Ettevõtjate üleskutse avas Pandora laeka

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

EVEA.

FOTO: Meelis Meilbaum

Kuula artiklit

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) käivitatud kampaania #SMEtoo on avanud justkui Pandora laeka – väga paljud Eesti väikeettevõtjad on avaldanud oma markantsed ning kohati isegi uskumatud lood suhtlemisest riigi, ametnike ja suurte riigifirmadega.

Maksumalakas laksub endiselt ning kabinetivaikuses mõeldakse välja uusi rumalusi, mis ajavad käe veel sügavamale ettevõtja ning tavainimese rahakotti, teatas EVEA. Rääkimata suurte riigile kuuluvate ettevõtete jõuvõtetest.

EVEA presidendi Heiki Ritsi sõnul on üheks näitajaks tegevus, kuidas riik lihtsalt ettevõtjast üle sõidab, luues kabinetivaikuses uusi reegleid ja määrusi, mis kasvatavad niigi suurt halduskoormust, millest väikeettevõtjatel kuidagi jõud üle käi, kui ka laksuv maksumalakas, mis EVEA-le saadetud näite puhul tähendaks väikestele väetiste maaletoojatele ja seeläbi hobiaednikele hirmsat hinnatõusu.

Rits lisas, et EVEA kohese, jõulise ja isegi ootamatu sekkumise tulemusena on nii mõnigi teema saanud teistsuguse käigu ja mõni rumalus lihtsalt ära hoitud. «Oleme selle eest EVEA liikmetele eriti tänulikud,» sõnas Rits ja tõi markantse näite, mis tundub lausa uskumatu, kui selle kohta poleks konkreetse liikme pöördumist, fakte ja tõendeid ning soovi avada suu, et rääkida oma lugu ja julgustada nii ka teisi häält tegema, mitte leppima olukorraga.

Kuidas hävines edukas rahvusvaheline äri?

Kannatajaks osutus väike Saaremaal asuv ettevõte, mis tegeles klientidele detailide 3D modelleerimise ja eriprojektide pakkumisega. Valmistati kliendi joonistest/vajadustest lähtuvalt kummi- ja plastitööstuses kasutatavaid tootmisvahendeid vajalike detailide tööstuslikuks tootmiseks. Samuti valmistati mitmesuguseid täppisdetaile ja rakiseid. Ettevõtte põhiklientideks olid suured rahvusvahelised korporatsioonid.

Väikesel äril oli võimekus pakkuda tooteid joonistest kuni valmislahenduse ja tootmisvahendini n-ö võtmed kätte meetodil. Ettevõte oli eranditult omavahenditest investeerinud CAD/CAM tarkvarasse, CNC tööpinkidesse ja soetanud vana töökoja. Tellimustega oli kaetud vähemalt pool aastat ette.

Paraku jäi hoovõtt lühikeseks, sest pärast aastast töötamist hakkasid ilmnema kummalised probleemid CNC masinate töös. Masinad seiskusid töötsüklite ajal iseenesest. Tihti tuli 60-tunnise töötlustsükliga alustada uuesti otsast peale, sest lõpptulemus ei vastanud tolerantsidele selgusetutel põhjustel.

Tänaseks on ettevõte müünud nii seadmed kui ka hoone ja tegeldakse ainult CAD/CAM modelleerimise ja projekteerimisega. Tegeldakse ka hoopis teisel alal lisategevusena.

Praegu on alustatud protsessi kogu firma kolimiseks mandrile. Võimalik, et ka riigist välja.

Süüdlaseks osutus elekter. See on kurioosne näide sellest, kuidas üks riigiettevõte käitub ja kui vähe hoolitakse tegelikult ettevõtjast või eraisiku investeeringust. Selgus ka palju negatiivseid nüansse riigiettevõtte töökorralduses kogu protsessi käigus, nagu näiteks kvaliteedi järelevalve puudumine, kauglugejate töö korraldus, arvete esitamine tarbitud energia eest ja muud.

Hobiaednikele mõeldud väetiste riigilõive plaanis riik 1000 korda tõsta

Väetise riigilõivu puhul ei saagi täpselt aru, kas riik üritas salaja ning kabinetivaikuses asjad ära korraldada või käib tants suurte tegijate pilli järgi, aga inetu näeb see igal juhul välja. Tänu EVEA liikmete märguandele õnnestus vähemalt esialgu sellesse teemasse teatavat selgust ja mõistlikkust tuua.

Nimelt teeb riik väetiseseadust ja riigilõivuseadust muutes kõvasti liiga hobiaednikele, samuti kannatavad aiapidajatele mõeldud väetiste maaletoojad. Väikeseid väetiste maaletoojaid on sadu, kes peavad uue korra alusel täitma riigikassat, sest riik eelistab ja soosib suuri, suurtes kogustes väetiste käitlejaid, pannes maksukohustuse väikeste tegijate õlule.

Seaduse muudatus tooks aiapidajate jaoks kaasa väetiste valiku vähenemise ja arvestatava hinnatõusu ning väikeettevõtjate turult kadumise. Ebaproportsionaalselt suurenevad väiketarbijale mõeldud väetistele tehtavad riigilõivud.

Näiteks Innotrade Group OÜ jaoks, kes toob maale Substral® väetisi väikeaiapidajatele, kasvavad lõivusummad 1000 korda.

Kui senine riigilõivu süsteem toimis kilopõhiselt, siis uus nimetusepõhine süsteem kogub riigilõivu mitte suurtes kogustes väetiste käitlejatelt, vaid hobiaednikele mõeldud väetiste pakenditelt. Samas on hobiaednikele väetiste maaletoojaid tunduvalt rohkem.

Jääb vaid loota, et selline väetiste hinnatõus hobiaednikele ei sea nende samme naabrite juurde ega sunni tellima tundmatu koostise ja kvaliteedita väetisi internetist. 

Radooni määrusega püüab riik teenida raha akrediteeritud laborite omanikele ja ka riigiasutustele – ülikoolidele, terviseametile, kes omavad selliseid laboreid. Mis aga suisa hull – radooni mõõtmise kohustus pannakse tööandjatele ehk ruumide rendilevõtjatele, mitte hoone omanikule, kelle kohustus see peaks olema.

Juulipalavuses sai keskkonnaminister hakkama ühe kummalise määrusega, kus aetakse segi sihtrühm ning pannakse kohustused, sh rahalised, tööandjatele ehk ruumide rentijatele, kes ise midagi ette võtta ei saa, aga peavad vastutama hoone omanike asemel või nende eest ...

Keskkonnaministri määrusega „Tööruumide õhu radoonisisalduse viitetase, õhu radoonisisalduse mõõtmise kord ja tööandja kohustused kõrgendatud radooniriskiga töökohtadel» on riik ilmselgelt ülekohtune tööandjate suhtes. Õhu radoonisisalduse kontroll peaks olema kinnisvara rendileandja ehk kinnisvara omaniku kohustus, sest enamikel juhtudel ei saa rentnik omavoliliselt ümberehitusi teha. Ja kui rentnik lahkub, siis peab uus rentnik samas kohas mõõtmistega nullist uuesti pihta hakkama.

Radooni määruses on välja toodud Eesti piirkonnad, kus on vaja tööandjatel mõõtmisi teha. Samas ei saa karistada selle piirkonna ettevõtjad, et nad seal oma tööd teevad ja enamjaolt pindu rendivad.

Tegelikult ka, kui mina rendiks keldri- või I korrusel ruume – määruse lisas toodud piirkonnas – siis kindlasti ma otsiks kiiresti uue rendipinna, mis oleks ehitises kõrgemal kui I korrus. Soovitan sama ka teistele, kelle ruumid asuvad I korrusel või keldrikorrusel, muidu peate hakkama kümneid radoonimõõtmisi tegema oma ruumides (sest mõõta tuleb ära kõik ruumid, kus töötajad töötavad) ja seejärel, kui tase kõrge, tuleb teha teil oma kuludega ümberehitus.

Ehitise omanik on kohustatud tegema mõõtmised ja tema peab tagama rentnikule radoonivaba keskkonna, mitte tööandja, kes on ruumide rentnik.

Seega praegu määruse järgi on tööandjad (98% väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid) riigi poolt karistatud juriidilised isikud, kes saavad riigilt lisakohustuse. Samuti määruse järgi peab tööandja tegema oma ruumide remondi, et radoon ei imbuks tema ruumidesse. Niisiis – ehitise omanik ei pea midagi tegema, rentnik hakkab veel tegema remonti välistamaks radooni sattumise oma ruumidesse! Kohustus radooni vähendamiseks renditavas ruumis on ikka ju ehitise omanikel, kinnisvarafirmadel! Ja kui veel kaugemale tagasi minna, siis ehitise ehitaja peab juba üle andma ehitise selliselt, et oleks välistatud radooni sattumine maapõuest ruumidesse. 

Ei kahtle, et Eestis on piirkondi ja halvasti ehitatud hooneid, kus võib radoonitase olla kordades normist kõrgem, kuid miks karistatakse tekkinud olukorra puhul tööandjat? 

Praegune määrus näitab, et riik püüab teenida raha akrediteeritud laborite omanikele ja ka riigiasutustele – ülikoolidele, terviseametile, kes omavad selliseid laboreid. Ja raha võetakse niigi liigmaksustatud tööandjalt. Veel kord, miks peavad tööandjad kinni maksma hoone ehitusvead? 

Väikeaktsionäride kaitsmise eelnõu nõrgestaks Eesti ettevõtteid

EVEA väikeseks töövõiduks võiks nimetada sedagi, et riigikogu menetluses olev äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu ei jõustu olemasoleval kujul. EVEA liikmete hinnangul oleks sellel negatiivne mõju mitte ainult äriühingute käekäigule, vaid kogu riigi majanduse toimimisele.

Eelnõu seletuskirja järgi taheti anda väikeosanikele ja -aktsionäridele senisest ulatuslikum õigus teavet saada, õigus teatud tingimustel dividende nõuda ning õigus teatud juhtudel äriühingust välja astuda ja oma osaluse eest hüvitist saada, mis esmapilgul tundub justkui õigustatud, kuivõrd kaitseb ju nõrgemat poolt, aga millel tegelikult võivad olla väga negatiivsed ettenägematud tagajärjed. 

Sellega võib nõustuda, et kõikidel osanikel ja aktsionäridel peab olema äriühingu tegevuse kohta informatsioon, mida on vaja nende pädevuses olevate otsuste vastuvõtmiseks, ja kui kehtivas regulatsioonis on selles osas puudujääke, võiks seaduse täpsustamist kaaluda. Aga äriühingule sunddividendide ja äriühingust väljaastumise ning väljaastumishüvitise maksmise kohustust õigeks pidada ei saa.

Esiteks, kui sunddividendide ja äriühingust väljaastumise nõue kehtestada, siis võib eeldada, et äriühingu osanikel kaob soov ja vajadus teha töötajast osanik, kuivõrd sellega tekitaksid nad endale pahaaimamatult ebamugava partneri. Sedakaudu on piiratud ühtlasi töötaja motiveerimine mitte ainult palgaga, vaid ka ühingu kasvust.

Teiseks, kui kasumi jaotamise ning investeeringute tegemise ja äriühingute jätkusuutlikkuse üle hakkavad äriühingutes otsustama 26-50% suurust vähemust omavad osanikud ja aktsionärid, võib see eemale peletada võimalikud finantsinvestorid, sest selline õigus suurendab selgelt investeerimisriski. Seega võib tekkida oht, kus kohustus maksta dividendi makstakse näiteks investori poolt antud laenust, mis ei ole kindlasti selle eesmärk.

Kolmandaks, osanike ja aktsionäride õigus äriühingust välja astuda ning äriühingu kohustust väljaastunud osanikele ja aktsionäridele hüvitist maksta mõjutaks kindlasti ka koostööpartnerite õiguskindlust. Nimetatud õigustega võib tekkida oht, kus muidu likviidne ühing muutub hetkega mittelikviidseks, kuivõrd keegi osanikest soovib välja astuda, ja koostööpartnerite huvid ja õigused saavad kannatada.

Majutusasutus päästeameti meelevallas

EVEA kampaania #SMEtoo ja arusaamatu segadus Saksa lükandukse saagas pani EVEA andmetel Tööinspektsiooni jooksma ja tegutsema.

Päästeamet võtab majutusasutuseks mõeldud/loodud hoone vastu ning hiljem – seesama amet, oma järelevalvet teostava agara ametnik-inspektori näol – paneb sama hoone kinni, sest ametniku suur ego on saanud haavata: kõigile euronõuetele vastav ja sertifitseeritud Saksa lükanduks, mis muuhulgas avaneb näpuliigutusega, käib oma lihtsusega inspektori oskustest üle. See ajab ambitsioonika noorsandi lõplikult endast välja. Kättemaks on karm: ettekirjutus koos kohese sunnirahaga ning sellest tulenev majutusasutuse sulgemine, kinnipanek.

Edasised variandid: võtta ette suuremat sorti ümberehitus koos kogu klaasseinaga ja leppida kõigega, mida enamik meist väikeettevõtjatest ka teeb, et mis seal ikka, maksame ära ja kannatame ära. Või: seista oma õiguste eest, vaidlustada ja kaevata selline käitumine edasi kas või kohtuni. Tulemuseks tegelikult see, et eelmise aasta septembris alguse saanud saaga pole tänaseni lahendust leidnud ning majutusasutus on ligi aasta suletud, sh kogu tänavuse imelise suve. Sellega seoses tekib õigustatud küsimus: kes korvab kahju ja saamata jäänud tulu? Ametnike omavoli sellisel kujul lämmatab kõik ettevõtjad, ennekõike väikesed ja need, kelle äri on nagunii hooajaline.

Tagasi üles