«Pank» 3. osa – aga mis toimus tegelikult (15)
1. november 2018, 23:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1993. aasta juuni keskel omandas Hansapank kolmandiku Hoiupanga aktsiatest ning saadab viimast juhtima ühe Hansapanga asutajatest Olari Taali. Üldiselt arvati toona ning esialgne plaan oligi, et Hoiupangal enam pikka iga ei ole ja kohe võtab Hansapank Hoiupanga üle.
Kuna Taal oli tugev ja andekas juht, hakkas ta endisest hoiukassade süsteemist ajakohast panka üles ehitama ja moodustas tugeva meeskonna, kes sebis riigi sotsiaalfondi miljardid kroonid enda panka, võttis üle Tööstuspanga ja erastas Eesti Kindlustuse.
«Minu esimesed aastad Hoiupangas olid muidugi keerulised, sest üht suurt panka ümber korraldada on märgatavalt kallim ja energiamahukam kui uut luua,» ütles Taal majandusjakirjanik Peeter Raidlale raamatus «Eesti Kapitali ausammas». «Kõigest hoolimata jõudis Hoiupank Hansapangast mitmes asjas ette. Näiteks meie IT-korraldus, mille ka Ühispank hiljem kasutusele võttis, oli parem kui Hansapangal. Me olime kuidagi innovaatilisemad,» lisas ta.
Hoiupank on ka teiste pankade (Hansapank, Forekspank, Tallinna Pank, Ühispank) esimeste ettevõtete hulgas, mille aktsiatega hakatakse Tallinna börsil selle loomisel kauplema.
Taalist saab Hoiupanga sümbol, kellele jagub tunnustust nii paremalt kui ka vasakult ja enam ei tahtnud ta Hansapangale üleminekust mõeldagi.
Tööstuspanga ülevõtmise järel jooksebki Olari Taali ja Hansapanga juhi Jüri Mõisa vahelt läbi must kass ning kahe partneri asemel on äkki tegemist kahe konkurendi või vaata et vaenlasega.
Rünnakud krooni vastu
Kui Eesti tegi 1992. aastal rahareformi ning võttis kasutusele valuutakomitee süsteemi, kus kroon oli seotud Saksa margaga (alates 1999. aasta 1. jaanuarist euroga), kus keskpangal (Eesti Pangal) ei olnud sisuliselt võimalik oma rahapoliitikat teostada, aga samas ei olnud võimalik ka krooni (edukalt) rünnata.
«Sellel mudelil oli palju häid omadusi: see oli lihtne, see oli teostatav ning mitte küll päris, aga enam-vähem lollikindel,» selgitas valuutakomitee maaletooja praegune Eesti Panga president Hardo Hansson hiljem.
Vaatamata sellele, et krooni polnud praktiliselt võimalik rünnata, üritati seda siiski, sest päris kindlad krooni kindluses ei oldud. Üheksakümnendatel aastatel ei olnud krooni püsimises kindlad ka meie finantsspetsialistid, viimase finantskriisi ajal vaid välisinvestorid.
Spekulantidel oli ju filantroobi ja finantsturgude spekulandi George Sorose näol innustav eeskuju olemas. Samal aastal kui meie tegime rahareformi, spekuleeris Soros Suurbritannia naela vastu ning surus Inglise Panga põlvili ja Suurbritannia oli sunnitud toonasest Euroopa valuutavahetussüsteemist (eurosüsteemi eelkäija) välja astuma. «Kui on võimalik murda Suurbritannia, siis asi seda väikese Eestiga teha ei ole,» olid ilmselt mõtted, mis liikusid toona valuutaspekulantide peas.
Hansapank Marketsi toonane juht Erkki Raasuke (praegu Luminori juht) on öelnud Postimehele, et välisinvestorid spekuleerisid Eesti krooni vastu 1997. ja 1998. aastal nelja suurema lainena ja kõige halvemas seisus oli kroon pankade nõrkuse tõttu 1998. aasta lõpus pärast Vene rubla devalveerimist. «1997. aasta sügisel algas Eesti krooniga spekuleerimise huvi Londonist, kuid kes selle taga tegelikult oli, pole selge. «Esimene suurem laine tuli 10. oktoobri paiku, kui välispangad tegid forward-tehinguid Eesti krooni vastu. Teine ja pisut tugevam laine toimus novembri keskel,» rääkis Raasuke Postimehele 2002. aasta suvel.
Krooni ründamine käis põhimõtteliselt nii, et spekulandid laenasid Eesti kroone, oodates, et selle kurss kukub, mille järel oleks turult odavaid kroone kokku ostetud ning laenu tagasi makstes hiigelkasumit teenitud.
Krooni aga ei devalveeritud ning hoopis Eesti pangad teenisid korralikku kasumit. Raasukese sõnul panid välispangad mängu umbes 3–4 miljardit krooni (190 kuni 256 miljonit eurot), mis tol ajal oli väga suur summa. Et krooni intressid olid tublisti kerkinud, siis teenisid Eesti pangad Saksa marga intressi ja krooni intressi erinevusest umbes 200 miljonit krooni (13 miljonit eurot) lisakasumit.