Adam Smith, David Ricardo, Heckscher-Ohlin... Majandusteaduslikud uuringud erinevatest ajastutest pakuvad üsna selget arusaama, mille järgi on vabakaubandusele head põhjendused. Tollid segavad majanduslikult optimaalse lõpptulemuse saavutamist. Seda ei usuks aga kohe, kui vaadata maailmapoliitika praegust seisu.
Mis on viinud selleni, et valijaskond toetab poliitikuid, kes otsivad oma tööriistakasti põhjast välja juba korduvalt pea unustatud tööriistad: kontrolli, turgude hinnakujunemismehhanismi segamise, sekkumised ja tollid?
Võib-olla võib seletust otsida maailmapoliitika suurtest suundumustest ja majanduse megatrendidest.
Aasia majandused on oma osakaalu kasvatanud. Selle tagajärjel otsitakse läänes uut tasakaalu, nähtavasti vahendeid valimata.
Hiina massiivne industrialiseerumine ja linnastumine on suurendanud 2000. aastatel USA ja Hiina vahelise kaubavahetuse tasakaalutust. Hiinas toodetud kaubad on akumuleerinud kaubavahetuse ülejääki ja saadud dollarid on paisatud tagasi USA riigivõlaturule. Hiinast on nii saanud märkimisväärne dollarites riigivõlakirjade omanik ehk teisisõnu võlausaldaja. Lombi taga on kulmud kerkima hakanud.
Hiina kasvab endiselt
Hiina on praegusel hetkel sisemajanduse kogutoodangus mõõdetuna maailma suuruselt teine majandus ja riigi majandus kasvab endiselt kõvas tempos. Praeguste kasvujoonte põhjal möödub riik USA-st ja saab maailma suurimaks majanduseks 2028. aastal, seega kümne aasta pärast. Hiina on kasvanud nii suureks, et USA peab teda kõikides oma otsustes arvesse võtma.
Selles valguses tuleb aru saada, et USA nõuab Hiinalt avatud majanduse reeglite järgimist, oma turu USA ettevõtetele avamist ning kapitali- ja kaubaturgude vabastamist.
Hiina jällegi rõhub sellele, et mõõdetuna sisemajanduse kogutoodangus kodaniku kohta on ta rikkuselt alles 50. riik. Hiina arvates ei ole turgude avamisega kiiret. Tasa sõuad, kaugele jõuad.
See vastasseis on viinud kaubandussõja esimeste laskudeni – kui kaubavahetust ei avata, järgneb karistus.
Üksikud otsused tollide kohta võivad jagada tööstusettevõtteid või isegi USA osariike võitjateks ja kaotajateks. Suures pildis kaotavad aga kõik, kui maailmakaubandus häiritud saab. Maailma sisemajanduse kogutoodang kasvab sel aastal mullusega võrreldes ilmselt umbes 3,7 protsenti ja lõviosa kasvust tuleb Aasia riikidest. Ei ole kellegi huvides, kui Aasia majandused tollide tõttu langusesse satuvad.
Doominoefekt tootmisahelas?
Vahe- ja lõpptoodete tollid segavad komponentide tootjate ja keeruliste tootmisahelate tegevust. Selle tagajärjel mõjutavad tollid ja nendega mängimine doominoefektina lõpptoodete hindu ehk lõpuks tarbija rahakotti.
Hiina eksport USA-sse moodustab 20 protsenti riigi koguekspordist, mistõttu esindab USA Hiina jaoks suurt turgu. Riikide vaheline kaubavahetus on praegu Hiina jaoks 28 miljardi dollariga ülejäägis. Ameeriklaste juba kehtestatud tollide mõju on seni tunda andnud Hiina valuuta jüaani nõrgenemisena. Kaubandussõda on täies hoos nii tollide osas kui ka valuutaturgudel.
Valuutaturud kujundavad võitlusvälja tugevalt.
Maailma suurimad majandused on G20 kohtumistel nõudnud turumehhanismide aktiivset rolli valuutaturgudel. Ükski riik ei taha, et kaubanduspartnerid manipuleeriksid oma valuutakursse konkurentsivõimelisemaks. Küsimus on: kui mingi majanduspiirkonna valuuta nõrgeneb maailmamajanduse arengu tagajärjel, kas siis teistel majandustel on õigus minna vasturünnakule, kehtestades imporditolle?
Maailmakaubanduse senise korra ja reeglite järgi ei.
Kirjutatud ja kirjutamata reegleid muudetakse siiski praegu kiiresti. Donald Trump otsib kahepoolseid diile ja selles keskkonnas on kõiki kokkuleppeid võimalik uuesti läbi rääkida.
Kaubandus- ja valuutasõja asemel võib maailmakaubanduse uut olukorda näha ka Hiina ja USA vahelise ideoloogilise konfliktina.
Autoritaarse Hiina strateegiline kurss näib olevat erinevas mõõtkavas kui lääneriikidel. Kui lääneriikides maadeldakse võrdlemisi lühikeste valimistsüklite ja lühikese perioodi stiimulitega, siis Hiina otsib oma positsiooni pigem aastakümneid ette.
USA tundub keskenduvat üha rohkem siseasjadele ja üksikutele diilidele kaubanduspartneritega, lõhkudes ühendusi. Samal ajal on hiinlased kiiresti täitmas USA jäetud tühimikku.
Siiditee seob partnereid
Värskeim näide on niinimetatud Belt & Road Initiative, omamoodi Siiditee 2.0. Hiina tahab siduda oma praegused ja tulevased kaubanduspartnerid endaga kokku muu hulgas raudteede, sadamate, energiainfrastruktuuri ja muude suuremõõtmeliste ehitusprojektide kaudu. Eesmärgiks on ühendada infrastruktuurivõrgustiku abil üle 70 riigi. Projekti mõjupiirkonnas elab umbes 65 protsenti maailma rahvastikust ja piirkond annab umbes 40 protsenti maailma sisemajanduse kogutoodangust.
Samal ajal kiirendab uue siiditee ehitamine vältimatult paljude väikeste ja majanduslikult nõrkade riikide sattumist Hiina mõjupiirkonda. Suurte Hiina laenudega ehitatakse infrastruktuuri eriti väikestesse Aasia riikidesse. Probleemide tekkimisel laenu tagasimaksmisega on Hiina pidanud kõlblikuks makseks muu hulgas sadamaid ja loodusvarasid – tavaliselt soodsatel tingimustel ja pikkade tarnelepingutega.
Seal, kus ameeriklased ja eurooplased kasutasid endistel aegadel ära meretaguseid võimalusi, teevad hiinlased nüüd sama võlgades riigiettevõtete abil.
Pakistani olukord illustreerib huvide konflikti. Pakistan on ilmselt sunnitud lähikuudel võtma Rahvusvahelise Valuutafondi ehk IMF-i järgmise abipaketi. USA nõuab, et IMF-i paketti ei tohiks kasutada võlgade maksmiseks hiinlastele.
Protektsionism segab otseselt kaubavahetust rahvusvahelistel turgudel, aga tavaliselt on sellega seotud ka muid poliitilisi mõõtmeid. Aastakümnete pikkuse rahvusvahelise kaubavahetuse integreerumise lõppemine tekitab halvimal juhul märgatavat ebaefektiivsust ettevõtetes, majandustes ja lõpuks ühiskondades.
David Ricardo ja teised majandusteaduse pioneerid vangutavad pilve serval istudes pead.
Investorid on seni lääne ettevõtete kaudu arenevate turgude kasvust suhteliselt hästi osa saanud , sest nende osas on kaubanduspoliitika andnud lääne tegijatele ruumi arenevatel turgudel tegutseda. See võib tulevikus muutuda. Rahavood on aasta algupoolel pöördunud arenevatelt turgudelt läände.
Lõpuks tekitab rahvale jõukust majanduskasv. On keeruline näha, kuidas protektsionism ja suured tollid pika perioodi jooksul majanduskasvu ja jõukust edendada võiksid.
Juhani Lehtonen
Mandatum Life Intressiinvesteeringute ja turu strateegia juht
Mandatum Life on ekspert nii elu kui ka raha küsimustes.