandusuudiseid edastava saatega «Kapital», mis naelutas igal tööpäeva õhtul telerite ette kümneid tuhandeid inimesi. Meediastaariks ei tõusnud ainult saate üks juhte Tiina Joosu, vaid ka aktsiamaaklerid, kellest kuulsaimad olid Hansapanga maakler Charlie Viikberg, kes nüüd on Eesti Energia energiakaubanduse juht ja Forekspanga (nüüd Danske Banki Eesti filiaal) maakler Tõnu Vanajuur, kes oli rahapesuskandaali tõttu sunnitud Danskest lahkuma.

Väidetavalt teenis Viikberg oma esimese miljoni (kroonides) juba 20-aastaselt.

Sellise kära taustal polnud ka ime, et investeerimine ulatus massidesse. Paljud ostsid aktsiaid, paigutades nendesse kogu raha, paljud laenasid sõpradelt-sugulastelt  säästud auto- või korteriostuks, kuid ostsid nende eest hoopis aktsiaid. Kõige popimad olidki pankade aktsiad, keda oli börsil nii palju, et Äripäev, kes toona arvutas mitte üksnes Äripäeva aktsiaindeksit, vaid ka pangandus- ja tööstussektori indekseid.

Ajalehed kirjutasid ärimeeste suurest edust nii autoostulainel, laenubuumist ja ettevõtete piiritagustest vallutustest – eriti Venemaal. Toonane hansapankur Rain Lõhmus  arvutas juhatuse koosolekul, et juhul kui Hansapanga aktsia jätkab tõusmist samas tempos, on ta 12 aasta pärast rikkam kui Bill Gates.

Pankade jõukamatel klientidel oli võimalus laenata pankadelt aktsiate tagatisel, mida nimetatakse repolaenuks). Sisuliselt tähendas see, et aktsiate ostmiseks võeti laenu, mille tagatised olid needsamad väärtpaberid. Finantsajakirjanik Villu Zirnask võrdles seda parun Münchauseniga, kes iseennast juukseid pidi soost välja tiris.

Venemaa turud

Üheksakümnendatel aastatel ei joostud tormi mitte üksnes Eesti aktsiatele, vaid ka Venemaa väärtpaberitele. Venemaa aktsiad on olnud teiste arenevate turgude aktsiaturgudega võrreldes pea alati kolmandiku võrra odavamad, mida siinsed finantsspetsialistid on alati toonud põhjuseks, miks neisse investeerida või miks nad on neid ostnud oma hallatavatesse pensionifondidesse. Kui esialgu oli lihtinimesel Venemaa väärtpaberitesse investeerimine keeruline (see oli võimalik vaid suur- ja privaatpanganduse klientidel), siis peagi tekkisid ka Venemaa-suunalised investeerimisfondid.

Paraku ei kestnud pidu kaua. 1998. aasta 17. augustil devalveeris Venemaa rubla ning osutus maksejõetuks oma võlakirjakohustuste täitmisel (defaulting) ning lisaks kuulutati välja 90-päevane moratoorium osa pankade kohustuste täitmisele, kaasa arvatud mõned võlakohustused ja kohustused tulevikutehingute suhtes.

Kaupleja Moskva pankadevahelisel valuutaturul. 

FOTO: DMITRY KOSTYUKOV / AFP

Intensiivselt Venemaale investeerinud pangad, aga ka eraisikud, kandsid suuri kaotusi. Aga Venemaa kriis avaldas suurt mõju ka kohalikule börsile ja kogu majandusele. Vaevalt aasta kestnud buumi nautinud Tallinna börsil saabus esimene krahh 1997. aasta oktoobris, mil puhkes Kagu-Aasia kriis ning aasta hiljem, septembris 1998  Venemaa kriis. Esimese aastaga pea kuus korda tõusnud Tallinna börs oli 1998. aasta lõpuks kaotanud üle 80 protsendi oma väärtusest.

Venemaa kriis ei puudutanud mitte ainult börsi ja finantsturge. Kui täna moodustab kaubavahetus Venemaaga kuus kuni kaheksa protsenti kogu ekspordist ja impordist, siis 20 aastat tagasi oli Venemaa osakaal väliskaubanduses pea viiendik.

Venemaa finantskriis mõjutas ka Lääneriikide suurinvestoreid. Näiteks sattus Venemaa finantskriisi tõttu raskustesse suur riskifond Long-Term Capital Management. Nelja kuuga kaotas fond 4,6 miljardit dollarit portfelli väärtusest. Kuna fondi olid investeerinud peaaegu kõik suuremad Wall Streeti suurpangad ja investeerimisfondid, oli oht, et selle kokkukukkumine toob kaasa ahelreaktsiooni, orkestreeris USA Föderaalreserv fondi esialgse päästmise 16 finantsinstitutsiooni poolt.

See kogemus kulus marjaks ära kümme aastat hiljem, kui puhkes üleilmne finantskriis.

Hoiupanga aktsiaemissioon

Koos börsibuumiga kasvas konkurents pankade vahel ning 1996. aastal möödub Hoiupank varade mahult Ühispangast ning tõuseb suuruselt teiseks pangaks. Hoiupanga toonane juht Olari Taal ihkab aga enamat.

«Kui me Hansapangast ka suuremaks ei saa, siis paremaks saame igal juhul. Me teeme Eesti kõige parema panga, nüüd ma usun seda juba ka ise,» ütles Taal toona ajakirjale Luup.

Olari Taali jaoks tehti Hoiupanga hoiupõrsas spetsiaalselt suuremaks

FOTO: Toomas Huik / PM/SCANPIX BALTICS

Kasvamiseks oli aga vaja raha ja 1997. aasta septembris otsustas Hoiupank korraldada ajavahemikul 14. kuni 28. oktoobrini aktsiaemissiooni. Müüki pandi kolm miljonit aktsiat hinnaga 230 krooni (14,7 eurot) aktsia. Börsil oli aktsia liikunud juba pikemat aega 250 krooni tasemel käies ära koguni 310 kroonil, mistõttu tundus aktsiate pakkumishind olevat üsna mõistlik.

Emissioonis plaanisid osaleda ka Hoiupanga juhid, milleks moodustati Hoiupanga Töötajate AS. Selle omanikuks said kuus panga juhtivtöötajat, teiste hulgas ka panga peajurist Marcel Vichmann.

Paraku jäi Hoiupanga emissiooni aja sisse ka 23. oktoobril toimunud meie esimene börsikrahh, mil börsiindeks kukkus 15,3 protsenti. Suurima löögi sai pangandussektor – suurim kukkuja oli tol päeval Eesti Ühispanga aktsia (tänane SEB), mille hind kukkus pea kolmandiku. See päev on ka tänaseni suuruselt teine languspäev meie börsi ajaloos.

Hoiupanga aktsial läks Mustal neljapäeval suhteliselt hästi – kukkumine oli «vaid» 5,6 protsenti 220 kroonini. Aga järgnevatel nädalatel läks kõik allamäge. Kuu aja pärast oli aktsia hind langenud alla 80 krooni taseme.

Vaatamata Hoiupanga aktsia hinna kukkumisele alla emissiooni hinna, märgiti kogu 690 miljoni krooni (44 miljoni euro) suurune emissioon täis. Hoiupanga juht Olari Taal ütles toona Postimehele, et üle poole emissiooni mahust ostsid välja garanteerijad ehk Hoiupanga Töötajate AS eesotsas Taali endaga.

Olari Taal 1997. aasta septembris

FOTO: MALEV TOOM / PM/SCANPIX BALTICS

«Tegelikult me võinuks öelda ja oleksime pidanudki ütlema, et emissioon kukkus läbi. Ning mingit jama poleks tekkinud,» ütles Olari Taal kümme aastat hiljem majandusajakirjanik Peeter Raidlale raamatus «Eesti kapitali ausammas». «Aga meie tahtsime selle iga hinna eest ikkagi ellu viia. Ja see iga hinna eest lahenduse leidmine tähendas seda, et panime raha ise kokku emissiooniga müümata jäänud aktsiate väljaostmiseks,» lisas ta.

Sellest iga hinnaga lahenduse leidmisest sai üks prominentsemaid ärivaidlusi Eesti ettevõtluse ajaloos.

Tagasi üles